Igaühest võib saada kunst
Tegevuskunsti üritus „Ultra White Asylians” („Globaalne konteiner XVII . Ekstra valged asüüliotsijad” Rootsis Fengersforsis 17. juulil. Kunstnikud Andrus Joonas, Janno Bergmann, Põleva Kaelaga Kirjak (Meeland Sepp, Taave Tuutma, Rauno Teider), Erik Alalooga, Andreas W, Mai Sööt, Billeneeve, Laineli Parrest, Tanel Saar, Sandra Jõgeva, White Men Group, Schwarze Deutsche Bruder. Paberivabriku hoovi kihutas valge Volvo, mille numbriplaadi asemel oli valge paber tekstiga „Ultra White Asylians” („Ekstra valged asüüliotsijad”). Auto peatus peamaja ukse ees ja sealt hüppas välja kolmteist inimest. Punases vihmamantlis mees filmis. Kassipuur võeti auto katuselt alla. Tüdruk kükitas murule, et pissida. Performance’i-grupp Art Container oli saabunud Fengersforssi.
Vaatajad lasti ükshaaval raske raudukse kaudu pimedasse räpasesse ruumi. Pidevalt naeratav ning suudlusi jagav noor naine tervitas Infektsiooni klubi külastajaid. Kui naine oli igaüht põsele suudelnud, puhastas ta oma näo ja käed kiirelt desinfitseeriva vedelikuga. Klubi ruum oli peaaegu pime, lambid olid kaetud kangaga. Ühel seinal eksponeeriti kolme plastmassist vannitoa kappi. Neis olid argised esemed: hambaharjad, juustunoad, kurgid, klaasid nugade ja kahvlitega jne. Esemete peal roomas aeglaselt tosin pruuni nälkjat. Niipea kui külastajad sulgesid kapi uksed, pühkis valges kitlis naine nende näpujäljed desinfitseeriva vedelikuga. Teisel seinal rippusid pildid, kuid lähemale minnes selgus, et need olid peeglid, kus vaataja nägi iseennast.
Kui rahvast oli rohkem kogunenud, hakkas muusika mängima ja lampidelt eemaldati kangad. Ruum oli nüüd täidetud UV-valgusega. Peeglisse vaadates nägid külastajad, et nende nägu ja käed olid kaetud ereda värviga. Desinfitseerivad lapid, mida kasutasid performance’ikunstnikud, olid ka kaetud UV-valguses helendava värviga. Käte ja huule jäljed helendusid oranžilt.
„Minu teos toimib ühiskonnas, mis on täis hirmu haiguste, bakterite, võõraste vastu,” selgitas „Infektsiooni klubi” performance’i autor Laineli Parrest. „Tahtsin tuua välja paranoiamehhanismid; näidata, kuidas tavalised asjad võivad äkki millekski kahtlaseks muutuda.” See on Laineli Parresti esimene performance koos Art Containeriga, Polymeri kultuuritehases tegutseva Eesti performance’i-kunstnike grupiga. Fengersforsis toimus selle rühmituse XVII rahvusvaheline performance’i-festival. Sandra Jõgeva, kultuuritehase tegevuskunstifestivali kuraator, on valinud võimalikult erineva tausta ja lähenemisega kunstnikud. Mõne tegevus on puhas meelelahutus, teised teevad tehnoloogilist teatrit ning kolmandate töötamisviis on minimalistlik.
Fengersfors on Kesk-Rootsi väikelinn; paberivabrik, kus tänavune tegevuskunstifestival läbi viidi, ehitati XVIII sajandil. Ettevõte suleti 1970ndatel ning sellest jäi maha hulk tellishooneid. Osa neist on praeguseks renoveeritud: seal asuvad galeriid, kohvikud, kunstnike ateljeed. Enamikku seal toimuvatest üritustest organiseerib 2002. aastal loodud kunstnike kollektiiv Not Quite (e.k Mitte Küllalt). Näitused tõmbavad ligi pidevalt kasvavat kohalikku ja rahvusvahelist publikut.
Erik Alalooga ja Andreas W äratasid oma helile üle ehitatud performance’is magava vabriku. Sinistes töötunkedes mees laskus aeglaselt mööda seina alla. Prožektorivalguses oli näha metalltorude siluette. Mikrofonid salvestasid tema liikumise iga heli, millest Adreas W töötles kohapeal heliteose. Mees maandus ning hakkas puupulka vastu puutükki hõõruma. Tema kõrval seisis süütamata küünal. Töötavat meest ümbritses kummalistest masinatest ning vanadest paberihunnikutest tekkinud varjude kuma. Peagi ühendas mees puupulga suure puurimismasinaga ning süütas hõõguva puutüki abil keevitusleegi. Leek juhiti laest rippuvate klaaspurkide suunas. Kuumuse tõttu purunes klaas ning tükid kukkusid põrandale. Purunenud klaas ning purkides olnud terad katsid põranda. Performance lõppes agressiivse aktiga publiku suunas: katapuldist loobiti kive, kuid need tabasid publiku asemel metallplaati, mille tulemusena kostus kellahelin. Terade põrandalt kokkukraapimise, katapuldi rihmade pingutamise, vända ja metallplaati tabavate kivide hääli lindistati ning neist kujunes mahajäetud tööstushoone dramaatiline muusikapala.
Õhtu lõpuks suunati publik kaetud laua juurde. Loomatopised, elus kass pleksiklaasist konteineris ja teder jälgisid külastajaid inimese õla kõrguselt laualt. Tuba täitus kõrbenud liha lõhnaga. Tanel Saar, kitsas kleidis habemega mees, segas pannil liha. Laia pitskleiti, millele oli kinnitatud CV, riietatud naine astus lauale ja pidas kõne. Ta deklareeris, et on tema sünnipäevapidu, kus serveeritakse salatit, liha ja kanget alkoholi. Nülitud rott formaliinis lebas taldriku ees, võis näha looma siseorganeid. Publik asus sööma ja jooma, võimust võttis omavaheline vestlus, Sandra Jõgevale, kunstnikule ei pööranud enam keegi tähelepanu. Rollid vahetusid aeglaselt. Naine seisis endiselt laual, puuris pilguga publikut, kellest oli saanud kunstiteos. Uus situatsioon ning külastajate lõbus sumin võtsid võimust.
Tõlkinud Ulla Juske