Tallinna idee

Margit Mutso

17. veebruaril esitlesid kunstiakadeemia tudengid raamatut „Tallinna idee”, mis on koostatud IV kursuse arhitektuuritudengite kursuseprojektide põhjal. Raamatusse on kogutud nii uued kui juba arutluse all olnud ideed, mis puudutavad Tallinna võimalikke  arengusuundi. Tallinna teemal palus Sirp vestlema tudengid Marten Kaevatsi ja Ott Alveri ning nende juhendaja professor Andres Alveri.        Margit Mutso: Kas kursusetöö teema valiku ja raamatu koostamise taga oli mingi konkreetne ajend?  Marten Kaevats: Uue Maailma festivali ajal tegi Jürgen Rooste ühe mu sõbraga Sirbis intervjuu, kus viimane tõdeb, et Tallinnal puudub oma idee. Sirp ilmus reedel, esmaspäeval oli erialatund, kus õppejõud viskas meile selle lehe nina ette: noh, mõtleme siis välja!  Andres Alver: Linna ideega seotud küsimused on üldised ja kogu aeg õhus, nendega on vaja tegeleda pidevalt. Kunstiakadeemia peab tööd tehes olema kahe jalaga maa peal, ei ole mõtet teha pelgalt akadeemilist tööd, mis pole eluga seotud.          Ott Alver: Alguses oli see ülesanne küll üliabstraktne, käisime mitu korda tunnis peksa saamas. Konkreetsemaks läks see aga siis, kui igaüks valis endale piirkonna linnas ja mingitest väljakujunenud ideedest lähtuvalt asus seda planeerima. Planeerimise käigus muutusid algsed suured mõtted oluliselt täpsemaks, asi ise juba konkreetsemaks.         

Raamatus on esitatud rida üldisemaid ideid. Alustame Tallinna tihendamise mõttest.         

O. A.: Töö käigus vaadati, kuhu on Tallinna kesklinnas võimalik lisada hoonestust, leiti, et sellist ala on palju. Kesklinna piirkonda lisati 100 000 inimest. Seda tehti märkamatult: tihendati olemasolevat  struktuuri järgides, keegi ei lisanud ühtlasele hoonestusele pilvelõhkujaid.       

Tallinna on võimalik tihendada ja linna vajadused on planeeringutega tegelikult juba ka mitmekordselt kaetud. Siiski võetakse arendamiseks ikkagi ette suured tühjad  kohad ja suunatakse elu sinna – Stroomi ala, Pirita jne.       

A. A.: Linna arengut peaks suunama teadlikult, aga see eeldab, et kellelgi siin linnas on olemas sellest arusaamine. Suunata tuleb väga targalt, selleks on vaja inimesi, kes suudavad näha  kaugele, kes oskavad linna järele aidata. Teine võimalus on lasta kõigel minna isevoolu teed ja vaadata, mis juhtub. Ma arvan muidugi, et ega päris lõpuni me tegelikult linna arengut suunata saagi.       

Tallinna linnavalitsus poeb pahatihti selle taha, et tal ei ole võimalusi, kõik on eraomandus, ja eraomandus on püha ja puutumatu. Sellest kirjutab näiteks Martti Preem 18. märtsi Sirbis.       

O. A.: Ometi müüb linn oma maid jätkuvalt eraomandisse …       

A. A.: Eraomanduses või mitte, linn saab kehtestada reeglid. Ei saa öelda, et kui on eraomandus, siis on see vaba vesi ja omanikud teevad mis tahavad.       

M. K.: Protsessi peab kaasama linnakodanikud, mitte neid välistama. Euroopas üldiselt on erinevalt Eestist inimeste kaasamine väga levinud.       

O. A.: Laiemalt tuleks tegeleda kinnisvara omanike harimisega ja nende teavitamisega linnaehituslike küsimuste osas. See on muidugi elukestev ülesanne.         

Eraldi käsitlesite ka sadamaala ja veel mõningaid kohti linnas. Sadam on minu meelest tõsine pind Tallinna kannas – 20 aastat on läinud ja riigi merevärav on välja ehitamata.         

