Täismaja igal õhtul

Piret Aidulo

XXV Tallinna rahvusvaheline orelifestival 28. VII – 7. VIII          Äsja lõppes XXV Tallinna rahvusvaheline orelifestival, millest sai korraldajate sõnul osa ligikaudu 8200 kuulajat. Lisada tuleb veel need oreli- ja muusikasõbrad, kes kuulasid kontserte raadio vahendusel. Festival oli väga mahukas, ülevaate andmisel ei ole kahjuks võimalik peatuda üksikasjalikult kõikidel kontsertidel. Tallinnas anti seekord 25 ja Pärnus neli kontserti, lisaks üks kontsert Narvas. Esmakordselt peetud oreliööl  Nigulistes sai ajavahemikus 22.00 – 4.59 kuulata seitset kontserti.   

Festival, mis sai Niguliste orelinädalana alguse 1987. aastal, koondas juubelihõngulisena veerandsajandi vältel kõlanud parimad kontserdikavad ning esinejad. Toreda üllatusena oli kohal kolm organisti, kes mängisid soolokava ka esimesel korral: Aleksei Šmitov, Eduard Oganesjan ja Andres Uibo, kes on olnud algusest peale festivali kunstiline juht ja organisaator.  Kolm n-ö algkoosseisus mänginud meistrit on vahepeal lahkunud igavikku: Rolf Uusväli, Hugo Lepnurm ja Oleg Jantšenko. Aastal 1990 sai festival praeguse nime ja toimumisaja. Eesti Vabariigi tekkimist ja arengut järgides on tegu olnud riikliku asutusega, kooperatiivse vormiga ja eraettevõttega ning 1999. aastast taas organisatsiooniliselt riikliku asutusega. Orelifestival on kindlasti meie pikaealisemaid muusikafestivale ja sellest on kujunenud üks Eesti Kontserdi  lipulaevu.     

Tänavuse orelipeo prelüüdiks oli näituse avamine  Nigulistes 28. juulil. Väljapaneku koostas muusikateadlane Ene Pilliroog, kes XXI festivaliks valminud raamatu „XXI pilku orelile” autorina ja kauaaegse raadiotoimetajana orelifestivalide ülekannetel on Uibo kõrval kahtlemata paremaid festivali hingeelu tundjaid. Osalt saalis ja peamiselt orelirõdule viivas tornis paiknev näitus, mis on suuremas mahus siiani vaadeldav, on omapärane nii oma lihtsas vormis (sest kuidas paigutada klaasvitriine  kitsasse tornikäiku) kui ka selle tõttu, et Niguliste avas rahvale oreli juurde viiva torni ukse! Veerandsada aastat tagasi (ning palju hiljemgi veel) oli see tulekahju tõttu üks kindlamalt valvatud objekte Eesti NSVs.   

Järgnenud oreliöö purustas ilmselt kõik Niguliste kontsertide külastatavuse rekordid. Orelimaratone on siinmail ennegi peetud, kuid võimalus öösel Nigulistes orelikontserdil viibida oli esmakordne. Nii mõnigi publikust pidas end ülal kui laulupeol, kuid esimese  kontserdi jooksul rahunesid kõik. Klassikalise ja orelimuusika populariseerimise osas tehti väga hea töö. Musitseerisid Peter van Djik (Holland), Tiit Kiik, Veronika Kostõljeva (Peterburi), Anna Karpenko (Moskva) ja Andres Uibo ning tema endised ja praeguse õpilased Ulla Krigul, Anna Humal, Gustav-Leo Kivirand, Deniss Kasparovitš. Kaastegevad olid Ka Bo Chan (kontratenor), ansambel Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel, Heiki Mätlik (kitarr), Virgo Veldi (saksofon) ning viiuldajad Mari-Liis Uibo ja Meelis Vahar. Toredat vaheldust orelimuusikale pakkusid Niguliste kunstiaardeid tutvustanud kunstiteadlased Tarmo Saaret ja Ravo Reidna. Mis küll tõi kümned inimesed näiteks pool viis öösel Nigulistesse loengule vappepitaafidest! Kella viieni hommikul pidas vastu ligi 70 inimest!         

