Kas oled mao kõhus varjul või vangis?

Kristiina Garancis

„Väikese printsi” liigutuste keel, mis sulab kokku heli ja pildiga, on sujuvuse ja rohmaka jõulisuse ühend.        Estonia „Väike prints”, koreograaf ja lavastaja Oksana Titova, muusika autor Taavi Kerikmäe, videokujunduse autor Andres Tenusaar, lava- ja kostüümikunstnik Elo Soode, valguskunstnik Anton Kulagin. Tantsivad Marika Muiste, Eve Andre, Helen  Veidebaum, Daniel Kirspuu, Sam Brown, Robbie Bird ja Nanae Maruyama. Esietendus 2. VI Estonia kammersaalis.        Antoine de Saint-Exupéry väike prints otsustas lahkuda oma koduasteroidilt B 612. Ta jättis hüvasti armsa roosiga, et uurida lähiümbruse asteroide ja planeeti Maa. Oksana Titova lavastuses  ta kosmosest Maale maandubki, sümboolselt valge siidise langevarju kujundi taustal. Sellise, mis on nagu hiigelsuur õhust toituv meduus, võimeline lendama, aga ka lendaja hooga ja ehmatusega vastu maapinna kõva koort põrgatama.      

Sellest pealesunnitud pidurdamisest hakkabki  lahti kerima kosmose ja Maa ehk lavastuse misanstseenide kui unenäo ja reaalsuse vahelduvvool. Tantsijad kulgevad mööda heledama valgusfooniga elutegelikkuse tunnetamise kaadreid, et siis sukelduda teispoolsusse, sinna, kus ajal ja ruumil pole tähtsust ning on vaid meelte tekitatud uneväli või siis hoopis maailma transtsendentaalne tajumisvõime. Selgelt markeeritud reaalsused mõlemad – tantsijate kehades, dekoratsioonis, valguses,  animatsioonis, muusikas.       

Andres Tenusaare loodud animeeritud visuaal paneb tähistaeva säraga, kus musttuhat planeeti, tähekogu ja hulk universumeid, Estonia kammersaali tagaseina ja põranda avakosmosena hingama. Lavastusmaailma teeb sügavaks, kauniks ja annab edasise esteetika selle  mehe dekoratsiooniks vormistatud pildikeel. Taavi Kerikmäe helidesse paigutatud „Väikese printsi” maailm loob lavastuse teise olulise telje. Aeg-ajalt ei saa enam aru, kus algab animatsioon ja lõpeb muusika. Mõlemad töötavad otse kui sünesteesia printsiibil. Silma ja kõrva vahel on sild, mis paneb helisid nägema ja pilti kuulma.       

Titova on seekord oma mõtlevate tantsijatega  ette võtnud väga dünaamilise eksperimendi. Liigutuste keel, mis sulab kokku heli ja pildiga, on sujuvuse ja rohmaka jõulisuse ühend. Tantsijad väljendavad end puhkepausideta, kord jalad maas, kord pea alaspidi, kord roomates, kord hüpete ja tõstete kaudu. Loop’idena korratakse fraase ja kehaga markeeritakse abstraktses stiilivõttes seda, mis tagaseinale kuvatud. Vahelduvad seisund ja selle integreerimine. Tantsijad on laval energeetiliselt  alasti, täisvalguses, publiku uuriva silma väljas. Kammersaalis on kaks väikest printsi (Sam Brown, Robbie Bird), kes kordamööda samas rollis, ning trupi mängitud stseenide peategelased – roos (Marika Muiste), madu (Helen Veidebaum), rebane (Eve Andre), jahimees (Daniel Kirspuu), algus ja lõpp, jumal, kontrollija (Nanae Maruyama).     

Universumi lõpmatusest sisenevad tantsivad inimesed esimesse ulmelisse ruumi. Maailm, kuhu nad kukuvad kui jäneseurgu, on mao sisikond. Seal on umbne, pime kui kotis ja vaid jõudu kasutades saab elastset vanglanahka  puudutada. Mao kujundi kaudu tõlgendab Titova inimese ja maailma vastastikust mõistmist/ mõistmatust. Kas on kontakt ja kui, siis kas see on hinnang, tühistamine või toetus? Kui inimene kogeb nooruses nähtamatuksjäämist, siis millise väljendusjulgusega on ta täiskasvanuna? Mao kõht on soe ja turvaline, aga sinna saab peitu jäädagi. Kas võidelda end kõhust välja või lasta mao seedeensüümidel end lahustada? Maol läheb elevandi jaoks aega  terve igavik – inimene on vahest ajas väiksem suutäis. 

Laval on roos. Tantsib Marika Muiste, kel on peas plastsilinder – selline, nagu kassidel-koertel pärast operatsiooni. Näha on, et see on äärmiselt ebamugav, tantsimist lausa takistav ese.  Roosi värvi ja ilu ehk olemust saab läbi plastiku silmata ainult siis, kui tantsija taustale ehk animatsioonipinnale lähedale seisab. Sellest eraldumisel on vaataja ees vaid naine, kes püüab tantsides võidelda, midagi tõestada, kuid ta enda kostüüm, enda kehale juurde monteeritud objekt, teeb selle ebamugavaks. Laval on ebaloomulik, kunstlik ilu, mis pole terve elu ja orgaanika teenistuses. Marika Muiste füüsiline ebamugavustunne poeb vastikult naha alla ja mõjub. Prints seda kõike ei taju – temal on silmi vaid roosi ilu jaoks.       