A. A.: Sadam on tohutult atraktiivne, paikneb kesklinnas, aga on alaarendatud. Üliõpilased vaatasid seda ala seisukohast, et kui peaks hakkama seda arendama, siis millised võimalused siin on. Me saime tulemuse, et kogu Lasnamäe võiks tuua sadamaalale elama, muutmata seejuures selle ala mastaape.         

O. A.: Sadama planeeringuga proovisime ümber struktureerida ka sadamat ennast: terminalide süsteem võimaldab kogu ala palju kompaktsemat ja loogilisemat lahendust, ilma et peaks sadama läbilaskevõimet vähendama.         

A. A.: Siin on jällegi kellegi kodutöö tegemata. Tallinna sadamas võiks olla ühtne terminal. See, et sadamahooned on pudistatud ümber Admiraliteedi basseini laiali, et neil puudub omavahel ühendus – see on absurd. Öelda, et see on ajalooline paratamatus, on kaunis mage.         

M. K.: Selle ala ruumiliselt efektiivsem kasutamine peaks olema kinnisvara omaniku või Tallinna sadama huvi, efektiivsem kasutamine tähendab ka majanduslikku kasu.         

Sadama lähedale planeeritakse uut ooperiteatrit. See, uus linnavalitsuse hoone ja kultuurikatel peaksid siia tulevikus elu juurde tooma.         

A. A.: Ooperiteatrile on koht valitud praegu Admiraliteedi basseini linnapoolses servas, Mere puiestee pool. Koht on seotud vanalinnaga, on olemas teede süsteem, nii et kuidagi saab selle sinna, jah, ära paigutada.         

Järgmine teema on miljöövöönd. Miljööväärtusliku ala käsitlus on olnud huvitav: 1980ndatel oleksid arhitektid selle hea meelega maha võtnud, siis aga hakkasid muinsuskaitsjad seda aktiivselt kaitsma ning puitasumeid hakati väärtustama. Rõhuti just välismaalaste hinnangutele.  Nüüd olen ma näinud näiteks saksa arhitektide projekti, kus puitmajade vahele on projekteeritud massiivsed koha identiteeti eiravad hooned. Huvitav on kuulata, mida tänased noored nendest piirkondadest arvavad.       

M. K.: Tallinnas on vanalinn, mille pärast siia tullakse, ent siin ei ole enam ruumi liikuda ja kogu teenuste väli on mõeldud turistile. Meie mõte on seda ala laiendada ehk siis tekitada uued „vanalinnad” praeguse keskse vanalinna ümber. Ja seda saab teha miljööaladel: luua seal kvaliteetsem elukeskkond, selline, mida tullakse ka väljastpoolt vaatama. Siin on juba  välja kujunenud oma ruumistruktuur, aga seda võiks rohkem välja mängida ja siduda, et see oleks ka turistile huvitav.     

O. A.: Tallinna vanalinna puhul mõistavad kõik, et see on väga eriline. Puitasumite vöönd on ka väga eriline, aga seda ei mõisteta veel nii hästi.  See vajab jõulisemat esiletõstmist. Sekkumine peab olema aga oskuslik ja sekkumisviis piirkonnale sobilik. Minu meelest meil praegu sellega väga halvasti ei ole.     

M. K.: Üks asi, mis miljööväärtust üleval hoiab, on nostalgiline mälestus keldripoodidest ja siinsest seltsielust. See oli siis, kui ühe elaniku  kohta oli kolm korda vähem ruutmeetreid, mis tähendab, et miljööväärtuslikel aladel elas kolm korda rohkem inimesi – nii sai avalike teenuste välja paremini üleval pidada. Täna on selle piirkonna tihendamine hädavajalik, seejuures tuleb aga olla tundlik.     