Orelifestivali avapalvus peeti 29. juulil toomkirikus. Laulis kontratenor Ka Bo Chan, kelle kaunis tämber pääses eriti mõjule Pärdi teoses „Vater unser”. Väga hingestatult esines laulja ka 3. augustil Nigulistes Bachi galakontserdil, kus vaheldumisi ulatuslike oreliteostega kõlas temalt kammeransambli (Mari-Liis Uibo –  viiul, Aare Tammesalu – tšello ja Peter van Dijk või Andres Uibo – orel) saatel Bachi 12 vaimulikku aariat. See kava oli nii hoolega koostatud, et isegi järgnevate teoste helistikud sobisid. Avapalvuse omapäraseim esitus oli Liszti koraal „Nun Danket alle Gott”, mis loodud Riia toomkiriku Walckeri oreli sissepühitsemiseks ja millest Eduard Oganesjan, Andres Uibo ja Aleksei Šmitov esitasid igaüks ühe osa. Avakontserdi juhatas sisse „Avakutsung”  Niguliste tornist: peadpööritavast kõrgusest mängisid Jaan Ots, José Antonio Page Ramírez ja Norman Verte trompetil ning Jüri Leek ja Margus Toompere tromboonidel. Avakontserdil „1+9+8+7=25” mängisid Uibo, Oganesjan ja Šmitov kui esimese festivali külalised ning Leo Krämer, kelle aktiivne tegevus Eestimaal pole piirdunud ainult orelimaailmaga, vaid kes aastatel 1991–1993 oli ka ER SO peadirigent. Sel festivalil näitas ta end  väga hea improviseerijana, andis suurepäraselt registreeritud ja vormitud orelikontserdi Jaani kirikus ning dirigeeris Rahvusmeeskoori Tallinnas, Pärnus ja Narvas. RAMi parimaks looks pean neil kontsertidel Andres Uibo „Antifoone”. Uibo kirjutatud teostest kõlas festivalil tema enda esituses veel „Apocalypsis Symphony”, millest ilmselt tuntuim on ER SOgi esituses kõlanud viimane osa „The New Jerusalem” ja imekaunis „Agnus Dei”, mille lõppkontserdil  esitas kammerkoor Voces Musicales ja Tallinn Sinfonietta Andres Mustoneni juhatusel. 

Aleksei Šmitov, kes andis festivali käigus ka omaette kontserdi (6. VIII ), näitas end juba esimesel õhtul Vierne’i II orelisümfoonia osi mängides virtuoosina, kellele ilmselt pole keeruline ükski oreliteos maailmas. Oganesjan, kes on festivali sagedane külaline, avanes taas kirgliku mängijana. Tema kavas oli avakontserdil Oleg Jantšenko (1939–2002) mälestuseks tema teos „Dom zu Speyer”, mis korra kuulnul meenub ilmselt kohe selles kasutatud metronoomi tõttu. Uibo oli avakontserdile Bruhnsi e-moll Prelüüdi kõrval valinud Edgar Arro 2 korda „Viis rahvaviisitöötlust orelile”. Valik oli hea, registratsioon põnev ja teosed väga hästi esitatud. Festivali kavas oli palju temaatilisi või konkreetset  orelimuusika perioodi tutvustavaid kontserte.       

Andres Uibo esitas oma oreliõhtul (30. VII ) barokkmuusikat ja oma teose „Apocalypsis Symphony”. Tema koostöö ansambliga Vox Clamantis omandas oma tõsises religioossuses  lausa liturgilise mõõtme. Itaallastest esines Matteo Galli kavaga „Teekond läbi itaalia muusika” (Tallinnas 30. VII ) ja Olympio Medori kavaga „Romantismiajastu orelirepertuaar Saksamaalt ja Itaaliast” (2. VIII ). Peter van Dijk (Holland) mängis teoseid Böhmist Guilmant’ini (5. VIII ). Lisades mõttes ka viimati nimetatu juures õppinud Dupré ja tema õpilase Lepnurme, jõuame tõdemuseni, et näiteks Johann Sebastian Bachiga on meie orelikoolkonnal otsene ja  mitte väga kauge side.     

