Tants kuuele: kahekesi iseendast

Ele Pajula

Sõltumatu Tantsu Ühendus tõi „Premiere’ile” taas värsket verd.        „Nill”, koreograaf ja lavastaja Siim Tõniste, kunstnik Pille Kose, valguskunstnik Madis Kirkmann. Tantsivad Maarja Pärn, Kadri Noormets ja Siim Tõniste. Esietendus 8. II Kanuti gildi saalis.  „Mina ja mina”, autor Sandra Palm, valguskunstnik Madis Kirkmann, kostüümikunstnik Marit Ilison. Tantsivad Laura Kvelstein ja Mihkel Ernits. Esietendus 8. II Kanuti gildi saalis.  Soodus pärituul viis mind ühel veebruarikuu  teisipäeval Kanuti gildi saali. Sõltumatu Tantsu Ühendus tõi juba kolmandat aastat värsket verd, taas pandi tantsutulevikule õlg alla, upitati värskete koolilõpetajate esimesed iseseisvad tööd lavalaudadele. Varasemail aastail on nõnda rambile lükatud Jaan Ulst ja Kati Juurik ning Karl Saks ja Helena Pihel; seekordseteks väljavalituteks osutusid Siim Tõniste ja Sandra Palm. Selle aasta „Premiere” kordas formaati: kahele silmapaistvale noorele koreograafile  võimaldatakse nii palju kui mõistus ja ressursid lubavad, nad väljutatakse „päris” (tantsu)maailma. Formaat vormib ootusi: mida rohkem sellele mõtlen, et „kõik on lubatud!” ja „tee, mis tahad!”, seda radikaalsemalt tahaksin olla üllatatud.     

Vabastav vabakavaline vorm naelutab  seega vaesed tegijad tegelikult suurte ootuste ristile ning ainus sõbralik teguviis oleks igasugused lootused hoopis maha matta. Seega, too külm veebruarituul viis mind ilma igasuguste (l)ootusteta Kanutisse esietendusele. Paratamatusse dialoogi oma formaalse teise poolega asus esimese häälena Sandra Palm. „Mina ja mina” on duett paarile ja paarist. Algusest peale on tunda tõmmet kahe tantsija, mehe ja naise, isase ja emase neljanurgelises  suhtes. Suhe on võnkuv: alguses kobav, siis kaasakiskuv, siis ponnistatud, siis ümberpööratud. Korduste, meditatiivse kõikumise kaudu avatakse see, mis lahti tuleb (Palm oma tantsijatega vägivalda ei kasuta). Hilisemast vestlusringistki ilmnes, et tööprotsessis sõltus palju tantsija(te) välja pakutud improvisatsioonidest, lahenduskulgudest. Koreograafia on orgaaniline ja seeläbi omanäoline.     

Ühtlasi, nagu reklaamtekst vaatajat ette valmistab, on tegu vanima looga maailmas. Üldise ja üksiku ühendus on seeläbi ette pandud ning subjektiivselt positsioonilt vaadates ka üsnagi hästi välja kukkunud. Seda väljakukkunut  varjutab vaid autori vestlusringis kõlama jäänud positsioon, mis naaldub ehk liiga ühekülgsele nägemusele. Kõneldes tööst, utreeritakse seda, mis niigi silma paistis, räägitakse lugu uuesti üle. Töö aga avaneb loomulikult ka alltekstilistele tõlgitsustele: naise ja mehe omavahelise vastandumise asemel saab liikumises näha isiksuse siseheitlust, inimese keerulist suhet iseendaga. Samas võiks nägemust ka spetsifitseerida: liita nähtud üldisele  tekstile ka vaate sellest, kes täpselt esineb, kui noorte inimestega on tegu, millised on nende maailmavaated ja juuksevärv, lemmikloomad ja elufilosoofia. 

Gradatsiooniline tähenduste paljusus lihtsustub ilma autoripoolse tõuketa ühe ja ainsa mõtte juurest eemale. Lisaks tekitas mõttepausi ka lavastuse ilmne naisekesksus: just Naine oli ses tervikus fookuses ja tasakaal  seeläbi mõjutatud. Kuidas see viltuste jõuväljadega lugu nii üldallteksti kui spetsifitseerimise poole liigub ja nende sfääridesse sobitub, ongi huvitav mõtteharjutus.         