A. A.: Sa ütled, et meie põlvkond tahtis üle  sõita sellest piirkonnast. Muidugi, oli sügav nõukogude aeg, oli teatav ehituslik optimism, ehitati Lasnamäele ja Mustamäele, aga kesklinna siis peaaegu ei ehitatudki. Siis tekkis võimalus puitasumid uuesti üle vaadata. Seal on mitmeid kihte, näiteks tsaariaegseid maju, kus kuivkäimla on koridoris ühine. Sellist arhitektuuri ei peetud heaks, eesmärk oli asendada need moodsamate majadega. Aga hoopis teist meelt olid välismaalased. Kui mu sõbrad  Londonist siia tulid ja nägid Kalamaja või Pelgulinna, olid nad sellest kooslusest suures vaimustuses. Potentsiaal need väärtustada oli olemas tegelikult juba 1980ndate lõpus. Samas ei tasu jäärapäiselt hoida kinni kõigest.   

M. K.: Küsimus on selles, kuidas seda kriitilist massi siia juurde tekitada. Miljööväärtuslikud  alad on tekkinud raudtee ümbrusesse ja sellega seoses on sinna rajatud ka tööstusalad, mida võiks nüüd arendada suhteliselt jõuliselt sobivas suunas. Me oleme oma töös käsitlenud neid justkui doonorpiirkondadena: on vähem tihedad miljööalad ja nende vahel tihedad endised tööstusalad.   

Elamuehitus on tallinlasele väga oluline teema. Tallinn valglinnastub – on see probleem?   

A. A.: Ühelt poolt võib öelda, et on probleem, teiselt poolt aga, et ei ole. Sellele küsimusele saab vastata siis, kui oskame vastata küsimusele, kuidas me üldse tahame elada, milline see päris õige elamise struktuur on, kuidas me ennast siia Eestimaale nii-öelda majutame.   

M. K.: Elamuehitus on minu meelest identiteedi teema. Linnainimesed ei suhestu selle  ruumiga, kus nad elavad, nii et identiteeti loovat keskkonda võiks rohkem olla.   

A. A.: Siin ongi vastus küsimusele, kuidas me tahame elada. Kui ütled, et me ei taha elada anonüümses keskkonnas – väga hea vastus.   

Milline see identiteet peab olema? Ei saa ju öelda, et näiteks Lasnamäel puudub identiteet, iseküsimus, kas sellega ollakse rahul.   

A. A.: Jah, identiteet on igal Kopli liini tänava nukal ka, loomulikult. Identiteet on ka prügimäel. Aga kas meil on ka mingi ideaal, mille suunas liikuda? Mis paneks meid käima, pingutama selle nimel? Võib küsida, mis meil siis häda on, miks me vingume Mustamäe ja Lasnamäe üle, kui see identiteet on olemas. Pealegi on seal kõigil soe vesi, vann, külmkapp ja  gaasipliit ja hästi hakkama saavatel inimestel ka auto ja isegi garaaž. Võib-olla ei peaks hädaldama, kõik ongi väga hästi? Ilmselt siiski päris nii ei ole. Kindlasti on olemas see ideaal, mille suunas liikuda, ja kuskil keegi peab selle välja ütlema, selle nimel töötama. 

M. K.: Oluline on teadvustada, kohtade väärtuste erinevust. Võib-olla seda iga päev linnas ei taju, on justkui üks Tallinn. Kui meil aga on erinevad piirkonnad, siis on oluline teadvustada ka nende erilisus – mis on Kalamaja või Pelgulinn. Peab nägema suurt spektrit. 

Eestlase ideaaliks on teatavasti eramaja. Kindlasti on see ka põhjus, miks inimesed linnast ära lähevad. Samas on selge, et ega linna saa eramaju täis laduda. 

A. A.: Sellel küsimusel on muidugi mitu tahku. Üks on ideaal, teine asi, millega me peame arvestama, on tänapäeva realiteet. Üks probleem on energianappus, mis hakkab igal juhul tekkima ja millega tuleb arvestada. See tähendab seda, et peab elamise struktuuri tihendama. 

Võib-olla me peame mõned kohad maha jätma, elamualasid restruktureerima. See mudel, mille viimastel aastatel kinnisvaraarendajad välja on pakkunud – põllupealne arendus – see päris hästi ei tööta.         

