Film neile, kes tavaliselt kinos ei käi

Kadri Veermäe

Üsna kindel, et inimesed, kellele meeldib seriaal „Õnne 13”, leiavad ka „Ühest mu sõbrast” midagi südantkosutavat        Mängufilm „Üks mu sõber” (Exitfilm, 2010, 102 min), režissöör ja stsenarist Mart Kivastik, operaator Jarkko T. Laine, kunstnik Katrin Sipelgas, helilooja Ardo Ran Varres,  produtsent Anneli Ahven. Osades Aarne Üksküla, Aleksander Eelmaa, Rita Raave, Harriet Toompere, Ingmar-Erik Kiviloo, Markus Luik, Tõnu Oja, Sulev Teppart, Raivo Adlas jt. Esilinastus 8. I Tartu Cinamonis.          On inimesi, kes peavad enne filmi vaatamist kindlasti sisukokkuvõtte läbi lugema, muidu tuleb neil linateose nautimise asemel omamoodi  tähelepanu-sporti teha – kõike tuleb teraselt jälgida, sest vastasel juhul võib millestki ilma jääda. See viimane emotsioon, kahjutunne millegi abstraktse pärast, mida võib-olla ei olegi, kuid mis jääb sellegipoolest oma igavesti realiseerimatu potentsiaali pärast hinge kriipima, on teatavas mõttes üsna oluline teema ka Mart Kivastiku uues mängufilmis „Üks mu sõber”.       

Lühidalt sisust: Mati (Aarne Üksküla) on vanaldane raamatukogutöötaja, kes jääb pärast naise surma üksi. Tütrest (Harriet Toompere) ei ole palju abi, kuna too sekeldab oma eraeluliste probleemidega – mees läks ära „libu” juurde. Rahulikult masenduda Matil siiski pikalt ei lasta, kuna tema ellu saabub ülitoimekas ja entusiastlik sõber Sass (Aleksander Eelmaa), kes „tahab lihtsalt aidata”. Kolmas tähtis tegelane  on Mati salasuitsetajast kolleeg Ruth (Rita Raave), kes on Matit aastaid salaja armastanud, kuid hakkab sellest hoolimata ka Sassiga kurameerima.   

Seisundifilm     

Tegelikult tuleks selline sisututvustus pigem vormitutvustuseks ümber nimetada, sest see on vaid makett, sõrestik, mis on küll paratamatult vajalik, et süžeed koos hoida, kuid ei ütle teose kohta midagi sisulist. Siin peitub ka  telegrammformaadi paradoks: kõik oleks justkui selge, faktid on teada (surm, tütar, sõber, armukolmnurk), kuid nad pole kuidagi üldse olulised. Ka terve stsenaariumi etteteadmine ei mõjutaks antud juhul kuidagi kinoelamust. „Üks mu sõber” on üsna selgelt seisundifilm ning ma usun, et kinost lahkudes on enamikul vaatajatest niisugune tunne, kus helgus seguneb heldimusega. 

Mart Kivastik on filmi kohta maininud, et talle oleks rohkem meeldinud sünge lõpp, kuid võib-olla oleks selline lahendus kogu loo balansist välja löönud. Kõnealuse filmi tugevus  on peale mitmetes arvustustes korduvalt rõhutatud suurepäraste näitlejate just tasakaalukus. Erinevad elemendid sobituvad osavalt üksteisega, jämekoomilised situatsioonid on kõrvuti tõsiselt traagilistega, kiirele sündmuste arengule järgneb seisak. Nii näebki filmis üldiselt üsna ebameeldivat karakterit mängivat Aarne Üksküla, kes algul ostab müüja põlastava pilgu all kümneid pudeleid viina, et siis järgmises meeldejäävas kaadris lääbakil tukkudes valget  vormitut vanamehekõhtu näidata. Loomupäraselt sümpaatne Üksküla on Matina üldse muljetavaldavalt negatiivne tegelane. Halvasti ütlev, irisev ning tõrjuv vanamehenäss leebub veidi alles siis, kui arvab, et sõber Sassiga on juhtunud õnnetus, nii et too ratastooli peab kasutama. Antud käitumise taga võib näha äraspidist kahjude hindamise loogikat, kus sarnaselt kivi-käärid-paber mänguga on igapäevamured (mees jättis perekonna maha)  väiksemaid kui igavikulised mured (abikaasa suri ära), mis omakorda peavad alla vanduma millelegi hoopis teistsugusele ehk füüsilisele veale (amputeerimine, halvatus). Matit ei kõiguta miski enne, kui ta näeb, et kellegi kahjud on veel suuremad. Leina eri faasides viibides ta vähemalt filmi vältel viimase – olukorraga leppimiseni – ei jõua.     

