„Eksperimenta!” – kellele ja miks?

Reet Varblane

Sally Stuudio juhti, „Eksperimenta!” idee autorit ning eestvedajat Annely Köstrit küsitleb Reet Varblane.        26. aprillist 14. juunini toimub Tallinnas rahvusvaheline õpilaste (14- kuni 19-aastaste) kunstiharidusprojekt „Eksperimenta!”. Seda mitte ainult ei viida läbi Tallinna kui 2011. aasta kultuuripealinna programmi egiidi all, vaid see on ilmselt üks kultuuripealinna  ulatuslikumaid kunstiprojekte, esimene õpilaste rahvusvaheline kaasaegse kunsti projekt Eestis üldse. Enamgi veel: nagu kodulehelt ja pressiteatest on lugeda olnud, on korraldajatel märksa ambitsioonikam plaan: „Eksperimenta!” ei ole kavandatud ühekordse üritusena, vaid triennaalina. Ka esimest „Eksperimentat!” reklaamitakse kui mitmetasandilist projekti, mis hõlmab iga osavõtva  maa näitust, ideede laboratooriumi ehk siis kunstiharidusprogrammi ning kunstikoolide ja -keskuste võrgustikku.        Ettevõtmise pealkiri osutab eksperimendile,  katsetusele, mille puhul tulemus pole ette teada, mis väärtustab pigem protsessi, tegemisrõõmu. Kuidas selline mõte tekkis?        Mõte tekkis Sally Stuudios ligi kümme aastat tagasi, täpsemalt 2002. aastal. Kui võrrelda, mis toimub, aktuaalse kunsti väljal ja üldhariduskoolide kunstitunnis, siis need on kaks täiesti eri maailma. Tihtipeale ei valmista üldhariduskool ette isegi mitte kaasaegset kunsti mõistvat, selle keelest aru saavat kunstipublikut, potentsiaalsetest tulevikutalentidest rääkimata.     

Nii piinlik kui see ka pole, tahan vahele öelda, et üldhariduslik kool kohe üldse ei anna mitte mingeid teadmisi praegu loodava  kunsti kohta.   

See on tõesti väga tõsine probleem ja mitte ainult Eestis, sellest räägitakse juba aastaid üleeuroopalistel  ja -maailmsetel kunstiõpetamise kongressidel, konverentsidel, erialaspetsialistide kogunemistel. Nii jõudsimegi järeldusele, et oleks ütlemata vajalik käivitada koolinoortele mõeldud rahvusvaheline kunstisündmus, mis toimiks samade reeglite järgi nagu n-ö päris kaasaegne kunst. Aga siis oli aeg täiesti ebaküps ja mõte jäigi sahtlisse. Kui mõned aastad tagasi tõusis päevakorda, kumb, kas Tallinn või Tartu, väärib  Euroopa kultuuripealinna nimetust, tulime ideega esmakordselt avalikkuse ees välja. Nii meil Tallinnas kui ka mujal maailmas on ideele olnud algusest peale väga positiivne vastukaja. „Eksperimenta!” ristiisaks oli Vano Allsalu. Vajasime nime, mis annaks kohe aimu, et tegemist on avatud, otsiva, protsessilise, midagi uut loova ja õppimisele suunatud üritusega. Linnaametnikud olid oma dokumentides ristinud meie projekti „koolinoorte „Manifestaks””,  sest ühel arutluskoosolekul selle üle, millest võiks Tallinna kultuuripealinna projekt koosneda, käis Sirje Helme välja ammu õhus olnud idee tuua Tallinna Euroopa biennaal „Manifesta”, millest aga midagi välja ei tulnud. Me ei püüa koolinoorte triennaaliga n-ö päris „Manfestat” asendada, kuid selle nimetus pidi seostuma meie ürituse omaga.         

Sa nimetasid veel sündimata noorte kunstnike projekti „kunstisündmuseks”. Kas see liialt pretensioonikas ei tundu? Kunstisündmus on midagi, mis on ennast tõestanud;  midagi, millel on juba tähendus publiku või kunstivälja või mõne muu aspekti mõttes. Kui teete esimest korda rahvusvahelise koolinoorte kunstiprojekti ja käite selle juba ette välja kunstisündmusena, siis millest selline enesekindlus?       