Tonaalse teatepulga võttis üle Siim Tõniste „Nill”. Paratamatult suhestus nähtav nähtu, kuuldav kuulduga. Tõniste tõi aga õhtusse oma maitseelamuse: suhe, mida sel poolajal lahti mängiti, oli suhe esineja ja publiku vahel. Pingestati õhku, et pinget siis otse kehalt helpida, pinge tehti söödavaks. Tõniste mängis mõnuga toidu ja keha – kahe vana hea tabuteemaga.  Pakuti end ja püüti publikut aktiveerida, võiks öelda, et publikut lausa nilliti. Iseenesest ei ole selleski midagi uut, aga laval toimunu omandas laval toimetajate jaoks sellise veenvusastme, et ka passiivsem osa publikust sellest osa sai.       

  Nagu Palmi ja ta tantsijate üksteisemõistmisest veel vähe oleks! Vestluses selgus, et Tõniste on jõudnud oma tantsupartneritega nõnda intiimsete ühisaruteludeni, et nii mõnigi võiks seda kuuldes punastada. Iseendasse usuti, aga ise ja enda vahele aeti ka kiilu, et oleks ikka dramaatilisem ja elu muutvam. Tõnistega tantsinud  Kadri Noormets mainis vestlusringis, et Siim tõmbas ta auku, rolli sisseelamine ning rollitäide olid ilmselt nii eneseületuslikud kui ka ebamugavalt mõnusad. Midagi dissonantset on sellises läbielamises ning see ebakõlalisus lihvib lavalise esituse sujuvamaks, terviklikumaks. Siiski ei mõjunud esitus päris nii, kui oleks ehk soovunelmais ette näinud – läbiklopitus ja rappumine jäid tulemata. Selle asemel liiguti, keel põses, hoopis ümber posti ja kabareelikult  publikul sülest sülle.   

Ma ei armasta lõpulahendustest pikalt juttu teha, sest arvustus ei tohiks rikkuda puändielamust. Küll aga tuleb mainida, et Palmi ja Tõniste teosed valgusid lõpunoodis üheks tervikakordiks, sest ühelaadsed muusikalahendused (popmuusika ning tolle kulminatsioonide  täisrindlik ja eeskujulik ärakasutamine) ja dünaamika mõttes teineteise täiendamine sobisid ilma pikemalt mõtlemata hästi kokku. Too täiendamine, järgnevus ja koosesitamise problemaatika said ka vestlusteemaks, kui noorte omavaheline rivaliteet küsimuse alla pandi. Kuivõrd saab üheskoos analüüsida või isegi vaadata kahe inimese töid? Tundub, et kokkuvoolamine on ühest küljest vaatajate puhul paratamatus, sest  aegruumi jagamine inspireerib nägema ka põhjuslikke seoseid. Pealegi on koreograafide ja tantsijate puhul tegu üsnagi tihedalt läbi käiva ning risti-rästi koos töötava kogukonnaga, seega ei pruugi temaatilised kooskõlad osutuda nii arbitraarseks, kui ehk tegijad ise usuvad.         

Õhus on nii mõndagi. „Premiere’i” võrk on seni räägitust loomulikult veelgi tihedam, sest sellesse mahutuvad oma nurgakest sisustama peale koreograafide ka mõlema lavastuse tantsijad. Nii toimub sünergeetiline maadlusmatš lausa kuue jõuga. Sandra Palm ja tantsijad  Laura Kvelstein ja Mihkel Ernits võtavad naiseliku positsiooni, Siim Tõniste kaitseb oma nurgas Maarja Pärna ja Kadri Noormetsa kaastööl kehavabadusi. „Mina ja mina” räägib kahest (kahekesi), „Nill” jälle endast (ja kuidas see kõik välja paistab). Sisse- ja väljapoole suunatus. Üks ühe, kolm kolme vastu ja koos. Küllap oli 2011. aasta „Premiere” seetõttu parem, et kaks siiski sobivat ja põimuvat mõtet jõudsid just koos lavale. Ootustega on aga nii, et väikest  viisi ootan ja loodan ma näha tegijate järgmisi helgeid mõtteid.