Teet Kallase mäluteraapia

Arno Oja

Teet Kallas, Kaks meest lauas. Kümme novelli ja üks kuuldemäng. Faatum, 2010.  352 lk.   Miks on nende habe, juus nii valge,kuu miks helgib nende kubemeist?Nad on olemata. Nad on sündindsurnud mees- ja naissoo kubemeist                       Ilmar Mikiver, „Igavene noorus”     Need värsid nägid trükivalgust aastal 1976, Ilmar Mikiveri (1920–2010) esimeses luuletuskogus „Kirves ja tuiksoon”. Sama aastanumbriga on dateeritud mitmed siin vaadeldava  kogumiku novellid. Kuid see märgistab ainult juhuslikku (või siiski saatusest määratud?) kokkusattumust. Mikiver luuletab Teise maailmasõja jalgu jäänud sugupõlvest, maapakku paisatuist, kes ise kutsusid endid „kadunud generatsiooniks”. Teet Kallase (s.1943) suguste sõja-aja laste teadvusse jäi Ilmar Mikiver heal juhul kui hääl vabast maailmast, Ameerika Hääle kõrvutooja kõigi raginate ja raadiosegajate kiuste.       

Ent pärinevad temavanusedki „surnud mees- ja naissoo kubemeist”. Kellelt võttis sõda  ühe, kellelt mõlemad vanemad, kodusoojuse kaotasid kõik. Nende väikemeheiga kujundasid punalendurite heidetud pommide vilin, „jõulupuud” Tallinna taevas ja 1949. aasta märtsiküüditamise loomavagunid. Samas ei saanud ükski ajaõud ega totalitaarse surve äng neilt võtta õigust olla laps. Kas või sametpehme saepuruga mängiv „seltsimees laps” (Leelo Tungal), kes tunneb rõõmu päikesest ja enda olemasolust. Selles peitubki igavese nooruse saladus,  mis Kallase noorukiea päevade heleduse (esikteos „Nii palju päikest”, 1964) ja alleede varjulise salapära („Puiesteede kummaline valgus”, 1968) liidab Mikiveri poolt luulendatud Loksa ranna ja Valgejõe kärestikega ühte nostalgiakärge.   

Kustutatud mäluga põlvkond     

Nii on Teet Kallas määratlenud ennast ja oma eakaaslasi (Maaleht 15. X 2009). Kõlab uhkelt, on lööv ja eks omast vaatenurgast ka täpne. Ometi sunnib loendamatute põlvkonnasildistuste (kaotatud, kadunud, unustatud, petetud jms) kontekst mind küsima: kes kustutas? kuidas? milles see avaldub? Kustutatud mäluga inimene ei suuda möödanikku adekvaatselt kajastada – aga Teet Kallas suudab.     

Ehk on Kallas totalitaarrežiimi ajutisest „sulast” tulnud Põrgupõhja Jürka, kellele „kliimavahetus” õpetas, et kui tahan, siis mäletan, kui ei taha, ei mäleta? Küllap vist. „Kaks meest lauas” autorina ta igatahes tegeleb lugejale lähiminevikku meenutava mäluteraapiaga. Seejuures ei tegutse Kallas mitte eepiku kombel nagu Ene Mihkelson oma romaanides,  vaid pigem kui filmimees, kes püüab aja ühte stoppkaadrisse. Võib-olla on see autori stsenaristikogemuse vili, kuid tema kirjeldavais ja tihtipeale lohisevais tekstides toetub narratiivne tervik rohkem visuaalsele kujundile kui sõnale või kõlale. Öeldu kehtib ka kogumikku lõpetava „Palatimängu” puhul, mida on kergem ette kujutada lühifilmina kui kuuldemänguna. Raamatu tagakaanel seisab kirjas, et selle kogumiku novellid esindavad Kallase proosas  „tavalisest „karmimat” ainestikku”. Teadmata küll täpselt, mida too „karmim” (pealegi jutumärkides!) ainestik endast kujutab, nentigem siiski, et siin vaadeldava kogumiku mäluteraapia seisneb autori oma Eesti loos, mida ajaldasa raamistavad läinud sajandi lõpukümnendid. Loo lätetele viib raamatu niminovell, kus vallandub tõeline „klassisõda”. Perepojast metsavend tapab popsnikust lapsepõlvesõbra pere, kättemaksuks saab sõbrast halastamatu  NKVD-lane, kes tapab perepoja jne. Finaal saabub kusagil (vaimu)haiglas, kus ühe laua taga sööb kaks kunagist külakehvikut. Üks neist on sama julgeolekumees, teine metsavendadele ustavaks jäänud ullike sulaspoiss, kes enam ei tea oma nimegi. Aeg on sõitnud mälust üle. Jutt on küll klišeelik ja hilisemaile (1986) kohendamiskatsetele vaatamata ilmsete kirjutamisaja (1976) märkidega, kuid valus Eesti lugu ometigi.         