Samas tulevad järjest uued nn põlluarendused ja seejuures rõhutakse just ökoteemale: saate linnast mõnekümne kilomeetri kaugusel väga ökoloogilise maja, kus kulub väga vähe energiat.         

A. A.: Inimesi on igasuguseid. On neid, kes igal  juhul tahavad elada Tallinnas Harju tänaval, vaatega Niguliste kirikule, ja on neid, kes tahavad elada talus. Kas me peame tegema viiekümne kilomeetri kaugusele Tallinnast ökoküla, on sel mingi mõte – see on asi, mida peab kaaluma. Ma ei hakka etteruttavalt ütlema, et see on igal juhul väga halb või vastupidi. Oluline, et meil elatakse sustainaablilt …       

Kestlikult.       

A. A.: Ahah, nihuke sõna on olemas, olgu siis  kestlikult …       

M. K.: Lõpuks käiakse seda kodulaenu ikka Tallinnas teenimas. Kui kestlik see on, kui sõidetakse iga päev see vahemaa kodust linna maha  autoga?       

Kes peaks selliseid arendusi ja otsuseid kaaluma ja suunama? Kas on üldse kellelgi õigus otsustada, et ei tohi teha selliseid  mõttetuid ebaloogilisi samme?       

M. K.: Minu meelest ei tohi öelda, et niimoodi ei tohi elada. Pigem tuleb läheneda positiivse programmiga, näitama, kuidas on võimalik teistmoodi, paremini elada.       

A. A.: Poliitilistest ja majandustekstidest leiab  sellise sõna nagu „eluasemepoliitika”. Kas see, mis juhtus viimasel kahekümnel aastal elamuarenduses, oli Eesti eluasemepoliitika? Eestlastel on tung kolida „mägedelt” ära ja need, kel õnnestus osta linna servas maalapp, panid maja sinna püsti, aga kõik need muud asjad, mis inimväärse keskkonna loovad – taristud, haljastus ja muud kihistused – jäid olemata. Tegelikult saab seda ärakolimise mängu mängida ka linnas. Raamatus on vaadatud elamuehitust  just sellest lähtepunktist, et kui linnas on hõredalt asustatud maad, siis saab luua uued elamiskohad linna sees. Saame luua linnas samasuguse keskkonna, nagu me ideaalis ette kujutame, aga keegi peab kassipoja nina piima sisse pistma ja näitama neid võimalusi.     

Kes peaks kassipoega õpetama?     

A. A.: Keegi kusagil võiks mõelda selle peale,  nii nagu tuleviku-uuringute instituudis prognoositakse, mis tulevikus juhtub. Maailmas on olemas sellised asutused nagu arhitektuuriinstituudid. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui ka kunstiakadeemia oleks üks selline koht, kus üliõpilastega seda tehtaks. See raamat on vaid ühe kursuse töö, käsitleme vaid neid probleeme, mis meile laua peale on tulnud. Võib ju oletada, et seda tööd teevad kohalikud omavalitsused, kellele on antud võim ja õigus öelda,  kas ja kuhu tohib ehitada. Aga, olgem ausad, neil puudub vastav kompetents ja ilmselt ka tahtmine sellega tõsiselt tegeleda.   

Järgmine asi, millele te raamatus tähelepanu pöörate, on transport, täpsemalt ühistransport.   

M. K.: Osa nendest transpordiga seotud mõtetest on vanad ideed, mis vajavad lihtsalt ülekordamist. Üks uus mõte on ringtrammitee. Arutasime transpordi teemat samal ajal, kui linnas oli käimas visioonikonverents trammiliikluse arendamisest ja töö aluseks sai võetud seal pakutud kiirtrammiteede võrgustik. Mõte on siduda  ringtrammiliini abil Tallinna kiirtrammiteede võrgustik tervikuks. Ideaalis võiks kujuneda trammi ja kergliikluse kombineeritud võrgustik; jalgratta saab vahepeal trammi võtta. 