Mati elu „Ühes mu sõbras” sarnaneb veidral kombel Eestiski näidatud Sharon Woodwardi dokumentaalfilmi „Thank you, skinhead girl”  („Tänan sind, skinniplika”, 2009) peategelaste omaga. Seal räägivad nüüd juba keskeas naisterahvad oma tormilisest elust skinhead’idena, mõlemad kuulusid rühma teismeeas. Kõige paeluvam detail filmi juures on asjaolu, et filmist jäi tunne, nagu poleks pärast seda perioodi nende elus enam midagi toimunud, kõik, mis on mainimisväärt, leidis aset siis, kui nad olid 15 (ja lõppes, kui nad olid umbes 18). Pärast seda on olnud ainult üsna ebaoluline  hingitsemine. Loos peitub moraal: kümne küünega minevikus kinniolemine teeb oleviku suhtes apaatseks. Aga elus olles võiks ju elada ka, mitte ainult olla. Mati pooldab viimast suhtumist, Sass esimest, koos esindavad nad eluraskustega toimetuleku kaht diametraalselt erinevat viisi. 

Filmi teeb huvitavaks see, et tegelasteks on peaaegu eranditult demograafilise kõvera äärealade asukad, varajases keskeas inimesi peaaegu polegi. Mart Kivastik on ise ka maininud, et kuigi talle soovitati teha tegelased  30aastaseks, et niimoodi potentsiaalse publiku hulka suurendada, soovis tema ikkagi just vanemate inimeste elu kujutada. Otsus on kahtlemata originaalne, kuid selle majanduslik tagajärg on selgelt näha: „Üks mu sõber” linastub peaaegu eranditult pooltühjale kinosaalile. Tegemist on veidi paradoksaalse olukorraga: filmist räägitakse palju, ajalehed avaldavad pikki intervjuusid autoriga, ekslikult kauboiliku moega Aarne Üksküla vaatab vastu reklaamplakatitelt  üle kogu linna, ja ikkagi – miski oleks justkui puudu.     

Tegelikult võib olukorda ka teises valguses näha: „Üks mu sõber” on peategelaste ning teemavaliku tõttu selgelt nišifilm. Kellele see on siis mõeldud? Eelkõige neile, kes kurdavad, et ei  mäleta, millal nad viimati kinos käisid, sest „seal pole ju midagi vaadata”. Just nendest paistabki peamiselt publik koosnevat – ei mingeid kokakoolaluristajaid ega kõikide naljade peale kõva häälega naerjaid. Üsna kindel on see, et inimesed, kellele meeldib „Õnne 13”, leiavad ka sellest filmist midagi südantkosutavat. Kivastik on kuidagi osanud teha vägivalla- ning seksivaba filmi, vihjeid on küll mõlemale, kuid õnneks ei arene kumbki liin välja. Kõiki võimalusi ei peagi lõpuni  ära kasutama. See, et filmis on suvi ning tegelaseks on kaunis naisterahvas, ei eelda kuidagi, et see naisterahvas peaks igal juhul endal riided seljast koorima. Selline puritaanlus mõjub äraspidisel kombel üsna värskendavana. Liigsesse viisakusse ei takerdu film ka õnneks kuidagi, sellele aitab kaasa suurepärane keelt laksutav autopervert Andres Keili näitlejaisikus. 

Tegelane Tartu 

Küllalt on mainitud (eelkõige Tartu lehtedes), nagu oleks filmi üks tähtis koostisosi linn ise. Tartu eluga kursis olija leiab küll palju sisenalju ning kohalikke karaktereid, kuid nende mitte  teadmine ei muuda kuidagi filmi mõju, pigem aitab see vältida ebaolulisse (aga toredasse) takerdumist. Filmi visuaalne komponent jääb sisulise kõrval veidi teisejärguliseks, loodus on alati kaunis ning vana raamatukogu romantiline, kuid ei midagi enamat. Samas eristub tugevalt üks stseen: fellinilike lõustade galerii baaris. See lummab rohkem kui kõik vaated suvisest Eestimaast kokku. Meeldiv on ka see, et kuigi tegu on Tartuga, pole filmis ühtegi vihjet  ülikoolile ega selle asukatele.     

Sotsiaalkriitiline tasand filmis on veidi koomiline, varateismelised on tugevalt värvitud ega tea Tolstoist midagi, kaamed noored  narkomaanid näevad pigem välja, nagu oleksid otse karnevalilt trepikotta tulnud. Midagi väga ebausutavat näha ei ole, kuid on tunda, et autoril pole päris kindlat pinda jalge all. Kokkuvõttes on aga tegu rahuliku ning meeldiva filmiga. On tunda, et selle tegemiseks on vaja läinud elukogemust ning empaatiat, ning mõlemad omadused on Kivastikul olemas. Kui see kinos nägemata jääb, pole midagi lahti, kuid nii jääb ka „Ühe mu sõbra” ebaselge  helgus kogemata.