Sellised kavad on väga harivad, aga võivad muusikakaugemale inimesele tunduda pisut üksluised. Edu sõltub organisti artistlikkusest ja võimest leida võõral orelil tabavaid registrikombinatsioone. Saksamaalt oli peale juba mainitud Leo  Krämeri kohal veel kolm organisti, kõik meie publiku vanad tuttavad. Toomkirikus andis 3. augustil kontserdi festivali vanim, 82aastane organist Hans Gebhard, kelle keerulise kavaga suurepärasest esitusest tuleb esile tõsta Liszti ja Mendessohni teoste vormilist meisterlikkust. Lõppkontserdil (7. VIII ) esines Stefan Palm, kes soleeris säravalt Thomas Daniel Schlee (1957) teoses „Kreutzweg” ning Händeli Orelikontserdis g-moll; kaastegev oli juba mainitud Tallinn  Sinfonietta Mustoneni juhatusel. Kavas Bruhnsi orelimuusika ja kantaadid (2. VIII ), soleeris orelil Hartmut Rohmeyer. Kantaate esitasid Tallinna Barokkorkester, kes leidis Niguliste akustikasse sobiva artikuleerimisviisi, ja Studio Vocale Toomas Siitani juhatusel. Neli suurepärast solisti Maria Valdmaa (sopran), Teele Jõks (metsosopran), Endrik Üksvärav (tenor) ja Uku Joller (bass) laulsid nii kooripartiid kui solistide osi. Eriti meeldisid Jolleri soleerimine kantaadis  „Mein Herz ist bereit” ning Jõksi ja Üksvärava soolod kantaadis „Hemmt eure Tränenflut”. Kahjuks puudusid nii põhibukletis kui õhtu lisakavas solistide CVd. 

Festivali huvitavamate sündmuste hulka seaksin tummfilmi „Kristus” (Itaalia, 1916)  taaslinastuse 1. augustil. Vana filmi tehniline kvaliteet jätab küll soovida, kuid linateos on hämmastavalt suurejooneline ja vägagi vaadatav ligi sada aastat hiljem. Täiesti lummavaks tegid vaatemängu Toomas Trassi erakordsed oreliimprovisatsioonid, millele sekundeeris ansambel Vox Clamantis. Improvisatsioone esitasid oma kavades teisedki: Krämer, Giampaolo di Rosa (Portugal), Galli, van Dijk ja Rohmeyer. Viimased kolm ja Trass improviseerisid Martin Lutheri viisidele ka 3. augusti hardushetkel Jaani kirikus. Selle kontserdi parim esitus olid minu meelest van Dijki koraalivariatsioonid teemal „Erhalt’uns Herr …”.       

Festivali menukamaid oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert Nigulistes (4. VIII ), esitusel Arvo Pärdi looming. Dirigeeris kammerkoori endine peadirigent Paul Hillier, orelil mängis Christopher Bowers-Broadbent (Inglismaa). Allakirjutanu lemmikud olid koori esituses „The Deer’s Cry” ja „Salve Regina”. Sügav kummardus organistile, kes suutis kümnete meetrite kauguselt orelirõdult saavutada maksimaalse kokkumängu kooriga. Üks tuntumaid Pärdi teoseid „Fratres” kõlas Eestis esiettekandena kooriseades. Vokaalselt seab see lauljatele väga suured nõudmised … Mis puutub esitatud orelimuusikasse, siis „Annum per annum”, mis muide on kirjutatud  Speyeri toomkiriku 900. aastapäeva puhul ning kõlanud esiettekandes sealse organisti Leo Krämeri esituses, ja „Mein Weg …” jäid minu arvamuse kohaselt kontserdil kõlanud koorimuusikale alla.       