O. A.: Ringtrammiteega haakub „pargi ja reisi”süsteem, kus on võimalik auto pikemaks ajaks kesklinnast välja parkida ning linna sõita ühistranspordiga.   

Mis teie meelest on Tallinna ühistranspordi põhihäda?   

A. A.: Seda on vähe. Keegi ei kasuta bussi ega  trammi, kui peab kaua ootama. Kui käib vaid harva üks buss, lähed lihtsama vastupanu teed – võtad auto.   

O. A.: Minu meelest on probleem pigem mentaliteedis – ühistranspordiga sõitmine ei ole in.     

M. K.: Selle mentaliteedi muutmine peab algama poliitilisest otsusest. Autoliikluse prioriteet tuleb asendada ühistranspordi ja kergliikuse eelisarendamisega. Ülemiste ristmiku hinnaga saaks valmis ehitada Lasnamäe trammiliini või kõikidele tallinlastele rattad osta.   

O. A.: Autoteede projektid on nii arusaamatud ja teed on nii laiad, et ei vasta Tallinna mastaabile.   

A. A.: Näiteks Järvevana tee laiendus. Ülemiste järve ümbrus on üks tulevane suurepärane puhkeala, mida tallinlane praegu tegelikult ei tea ega kasuta. Selle taga algab kesklinn, mida saaks pikendada Ülemiste järveni, aga sinna vahele tuleb üks uskumatu transpordimaailm, kus on saja viiekümne meetri laiune teede rägastik. 

Tegelikult on ju väga mõnus sõita Tartu maanteelt  kiirusega 70 km tunnis linnakeskusest mööda Pärnu maanteele, oma mõte ju on sellel.         

A. A.: On selge, et see Tartu maantee punkt, kus lennujaam, bussijaamad ja võib-olla kunagi ka rongijaam kokku saavad, võiks igal juhul logistiliseks sõlmeks jääda. Paraku on see tee sellisel kujul pornograafiline ja nüüd peab vaatama, kuidas me siin päriselt elada saame.         

O. A.: Uute suurte ristmike rajamine ei lahenda probleemi, pigem annab see autostumisele hoogu juurde.         

M. K.: Autod täidavad need teed alati ära.       

„Tallinna idees” räägite ka kiire rongiühenduse loomisest Ida-Euroopaga. Eks sellest ole ka päris palju juttu olnud, rongiliikluse arendamine tundub nii elementaarne, eriti kui vaadata, kuidas toimib see mujal, näiteks Hollandis või Jaapanis.       

A. A.: See on, jah, vana plaan. Soome tahab saare pealt ära saada, tahab kiiret maismaaühendust Euroopaga. See on Helsingi linnaplaneerimise ameti ja ühe selle teemaga tegeleva seltskonna kinnismõte. Idee on üles korjatud. Sellist mõttemängu saame endale akadeemilises maailmas lubada: kui rongiühendus tuleb, siis mismoodi võiks Eesti pool sellele reageerida? Kas teha  terminal kuskile Viimsi poolsaarele või Muuga lähedale või teha nii, nagu üliõpilased pakuvad – siiasamma kesklinna.   

Te panite selle vana Kopli kaubajaama asemele. Kui kaubajaam peaks ära kaduma, siis oleks piisavalt ruumi raudteejaamal Kopli poole laieneda. Euroopa linnades on raudteejaam  enamasti ikka linna keskel, mis teeb selle kasutamise mugavaks. 

M. K.: Kõige olulisem on siin see, kui kaua võtab aega minek punktist A punkti B. Kui jõuad Tallinna kesklinnast Helsingi kesklinna poole tunniga, siis on see midagi muud kui see, et jõuad Soomest küll kiirelt kusagile Viimsisse, aga pead seal ümber istuma. Tallinna-Helsingi kaksiklinna  puhul, on hädavajalik, et raudteejaam on mõlemas linnas kesklinnas. Tallinna areng on siiani Kopli poolsaare suunas raudtee tõttu kinni olnud. Kui Balti jaam Kopli kaubajaama poole tõsta, siis oleks see ühtlasi ka ukse avamine sinna suunda.         

