Kaks armukolmnurka – petlikud embused, ausad kõrvakiilud

Pille-Riin Purje

Intrigeeriva kokkusattumusena mahtus teatrisuvesse Pinteri „Petmise” kaks tõlgendust.          Kuressaare Linnateatri „Petmine”, autor Harold Pinter, lavastaja Heiti Pakk (Juhtimisteater), kunstnik Reet Aus. Mängivad Piret Laurimaa (Endla), Raivo E. Tamm ja Sepo Seeman (Endla). Esietendus 17. VII Kuressaare Linnateatris. Õisu mõisa „Petmine”, autor Harold Pinter, lavastus valmis rühmatööna. Mängivad Andres Lepik, Janek Vadi (Ugala) ja Carita Vaikjärv (Ugala). Esietendus 15. VII  Viljandimaal Õisu mõisas.        IIntrigeeriva kokkusattumusena mahtus lõppevasse teatrisuvesse Harold Pinteri „Petmise” („Betrayal”) kaks tõlgendust: Kuressaare Linnateatris lavastas selle Heiti Pakk, Viljandimaal Õisu mõisas valmis lavastus rühmatööna. Õisu mõisa „Petmine” haakub sama paiga eelmise  suve lavastusega, mida mängiti ka tänavu, Anthony Shafferi ja Harold Pinteri „Rööviga”, kus rivaalide rollides samuti Andres Lepik ja Janek Vadi, naine jäi tolles loos kaadri taha. Kahjuks jäi mul „Rööv” nägemata, ent rafineeritud repertuaarivalik läbi kahe suve väärib tunnustust ka kujutluse tasandil. „Petmise” kaks lavastust üllatavad kontrastse režiijoonisega. Lavastaja Heiti Pakk  on lihvinud teksti ja pause, jälitanud Pinteri lakooniliste repliikide absurdihoovusi nagu kannatlik intellektuaalne detektiiv, kes kummardub teksti kohale, luup peos, uurib seoseid näidendi olevikust minevikku kulgevates stseenides, kriipsutab eri värvi pliiatsitega alla läbivaid liine: lapsed kui haavatavaim osa abielurikkumises; meeste sõpruse reetmine; mehed kui kirjastajad, kes valdavad sõnade pingpongi. See lavastus on eeldanud nikerdustööd,  inglaslikku suletust, reserveerituse all hõõguvaid kirgi ja süütunnet. Nõudlik mängulaad ei välista komöödia helki, mida kolm osatäitjat veidi erilaadselt vahendavad. 

Piret Laurimaa mängib Emmat veetleva daamina, kelle päristahtmisi ei aima naine  vist isegi, saati siis mehed. Sepo Seeman abikaasa Roberti rollis väljendab iroonia ja kaitsetuse tasakaalu(tust) ses trios kõige täpsemalt. Minimalismimeister Raivo E. Tamm lahendab Roberti parima sõbra ja Emma armukese Jerry rolli paar kraadi hinnangulisemana, tema koomika kaitsekiht näib purunematum kui partneritel. See „Petmine” vajaks põhjalikku sissemängimist, et rolle süvitsi avada. 

Õisu mõisa nostalgilis-boheemliku hõnguga saalis petetakse löövalt ja hoogsalt. Seda lavastust on hõlpsam jälgida Pinteri teksti tundmata. Efektselt vormistatud pildivahed pingestavad  mängu: ikka ilmuvad kõik kolm tegelast, ka see, kes stseenis ei osale. Kolmnurga pilgud ristuvad mõõgateradena, lausa füüsiliselt üksteist riivates. Ülimalt stiilne on ka tegevusaja kirjutamine punase huulepulgaga ustele ja ahjule: otsene viide, kuis petmisest jäävad jäljed. Kuumemad ja sensuaalsemad lavasuhted lähtuvad pigem itaalia temperamendist kui inglise vaoshoitusest. Carita Vaikjärve meeleline ja küps Emma meenutabki veidi Sophia  Lorenit. Selle Emma lähedus Janek Vadi Jerryga on füüsilisem, elusam. Lahkuminek tabab Jerryt ootamatult, tema tahaks muretult jätkata.     

Meeste duell on pinev, kindlasti tänu „Röövi” partnerluse slepile. Janek Vadi toob nähtavale Jerry ebakindluse, mida varjab naerune kutsikasarm, just see puhangulisus  muudabki Jerry naise silmis vastupandamatuks. Tõsi, selles kolmnurgas määrab mõndagi meeste vanusevahe, mis ei vasta Pinteri tekstile, kus Jerry ja Robert on „sama aasta poisid”. Näikse liigagi loogiline, et Emma eelistab noort võluvat Jerryt Andres Lepiku pahelise moega Robertile. Samas ei saa eitada Roberti head füüsilist vormi ning deemonisarmi: silma torkab kerge hüpnotiseeriv sarnasus 1983. aasta filmis Robertit mänginud Ben Kingsleyga! Esietendusel  lisas Lepiku rollile vaimuka proloogi juhus: kaks tütarlast hilinesid ja uues stseenis laskis Robert nad uksest sisse, mõjudes hoobilt vilunud naistemehena.   

Roberti rolli lahendus kahes „Petmises”  erineb kardinaalselt. Sepo Seemani Robert on loomuldasa heasüdamlik mees. Kui tema mainib, et on ise ka naist petnud või Emma vastu kätt tõstnud, mõjub see enesekaitse ja provokatsioonina. Näeme misanstseeni, kus Seemani Roberti käsi riivab õhku Laurimaa Emma põse ja juuste piiril: kujuteldav kõrvakiil, imelik irreaalne ähvardus. Õisu „Petmise” neljanda pildi lõpus, kus Pinteri remargi kohaselt Robert embab Emmat, kajas mõisasaalis kaks kõrvakiilu  – need abikaasad juba ei pühitse! Heiti Paku lavastuses võimutseb „hüljatuse prints” ehk süütundega koos ligi hiiliv sisemine tühjus. Õisus möllavad vahetumad ihad, selgemad tahtmised. Nii muutub kõrvaliseks ka meeste elukutse, kirjastamise finessidesse ja kirjanduse tsitaatidesse suurt ei süüvita. Mõnest tekstikärpest on kahju, kummatigi ei haihtu kriminaalse kiredraama fluidum. Väärisdramaturgia rikastab suveteatrit, erandlikud mängupaigad ja vähesed mängukorrad annavad osasaajale äravalituse tunde. Ometi tahaks, et mõlemat „Petmist” näeks publik veel. Õpetlik ja ere kogemus oleks lavastus