Kogumiku autobiograafiline avalugu „Veel midagi augustiorkaanist” on vahetu ja siiras. Autorile ja tema sugupõlvele tähendas 1967. aasta augustiorkaan „ühe kuuma noore-ea suve lõppu” (Viivi Luik), mõttelist murdjoont tuntud ja tundmatu vahel. Poole aasta pärast uputasid Nõukogude tankid verre Praha kevade. Ja noorukitest said üleöö mehed. Võttis tervenisti 14 aastat, enne kui Teet Kallas söandas läbielatu  paberile panna.       

Haiged inimesed         

Nõnda pealkirjastas Kallas oma esimese valikkogu „Hei, teie seal!” (1980) hullumaja-juttude tsükli. Nüüdsesse raamatusse on neist kaasatud kaks: „Insener Paberiti juhtum” ja esmailmumise järel (1977) Tuglase novelliauhinna pälvinud „Tagasi suurte kivide juurde”. Mõlema loo peategelased on võimekad loovisiksused, maksimalistid oma tegudes. Nii kõrgesti haritud  Enn Paberit kui ka tänapäeva Diogenesena peaaegu et koopas elutsev kiviraidur Mats Jugar kehastavad sõltumatut idee- ja aatevabadust ning see nad hullumajja viibki. Haige ühiskond kasvatab haigeid inimesi. Sestap ongi kõik „Kaks meest lauas” tegelased omamoodi „kiiksuga”.       

Kirjandusilma kompava novelli „Laineharjal õõtsun, värelen , keen …” tegelase Saima „kiiks” on luuletajakuulsus, tšehhovlikus stiilis „Diktori surma” Eugen Grimmi (kes kirjelduse järgi meenutab kunagist telenägu Harri Kingot) „kiiks” maailmakuulsus ja võimujanu. Muutunud  ajaski kimbutavad lugejat Mats Jugari oma kivide juurde lubanud psühhiaater Rein Poom ja „paberitega hull” Paberit. Poom on nüüd „Stella” nimitegelase raviarst, Paberit aga harjutab üleminekuaja Eestis juba presidendi rolli („Presidendi visiit”).     

Kõik selle raamatu tegelased lõpetavad oma väheviljaka eneseteostuse kas hämarolekus või surnuna. Erandi teeb autor „Tagasi suurte kivide juurde” Matsile, kes alustab vaimuhaiglas  ja lõpetab vabaduses. Kunstiliselt teostuselt on see ka kogumiku parim lugu, säästliku sõnakasutusega ja paisutava liiglihata. Mujal kipub oma teksti sisse elanud Kallast valdama dotseerimisvajadus või eneseväljenduse pidurdamatus, mis paneb kord pillatud sõna vohama kui pärmiseene ja lõhub teose terviku. Mõnikord (näiteks banaalse süžeega „Indriksoni õhulennu” puhul) päästab olukorra puänt, sest Kallas on võrratu puändimeister.  Ja hea tüüpide looja, kes oskab väikseimagi iseloomuliku detaili ära kasutada. Rivaalitsev toimetajapreilide paar Aune ja Vilve novellis „Enne mürgitust”, need „kaks kodumaa kauneimat mürgiseent” (Viivi Luik), on tervet lugu vedava ilmeka tüübiloome näide. 

Tekst ja „iluravi” 

Poolele selle kogumiku novellidest on autor püüdnud väikest „iluravi” teha, neid kohendada ja ajakohastada. Enamasti tulemusteta. Kurja juur peitub arvatavasti tõigas, et autor ei suuda omaenese teksti enam „sisse elada”. Varem kirjutatut täiendab publitsist või kolumnist Kallas, mitte samanimeline kirjanik. Ilmekaim sellekohane näide on kirjutamisajal (1976) teadlikult sahtlisse jäetud novell „Stella” (uus läbikirjutamine 2010). Ma ei tea, mida ja  kui palju on Kallas sellele Kaukaasia mägikülast pärit „igavese pruudi” ja tema allveelaevastiku ohvitserist kallima nukra armastuse loole lisanud, kuid asjaolu, et Paldiskis oli allveelaevade baas ja lihtsurelik linna ei pääsenud, on täna üldtuntud fakt. Baasis juhtunu „puust ette ja punaseks” tegemine on küll poliitiliselt korrektne, kuid kisub lüürilisest põhiliinist kõrvale ja lõhub novelli struktuuri.         

Teet Kallase raamatust kui tervikust õhkuv missioonitunne, mida toonitab ka vaikiv marlimaskis Südametunnistus „Palatimängust”, väärib aga austust. Ootan huviga, millal jõuab lugejani Kallase romaan „Karje ja kaja”, mille pealkirja ta on trükisõnas juba korduvalt kuulutanud. Lõpetuseks paar märkust auväärt kirjastajaile. Korralik toimetaja või vähemalt hoolsam korrektuuri lugemine toonuks raamatule mitmeid  plusspunkte. Praegu kipub trükivigade rohkus paiguti teksti mõistmist segama. Ja veel – need lood on siiski kirjutanud kirjanik Kallas (on tiitellehe pöördel ka kenasti kirjas), mitte keegi kodanik Kallase, nagu väidab sama annotatsioon raamatu tagakaanel.