Arhitektuurituul: Arhitekti seitse ametit

?ar Mark

  Eestis otsustatakse arhitektuuri üle nii, nagu võetakse otsustusi vastu kohtusüsteemis. Ärimees-arendaja on kohtualune, tihti meedias juba enne kohtuotsust süüdi mõistetud ja arhitektil ei jää üle muud kui olla arendaja advokaat kogu sellest tuleneva hea ja halvaga. Seega on linnavalitsuse arhitekt-prokurör süüdistaja koos peaprokurörist peaarhitektiga, kelle nimetab ametisse arendajate kogu soovitusel abilinnapea. Kus on kohtunik?

Alustuseks on mõistlik kirjeldada, kuidas näen arhitekti positsiooni tänases Eestis. Tihti kirjeldatakse arhitekti kui ühe homogeense ameti esindajat, kuid kaugeltki mitte kõigi tegevarhitektide roll ja ametipost ei kattu. Erinevalt paljudest kunstiliikidest on arhitektil alati tellijad või ülemused ja kümned institutsioonid, kelle kaudu vaadatakse loodu läbi ja kontrollitakse reeglitest kinnipidamist. Eri rollid on kirjeldatud kohtusüsteemi näitel vajalikud, et  tasakaalustada dialoogi vormis erinevaid huve.

Arhitekt kui vaba loomeinimene on looja, kes joonistab, maalib või kirjutab. Tema töö tulemust on tihti nimetatud paberarhitektuuriks, tänapäeval pigem digiarhitektuuriks. See juhtub enamasti siis, kui tegevarhitekt on sunnitud selleks või tahab ise olla vaba kontrollijate armeest, mille toob endaga kaasa ehitustegevus. Enamasti puudub neil protsessi kogemus, kuid nad on võimelised teoreetilisteks arutlusteks ja kriitiliseks kõrvalpilguks teiste tegemistele.

Arhitekt-disainer on looja, kellel on tellija püstitatud lähteülesanne kindlas kohas ja fikseeritud programmiga, tema tegevust hinnatakse ideede ja ruutmeetrite järgi. See on kõige levinum arhitekti professiooni vorm: talle kiputakse omistama ka arhitekti teisi positsioone, mis ühtlasi on aluseks paljudele vääritimõistmistele.

Arhitekt-disainer peab lähtuma tehtud planeeringust, mis on aluseks disainiprotsessi alustamisel. Sel juhul on juba määratletud lugematu hulk arhitektuurseid nõudeid, paremal juhul on need seatud teise arhitekti, halvemal juhul planeeringu teostanud “spetsialisti” poolt.

Arhitekt-planeerija teeb oma tööd lähtuvalt tellijast, kelleks on arendaja. Seadus lubab nimelt omavalitsusel delegeerida planeeringu tegemise huvitatud arendajale, mida peaaegu sajaprotsendiliselt ka tehakse. Huvitatud arendaja püstitab samuti kohapõhise ja kindla programmiga lähteülesande, mida mõõdetakse samuti ideede ja ruutmeetrite järgi. Lähtuvalt seadusest on aga planeering tunduvalt rohkem avalikkuse ühishuvi kui ehitatud hoone. Veelgi enam, planeeringu kogu protsessi mõte, lisaks ruumilisele ideele, on avalikkuse kaasamine ja protsessi sekkumise võimalus. Planeeringul lasub euroopalikus kultuuris kohustus kõigi osapooltega arvestada, mis on juba iseenesest skisofreeniline. Planeeringu korraldamiseks on andnud lähteülesande kohalik omavalitsus ja protsessi on sätestanud riik. Eelkõige on planeering mõeldud avaliku huvi eest seismise instrumendiks, siinjuures kõlab muidugi küsimus, kuidas saab avaliku huvi arvestamist korraldada arendaja, kellele see ju ülesandeks tehakse. Siit algavadki paljud vastuolud ja loomulikult esindab arhitekt-planeerija oma tellija huve, olles nii tellijale advokaadiks e kaitsjaks. Arhitekt kaitseb oma kliendi huve, esindab teda ja on muidugi mõista lojaalne. Seda muidugi piirides, mis ei ületa moraalseid ja eetilisi tõekspidamisi. Planeeringu protsessi valvab omavalitsuse arhitekt.

Kohaliku omavalitsuse arhitekt valvab esitatud ettepanekute üle. Tema kohustus on seista era- ja avalike huvide tasakaalu eest. Teisisõnu, kas projektides on arvestatud piisavalt avalikkuse huve. Kuna teostajad on eraettevõtjad, taandubki see tihti tehtu kritiseerimisele ehk valestitegemises süüdistamisele. Eluliselt oluline on siin leida erinevate huvide tasakaal. Mõistan täielikult avalikkust, kellel on väga raske mõista, kas ruumilise otsuse kriitika meedias on paratamatu, mis tuleneb sellest, et kõik osalised ei saa olla ühtmoodi rahul, või tuleneb see kriitika sisulisest eksimisest avalike huvide vastu. Või hoopis arendaja sulest, kes pole rahul tema huvide arvestamisega. Nii saabki omavalitsusest süüdistaja, tehtu kritiseerija, kes otsib seadusest punkte, millele see ei vasta. Loomulikult süüdistab arendaja omakorda süüdistajat jne. Nii nagu armastuses ja sõjas on siingi kõik võtted lubatud.

Veel eksisteerib arhitekt-akadeemik, kes töötab ülikoolis või teeb tööd üliõpilastega, esindades ühiskonnas kriitilist kõrvaltvaataja rolli, arendades arhitektuuri mõtet, olles tihti usaldusväärne, kuna temal puudub ruutmeetri tellija.

Kõige lõpuks on olemas veel arhitekte esindav Eesti Arhitektide Liit oma juhatuse ja eestseisusega. Liidu ülesanne on aidata kaasa sellise keskkonna tekkimisele, et kõigis valdkondades töötavad arhitektid saaksid teha oma tööd loovalt ja kvaliteetselt.  Liidul puuduvad igasugused seaduslikud protsessi sekkumise hoovad. EAL on pigem tuul, mis puhub arhitektuuri peale sülitajale otse näkku.