Ahvileivapuud, mis animatsioonis on brokoliõisikud, hakkavad kasvama väikese printsi koduplaneedist läbi. Tantsijad on tandemis: mees all, naine peal. Naiste käed moonduvad võradeks, mis krabinaid, krõginaid ja murdumisi täis helides pingutusega liiguvad. Kerikmäe muusikaloome ergutab fantaasiamängu – tema kirjutatust saab üles otsida tuttavaid kõlasid. Mis heli tekib siis, kui puutüvi mõraneb või juured tungivad läbi maa? Kuidas liigub madu või rebane? Tantsu- ja helitekstid on animatsioonide taustal tihedad ja äratundmisi tulvil, viidates elumüradest või harmooniatest, Kerikmäe ja Titova eelmisest koostööst ehk „Hamletist” tuttavale käekirjale. Kerikmäe on  lavastuse ajal kohal, loob ja tekitab ise saalis helisid. Nii tajub ta tundetukset, liigutuskujundit ja saab muusikaga reageerida. Täie tähelepanuga kohalolek – helilooja keha loomas koos tantsijate füüsisega.       

Eve Andre väike rebane on väle, nõtke, kiire reaktsiooniga. Ometi paneb saba tema eest mööda taustaekraani plehku. Saba ei saa taltsutada. Rebase soov, et väike prints ta taltsutaks ja oma sõbraks teeks, aga siiski täitub. Loom sulab tausta ja astub animatsioonina  uude reaalsusesse. Printsi fantaasiailmas on tal nüüd alatiseks koht olemas ning jahimees teda sealt kas rituaali või rituaalita ei taba. Selle maailmaga on nüüd igaveseks „sidemed loodud”.     

Oksana Titova kunstnikunärvi on alati erutanud kontrollitavuse teema maailmalabürindis  me ümber. Sama idee oli esil ka ta „Hamletis” ja lavastuses „Kass ennustab tulevikku inimesest paremini” . Viimases isegi tuleviku kontrolli all hoidmise mõttega ehk ennustamisega mängides. Niisiis, palju me ise usaldame elu kulgu ja sündmusi, mis teele veerevad, või haarame tegutsemistahtel hõlmast ja allutame selle jõuga? Kas Artur Alliksaare luules sõnastatud „juhuse judisevat jänest” tasub kuulata ja tähele panna või astub hirm otsustavalt  vahele ja blokeerib kõik üllatused? Palju on meile vabadust antud ja kas üks müstiline silm, kõrv või käsi tegelikult ei märka, kuula pealt või suuna meie elu? Palju on üksikisikul endal vabadust luua oma elu või on tal ainult vabadus liikuda talle armuliselt antud teel? Kas keegi teab nendele küsimustele vastust? Kuna maailm on täis paradokse ja vastuoksusi, siis tundub, et on täpselt nii, nagu me ise usume: kui arvame, et meid hoitakse kontrolli  all, siis selle kogemuse me saame, ja kui teame, et vastutame ise oma elu eest, siis hakkab omakorda see mõte tulemusi looma. Oled ise looja või siis loomise katseobjekt. 

Titova „Väikses printsis” on jumal ebamaine Nanae Maruyama. Tema uurib tantsijaid kui lambaid karbis, tema lükkab planeedid universumisse tiirlema. Tema alustab ja lõpetab ühe  maailmamudeli ehk selle lavastuse. Kas see mõte hirmutab või pakub hoopis turvatunnet? Teada, et kuskil on keegi, kes hoiab hoolitsevalt silma peal ega lase kõige halvemal juhtuda või siis suunab teadlikult su saatust? Tänu sellele valvsale väele sai paljude lemmikraamat „Väike prints” Saint- Exupéry poolt kirjutatud, tänu temale on laval võimalik „Pööningutantsu” egiidi all luua eksperimentaalseid teoseid. Aga võib-olla on kõige taga ainult oma tahe? See, mis nagu jumal tegutseb meie sees ja kelle võimuses on maailmu mõttega luua või hävitada. Äkki oli ainult Saint- Exupéry suur tahe kõrbest ja lennukiõnnetusest eluga pääseda, Titova tahe midagi uut ja intiimselt inimesekeskset luua ning tahe panna kokku taas lavastusmeeskond ja asuda tantsides üht uut teemat uurima?         

Jõuame tagasi mao teema juurde ehk algusesse. Äkki annab endast väga jõuliselt teada hoopis just see inimene, keda pole lapsena mõistetud – tema soov ennast väljendada on nii suur, et liigutab paigast ka mäed? „Väike prints” tõstatab palju küsimusi, annab aimu elu paradoksaalsusest ja isikliku vaatepunkti olulisusest. Kui laval on mõtlevad tantsijad ja  sada protsenti panustanud lavastusmeeskond, siis see intrigeerib ka publiku ise oma tähendusi looma. Ja nii võibki vaadata, kuidas tahad: mao kõhus võib olla soe ja turvaline või hoopis lämmatavalt umbne.