A. A.: Selle idee juures oli ruumiliselt üks ebaharilik mõte: kui peab kiirrongi tegema, mis tähendab ühte väga kiiret toru, siis kulgeb see mere all ja kui see seal all juba on, siis ei pea seda tingimata üles tõstma, vaid me võime linnaga rongile vastu minna. Tekkinud augu saab ära kasutada.       

M. K.: See on üks võimalus tekitada pehmes miljööväärtuslikus asumis linlikku tihedust –  süvend, kuhu on toodud erinevad funktsioonid. Sellega saab luua kogu alal ligi poolteist miljonit ruutmeetrit uut arendust, mis ulatub viiekümne meetri sügavusele. Siia on võimalik panna parkimismajad, servadesse bürood, üleval on elamised ja kaubandus.         

Kas soomlastel on ikka nii palju Tallinnasse asja, et see rongitunnel end ära tasub?       

A. A.: Nad lähevad siit edasi Euroopasse. 

M. K.: Suhteliselt abstraktne arvutus: praegu käib aastas umbes kuus miljonit inimest sadamast  läbi, kui Peterburi oleks sellega ühendatud, siis ilmselt võib selle arvu kolmekordistada: päevas tuleks tunnelist välja umbes 50 000 inimest. See on juba päris suur arv.         

Kaksiklinna teema on ka juba üsna kaua õhus olnud.         

A. A.: See on, jah, vana idee, et Helsingi ja Tallinn on üks kaksiklinn. Kui sõit Pääskülast linna võtab sama aja mis kiirrongiga Tallinna kesklinnast Helsingisse, siis võime tõesti rääkida sellisest kaksikmaailmast.         

Üks „Tallinna idees” käsitletud teema – Tallinna avamine veele – on samuti juba aastaid jutuks olnud.         

O. A.: Selle punkti all räägime rohkem linna looduslikest eripäradest kui sadamaalast. Oleme välja toonud Ülemiste ja Balti klindi. Tallinnas pole kasutatud ära asju, mis talle looduslikult on antud. See ei ole mingi eraldi idee, aga see eripära vajab rõhutamist. Täna ei ole klindil korralikke jalgradasidki, taristut ei ole välja arendatud.         

A. A.: Tallinnast läbi jooksev klint on täiesti olemas ja seda tasub märgata, nii nagu Ülemiste järvegi tasub märgata – kõiki neid looduslikke eripärasid, millele toetub koha identiteet. Kui ehitame põllu peale ühe majade kobara, siis  see on peaaegu kõikjal maailmas samasugune. Üks kaasaegse arhitektuuri hädasid ongi see, et ta ühtlustub kiiresti: Hiinas on samasugused majakolakad nagu araabia maailmas, lähed Ameerikasse – jälle samasugused majad, tuled Eestisse – ikka sama …       

Trükime majadele rahvusmustri peale.       

A. A.: See on üks võimalus, tõesti. Peaasi et meid lätlastega segi ei aetaks, need mustrid on suhteliselt sarnased. Tegelikult on meil eripärased asjad olemas, kasutame pigem need ära. Linnaehitusega  on rohkem võimalust eripära hoida, taastada või arendada kui üksikmaju tehes.     

Kõige nõrgem lüli Tallinna linnas on minu meelest ühendused linnaosade vahel. Mõned kohad, näiteks Rotermanni kvartal, hakkavad juba ilmet võtma, aga need on sidumata, linnas ei teki mõnusat kulgemisteed. Üksikud meeldivad kohad on  nagu juhuslikud saarekesed kesk kaootilist linna.   

A. A.: See on jälle linna tegemata töö.     

M. K.: Linnal pole paraku visiooni, mille järgi tulevikku välja mängida, silme ees.     

Mingeid visioone ju luuakse. Kas te Tallinna visioonikonverentsil ei käinud?       

O. A.: Käisime.       

Üldine naer.         

Vaata lisaks http://issuu.com/martenkaevats/ docs/tallinnaidee. Küsinud Margit Mutso