Meeldiv taaskohtumine

Niina Murdvee

„Violino, bis!”: Andrus Haav (viiul) ja Ralf Taal (klaver) 1. III Estonia kontserdisaalis. Meeldivas loomingulises koostöös alustasid märtsikuud Andrus Haav ja Ralf Taal. Haav kuulub sellesse pillimängijate põlvkonda, kelle eakümnend algab juba neljaga, Taal on mõni aasta noorem. Haav on meie siiani ainus Heino  Elleri nimelise rahvusvahelise viiuldajate konkursi võitja, mitme konkursi laureaat on ka Taal. Mõlemad valdavad oma pilli virtuoosselt ja mõlemal on pikaajaline lavakogemus. Koos on nad mänginud ennegi, seega mõistavad teineteise interpretatsioonilisi kavatsusi hästi. Taal on siinmail küllalt sagedane esineja. Haav elab küll Soomes, kuid temagi mängu saame kuulda rohkem kui kord aastas: Estonia teatriorkestri kontsertmeistrina rõõmustab ta sageli publiku  kõrvu oma soolodega, jäädes ise paraku orkestriaugu barjääri taha. Selle töö kõrvalt – Haav on juba aastaid ka Soome RO orkestri üks kontsertmeistreid – on alati suur väljakutse tulla lavale soolokontserdiga. Ja, mis eriline, ma tõesti ei mäleta, millal sai meie viiuldaja täismahulise kontserdi Estonia kontserdisaali laval. Nii et pöidlad pihku, et erandlikust sündmusest saaks traditsioon.    

Kava valik tundus mulle mõneti ebatavaline: Brahmsi sonaat viiulile ja klaverile nr 1 op. 78, Pärdi „Fratres”, Tšaikovski „Melanhoolne serenaad”, „Meloodia” ja „Valss Scherzo” ning Raveli „Mustlane”. Seega, üks suurvorm ja viis nn lisapala, kuigi kõik need lood on oma sisult kaalukad. Viimaste aastakümnete traditsiooni järgi suurt sonaati kavasse tavaliselt üksinda ei jäeta, vaid võetakse tasakaalustuseks veel mõni samaväärne sonaat või tsükkel ja siis  maitse järgi palu juurde. Aga võib ka nii. Natuke üksikuna jäi Brahms selles kavas kõrguma küll, kuigi oli interpretatsiooniliselt hästi läbi viidud. Tavapärasest eristus Haava-Taali Brahmsi tõlgitsus selle poolest, et nad kasutasid fraseerimisel minimaalselt võimalust tempodega nõtkelt mängida, lähtusid aga fraasi sisemisest struktuurist tulenevatest artikulatsioonilistest ja kõlalistest võimalustest. Taali ansamblilis-tempoline tunnetus partneri kavatsuste suhtes on  märkimisväärselt hea, vähem hea aga partneri dünaamika võimaluste suhtes. Klaveripartii kõlakujundus (kuigi ilus) jättis Brahmsi sonaadis mulje, nagu oleks taga orkester, mis seadis tugevalt ohtu kõlalise balansi. Täielikult avatud kaanega Steinway ei olnud seekord õnnestunud valik. Sellega jäi Brahmsi sonaadis (tegelikult sonaadis klaverile ja viiulile) ansamblilisdünaamiline tasakaal kahjuks vildakaks, kuigi sisuliselt oli esitus huvitav ja küps. 

Kava teine pool andis just viiuldajale võimaluse avada oma loominguline kreedo. Müts maha interpreedi ees, kes on aastakümneid mänginud orkestris ja erinevates ansamblites – seega noodist – ja tuleb nüüd suurele lavale (NB ! ainus kontsert) mängima peast. Eks see  lisas mängule ka pinget, kuid seda intensiivsem oli väljendus. Ammustest aegadest teame Haava kui küllalt sirgjoonelist mehist mängijat, kelle tugevamaks küljeks on virtuoossus, jõulised karakterid, monumentaalne liin. Sel kontserdil aga nägime hoopis uut meest: vana joon oli alles, aga juurde tulnud läbitunnetatud, palju laiema tunnete skaalaga mäng. Tema esinemine oli artistlik ja veendunud ning sõnum jõudis selgelt kuulajani. Tšaikovski palad olid  ehk mõeldud tsüklina esitamiseks, kuid selleks siiski ei vormunud, kuigi olid mängitud hea tšaikovskiliku toonusega, hoolimata ebatavaliselt kiiretest tempodest palade keskmistes osades.       

Nauditavaks lõpuks kujunes lisapalana mängitud Debussy „Linalakk tütarlaps”. Haava kogemus teatri kontsertmeistrina on andnud talle säriseva, läbimineva tooni, seda just forte registris. Vähem kandev oli – kohati polnud saali tagumistesse ridadesse lausa kuulda – mäng piano skaalas, kuigi aimata võis huvitavaid nüansse. Ehk oleks sellest vähem põhjust rääkida, kui Andrus Haaval oleks olnud väga suure häälega pill. Ja seda teemat tuleb jällegi  puudutada – pillid! Meil peetakse enesestmõistetavaks, et kontserdisaalides on korralikud ja väga head klaverid. Steinwayd, Estoniad, Kawaid, Bösendorferid … , aga kus on keelpillimängijate Stradivari, Guarneri, Amati pillid? Millegipärast peetakse sama enesestmõistetavaks, et keelpillimängija hangib (kas ostab või laenutab) endale pilli ise, kuigi eelnimetatud meistrite pillid pole ülikõrge hinna tõttu meie interpreetidele ei palga- ega honorarikohased.  Kas ei oleks loomulik kõrgemates ringkondades teha panus sellele, et meie esindusorkestrite kontsertmeistrid ning ka noored tublid mängijad, kes alles teel suurtele lavadele (või osalevad kaalukatel konkurssidel), saaksid kasutada meistripille, mille oleksid omandanud kas kultuuriministeerium, teatrid, ERSO või pangad?   

Sellest murest hoolimata paistab tunneli lõpus valguskiir: sel hooajal on mitu meie ansamblit pääsenud Estonia kontserdisaali lavale ja lõpuks anti siin ka viiuldaja soolokontsert. Annaks taevas, et saaks traditsiooniks ammu unustatud vana ja meie muusikute soolokontserte Estonia kontserdisaalis peetaks taas normaalseks.