Bachile pühendatud galakontserdilt (3. VIII ), kus orelit mängisid Aare-Paul Lattik, Peter van Dijk, Matteo Galli, Hartmut Rohmeyer, Olympio Medori ja Andres Uibo, jäi parimana kõlama Uibo esitatud Passacaglia. Mõne Bachi teose ettekande puhul üllatas rohke legato ja lausa romantiline lähenemine. Bachi instrumentaalkontsertide kavas RootsiMihkli kirikus (6. VIII ) mängis orelisolistina A. Uibo, klavessiinil P. Van Djik, haamerklaveril  Ivo Sillamaa ja klaveril Peep Lassmann. Kontserdis kahele viiulile soleerisid Andres Mustonen ja Mari-Liis Uibo. Nende esitus pälvis ehk ka enam tähelepanu; viiulisolistide vitaalsus ja kaasahaarav esitusviis ei jätnud kedagi külmaks. Allakirjutanu teine lemmik aga oli Kontsert d-moll, mille esitas solistina Lassmann. Festivali uute külaliste seas jäi silma noor poola organist Gedymin Grubba, kes mängis Nigulistes 5. augustil. Bachi Prelüüd ja fuuga  h-moll oli erakordse hoolega peensusteni välja kuulatud. Fuugale oleks võib-olla kasuks tulnud veidi lisatud tempo. Guilmant’i Orelisümfoonia nr 5 võlus täpsete karakterite ja tehnilise meisterlikkusega. Festivali lõpetas Bachi Kantaat „Höchsterwünschtes Freudenfest” BWV 194, milles meisterlikult soleerisid Helen Lokuta (metsosopran), Endrik Üksvärav (bariton) ja Taavi Tampuu (bass), Tallinn Sinfoniettat ning kammerkoori Voces Musicales juhatas Mustonen.  Kantaadi väga keerulised ja suure ulatusega vokaalpartiid panid esinejad tõsiselt proovile. Samuti sobis see rõõmus muusika, mis on kirjutatud Strömthali oreli pühitsemiseks, väga hästi orelifestivali lõpetama.   

Seekordne festival oli üsnagi Tallinna-keskne, millel on kohaliku elaniku jaoks muidugi omad eelised. Samas jäid mitmed pealinna orelid kasutamata: Püha Vaimu, Nõmme ja Kaarli  kiriku pillid võiksid edaspidi olla osalised nii mõnelgi toredal kontserdil. Oma elu algust ootab ka Niguliste altariorel, mille valmimist valvame juba viis aastat. Sellist unikaalset pilliparki oma erinevate orelitega nagu Tallinnas pole festivali kunstilise juhi Andres Uibo sõnul kusagil mujal maailmas. Liidame siia veel kümned maakirikute heas või keskmises korras orelid. Küllap jätkuks publikut ka mujale. Iseasi, mis selline laienemine maksaks? Oma tegevuse üheks suuremaks õnnestumiseks loeb Uibo Tallinna Jaani kiriku Terkmanni oreli säilitamise ja restaureerimise eest seismist. Nüüd on sellest kirikust saanud Niguliste kõrval peamisi kontserdipaiku. Jaani kirikus toimus ka festivali missa, kus rikkaliku orelimuusika kõrval sai nautida ka Orthodox Singersi kaunist vokaali ning tõeliselt oikumeenilist hingust. Orelifestivali üks eesmärke on läbi aastate olnud orelirepertuaari tutvustamine. Uibo  sõnul kõlas näiteks eelmisel aastal muusikat 106 helilooja sulest. Igal aastal on peetud ka meistrikursusi, seekord seitsmel hommikul kuue orelikunstniku juhendamisel. Tänavune publikumenu ületas ilmselt kõik ootused: n-ö täismaja igal õhtul ja rohkelt kuulajaid päevastel kontsertidel. Lisaks huvi Venemaa telekanalilt, et valmistada ette tunnine saade.       

Tuleva aasta festival liidab endaga uudsena  noorte orelimängijate festivali. Ettevalmistuseks on infot kogumas mitmed kontaktisikud üle maailma. Siinpoolne koordinaator on Uibo andekamaid õpilasi Deniss Kasparovitš, kes esines toredasti ka äsjasel festivalil. Jääme huviga järgmist aastat ootama.