Kui tahad midagi suurt käivitada, siis peavadki ambitsioonid väga suured olema. Kui ambitsioonid on väikesed, siis ei tule päris kindlasti midagi välja. Kui midagi teha, siis tasub selle nimel pingutada, et teha seda kõige paremal võimalikul viisil ehk siis eesmärk peabki olema suur, isegi häbematu. Ja konkreetse triennaali eesmärk pole, ei vähemat ega rohkemat kui muuta üldhariduskoolide kunstitundide sisu,  et see oleks dialoogis kaasaegse kunsti väljal toimuvaga, toetaks enam noorte inimeste loovat, kriitilist ja analüüsivat mõtlemist. Kunstitundides peaks olema oluline noorte endi isiklik sõnum, mitte niivõrd see, kuidas, vaid eelkõige see, miks mingi teos tehakse. Soovime inspireerida küsimuste esitamist. Valdavalt kipuvad koolitunnid olema materjali- ja tehnoloogiakesksed ehk kuidas midagi teostada. Meie eesmärk oma ambitsioonikusega käivitada  arutelu selle üle, milline on kunstihariduse roll ühiskonnas ja meie haridussüsteemis. Tuleb tunnistada, et väheambitsioonikate ettevõtmiste abil on dialoogi käivitada võimatu. Olen teadlikult võtnud riski, et ilmselt mind lüüakse risti. Olen veendunud, et on viimane aeg käivitada arutelu, miks meie lapsed seda või teist koolis õpivad. Oluline on, et nad ka ise seda endalt küsiksid.   

Teie kodulehel on toodud „Eksperimenta!” kolm tasandit. Räägi neist palun lähemalt. 

„Eksperimenta!” koosneb näitusest, ideede vahetusprogrammist ehk ideelaboratooriumist ja rahvusvahelise võrgutiku väljakujundamisest ehk koostööst. Esmalt lähemalt triennaali  näitusest. Kuna meie põhihuvi on kunstiharidusel, siis ehitatakse väljapanekud üles n-ö riigipaviljonidena. Nii tekib võimalus võrrelda osalevate riikide ekspositsioone, soovi korral ka riikide kunstiõppekavasid. Oma osalemise on kinnitanud kolmteist riiki Lõuna-Koreast ja Kanadast Sloveenia ja Portugalini, meie lähinaabritest rääkimata. Kõigis riikides valiti kõigepealt oma kuraator, kes lõi triennaali üldteemast „Ruum” lähtudes  oma kontseptsiooni ja valis osalejad. Riigiti on see väga erinevalt korraldatud. Näiteks meie lõunanaabrite juures valis kuraatori Läti kultuuriministeerium, kaasatud on kogu riik, viiakse läbi õpetajakoolitusi, neil on tõesti laiahaardeline projekt. Soomes korraldati kuraatori leidmiseks avatud konkurss. Valitud kuraator Juha Saari nimetab ennast naerdes „ratastel kuraatoriks”, sest ta kutsus osalema üksteist kunstikooli Lapimaalt Lõuna-Soomeni,  nii möödubki kuraatori põhiaeg rongis. Venemaalt osalevad Moskva, Peterburi ja Puškino noored. Nemad võtsid seda projekti kitsamat, mis on Venemaa mastaape arvesse võttes igati arusaadav. Kanadast osaleb samuti mitmete provintside koole, aga näiteks Islandit esindab üks kunstikool. Kuidas konkreetse riigi ekspositsioon sünnib, kuidas leitakse esinejad, see on iga maa enda vaba valik. Usun, et näitus annab päris hea sissevaate  eri riikide 14–19aastaste noorte kunstist. Mul on väga hea meel, et Tallinna ülikoolis kirjutab üks magistrant „Eksperimentast!” töö, kus võrdleb siinseid ekspositsioone ja nende maade kunstiõppekava. Tallinnas eksponeeritav ei anna küll ülevaadet üldhariduskoolide seisust, kuna kuraatorid on teinud oma valiku, keda ja milliste töödega nad tahavad näidata. Ekspositsiooni piires kehtivaid võrdlusi ja järeldusi saab siiski teha. Ja saame ka aimu, kellelt  ja mida saame õppida, et meie kunstiharidus oleks päevakajalisem ja avatum. 

Kas sul on juba ka mingi ettekujutus, mis laadi näitus see tuleb? Kas see on tavapärane õpilastööde näitus, kus on väljas kenasti joonistatud-maalitud pildid, või on oodata midagi sootuks teistsugust? 

Oodata on väga erinevat lähenemist, niipalju kui olen projekte lugenud. Selgem ülevaade tekib veebruari lõpuks. Noored käsitlevad  kõige rohkem isiklikku ruumi, märksa vähem on sotsiaalselt sekkuvaid ning poliitilise lähenemisnurgaga projekte. Autorite vanust arvestades on see ootuspärane ja normaalne. Kanadast tulevad videoinstallid, lühifilmid, paar fotopõhist projekti, Lõuna-Koreast totaalsed ruumiinstallatsioonid, Eesti ekspositsioonis on nii interaktiivseid- kui ruumi- ja videoinstallatsioone, samuti maali. Eesti ekspositsiooni „talendijahil” üllatas, et kõige rohkem laekus  totaalsete ruumiinstallatsioonide kavandeid, hästi suuri ja võimsaid. Meie noored mõtlesid vabalt ja eksperimenteerisid julgelt, see rõõmustas, aga sellest oskab Eesti ekspositsiooni kuraator Mari Kartau lähemalt rääkida. Oleme teadlikult hoidnud lahus Eesti ekspositsiooni ja „Eksperimenta!” kui terviku ettevalmistamise. Eelmisel suvel kogunesid Tallinna „Eksperimenta!” partnerid kaheteistkümnest riigist. Kolmepäevastel mõttetalgutel oli üks olulisemaid  kureerimisega seotud sektsioon, seda juhendas Anneli Porri. Töö koolinoortega on kõigile kuraatoritele paras julgustükk ja väljakutse, ei saa ju tulemustes ette kindel olla, nagu professionaalsete kunstnike puhul. Reeglina valivad kuraatorid oma projekti kas valmis teosed või tellivad teose kunstnikelt, kelle käekirja ja mõttelaadi teavad. Koolinoortega töötades on sul tundmatud kaardid käes, samaaegselt tuleb toetada noorte arengut, panustada haridusse  ja suuta saavutada ka talutav tulemus. See ei ole lihtne. Eks paistab, kuidas kõik realiseeruma hakkab – paberil, ideetasandil, näeb triennaali näitus päris põnev välja. 

Millistesse ruumidesse „Eksperimenta!” on mõeldud? 

„Eksperimenta!” toimub peamiselt lauluväljaku kolmel sisekorrusel, aga ka Maarjamäe lossi esimese korruse näituseruumides ja pargis ning lähikonna avalikus linnaruumis. Triennaali  käsutuses on kokku umbes 2000 m² sisepinda.       

Aga näitus pole ju kõik? 

Avanädalal toimub kolmepäevane seminaride ja töötubade ideelaboratoorium, kuhu valisime kümnest riigist ettepanekute alusel välja  kuusteist esinejat, kes püüavad lahti mõtestada kaasaegse kunsti ja hariduse seoseid kolmes teemaplokis: mõtlemise-, vaatamise- ja loomisekunst. Esindatud on nii akadeemilisemad, teaduspõhised käsitlused kui ka praktilisemad töötoad. Ka praktiliste töötubade puhul püüdsime leida esinejaid, kes lähtuvad töötoa läbiviimisel oma uurimistööst. Oluline on, et ideelaboratooriumi programmi on oodatud osalema nii õpilased kui kunstihariduse  professionaalid, et nad saaksid koos tegutsemise, mõtlemise ja arutlemise kogemuse. Eriti kunstiloomise kaasaegse tehnoloogia mõttes on noored tihtipeale tehniliselt vilunumad kui nende õpetajad. Tehnoloogiatuge pakub ideelaboratooriumile Tiigrihüppe sihtasutus.       

Kui palju ootate ideede laboratooriumi väliskülalisi?       

Nii sinna kui ka üldse avanädalale ootame praeguse seisuga umbes 500 inimest. Avanädalal  toimuvad lisaks ideelaboratooriumile pressipäevad, avatseremoonia, Euroopa kunstikoolide võrgustiku Arts4all aastakoosolek. Nende kaudu toome Tallinna huvikoolide, kunstikeskuste spetsialiste.     

Kuidas tagada, et „Eksperimentale!” tuleks võimalikult palju Eesti kunstiõpetajaid ja et nad osaleksid programmis võimalikult aktiivselt?     

Kuna „Eksperimenta!” on avatud mais ja juuni esimesel poolel, püüame selle välja pakkuda klassilõpuekskursioonideks, et nii lähiriikide kui üle Eesti koolinoored teeksid 2011. aasta kevade klassiekskursiooni just Tallinna „Eksperimentale!”. Eks see aeg sai valitudki selle mõttega, et siis on kunstiõpetajal palju lihtsam õpilastega  koolist välja pääseda. Pikk lahtioleku aeg peaks tagama selle, et kõik, kes tahavad, jõuavad ka vaatama.   

Üldhariduskoolid, iseäranis väikesed maakoolid kipuvad olema praegu majanduslikult kitsastes oludes. Kas on mingi lootus, et haridusministeerium meie koolidele ka mingit toetust annab?   

Transpordikulude katmiseks küll mitte, kuid „Eksperimenta!” peanäitus lauluväljakul on kõigile tasuta. Transpordi, majutuse ja teiste soodustuste kohta saab teavet meie kodulehel kooliekskursioonide info alt aadressil http:// www.eksperimenta.net/eksperimenta/exhibition2011/school-excursions/?lang=et. Meie peaeesmärk on, et inimesed harjuksid kunstielus toimuvat pidama sama normaalseks  elu osaks kui mis tahes muud kultuurinähtust, et aktuaalne kunst muutuks elu loomulikuks osaks. Hariduse kontekstis võib kaasaegset kunsti võtta kui instrumenti, mis aitab noortel inimestel paremini mõista ja väljendada iseennast, saada aru ühiskonnas toimuvast