Hercule Poirot oli tossike

Mathura

“Déjà-vu” naudib ulmega piirneva kõrgtehnoloogia esitlemist ja selle potentsiaaliga mängimist ega püüagi öelda midagi sügavamat.  

Põnevusfilm “Déjà-vu” peategelane, Denzel Washingtoni mängitud agent Doug Carlin on emotsionaalne, isepäine, andekas ja kohkumatu õigluse eest võitleja. KAADER FILMIST

 

Põnevusfilm “Déjà-vu” (USA 2006). Režissöör Tony Scott. Osades Denzel Washington, Val Kilmer, James Caviezel, Adam Goldber, Paula Patton  jt. Produtsent Jerry Bruckheimer. Linastub kobarkinos.

 

Küllap on vähegi sagedasem kinokülastaja märganud, et filmidel on vahel sõnum. Ameeriklasest “menulavastaja” Tony Scotti uue linateose “Déjà-vu” puhul on asi hulga lihtsam. Film on suunatud pinge ja põnevuse loomisele ning selle ülesandega saab ta päris hästi hakkama. Plussiks on veel muidugi see, et kaasatud on mõned silmapaistvad näitlejad. Suurt rohkem filmi enda kohta justkui polekski öelda, küll aga kajastab see mõningaid laiemaid nähtusi, millel peatuda.

 

 

Lõhkeained ja limonaad

 

Sellest, kuidas ameeriklaste filmitoodang tegeleb sageli ameerikaliku elustiili propageerimise ning patriootlike tunnete auvääristamisega, on palju juba ennegi räägitud, nii et pikemalt sel peatuda ei tahaks. Igatahes limonaad (antud juhul üksnes Pepsi-Cola toodang), hamburger ja rõõmust pakatavad mereväelased ei puudu ka “Déjà-vu’st”. Värvi lisab sündmuspaiga valik: kannatustest räsitud, kuid töökas New Orleans.

Sellest kõigest tähelepanuväärsem on taaskordne terrorismiteema, mida võib pidada juba üheks XXI sajandi tunnusmärgiks. Mõnevõrra erandlik on antud juhul vaid see, et sedapuhku on terroristi rollis ameeriklane ise. Ta süüdistab oma riiki liiga väheses aatelisuses ja patriootlikus vaimus, mille parandamiseks võib tema meelest kasutada ka viitsadat inimohvrit. Ehkki James Caviezeli mängitud pommipanija Oerstedt jääb antud juhul üsna ühemõtteliselt sõgedaks hullumeelseks, tuleb ometigi tunnistada tõsiasja, et temagi on sünnitanud seesama süsteem, mille nimel võitlevad filmi kangelased. Peale selle läbib “Déjà-vu’d” teatud vägivallakultus: sisutu kõrvaldetailina on kurjategijal vaja lõiketangidega eemaldada ohvri sõrmed ja põletada bensiiniga kuritööle peale sattunud politseinik. Nagu näib, peaks see kõik lisama filmile kaasakiskuvat põnevust ja vaatajat emotsionaalselt liigutama. Ometigi on seda tundeliigutust raske pidada millekski enamaks kui väljakistud emotsiooniks.

Emotsionaalsusele on suunatud ka filmi peategelane, Denzel Washingtoni mängitud agent Doug Carlin, kes on isepäine, andekas ja kohkumatu õigluse eest võitleja. Carlinis on ausust ja kompromissitust, mida on ajuti tõesti huvitav jälgida. Ometigi jääb kokkuvõttes mulje, et Washington, kes mõned aastad tagasi võitis Oscari üsna üheülbalise rolli eest filmis “Treeningpäev”, on kinni jäänud kitsasse tüpaaži. Kui Caviezel (“Kristuse kannatused”, “Peenike punane joon”, “Rasked kuriteod”) näib kuuluvat sellesse huvitavasse näitlejate gruppi (koos Gabriel Byrne’i ja teistega), kes kehastab tihti kas valgustunuid või “ärapööranuid”, kedagi, kelle teadvus erineb tavainimese omast mingit moodi, siis Washingtoni tegelaskujude “nihe” on teistsuguse loomuga. Enamasti on ta ikka võimuesindaja, kes on “ametliku versiooniga” mõnevõrra pahuksis, olenevalt filmist kas liiga palju või siis lihtsalt piisavalt. Tema tegelaskujud kehastavad omapärast traditsiooni: nad on märk sellest, et tavaline püüdlik seadusekaitsja ei ole vaatajale piisavalt huvitav. Samas hakkab filmi positiivne kangelane tekkivates piirolukordades üsnagi sarnanema antikangelasega, kumbki ei peatu oma eesmärgi saavutamises millegi ees ega vali eriti ka vahendeid.

 

 

Rasked ajad

 

“Déjà-vu’ga” sarnast ideed kasutas mõned aastad tagasi Steven Spielberg filmis “Kolmas otsus” (“Minority Report”). Sest mõistagi pole “Déjà-vu’s” juttu tegelikust déjà-vu’st – siin pole mingit “reaalset müstikat”. Kõik keerleb hoopis ümber ultramoodsa tehnoloogia, mis võimaldab vaadata minevikku neli päeva tagasi. Ulatuslikud satelliitsüsteemid võimaldavad taastada suurlinna suvalise punkti pildi ja heli sündmustes. Seda kõike eesmärgiga luua turvalisem ühiskond, kus vajadusel saaks minna ka minevikku kuritegusid ennetama. Oluliseks erinevuseks “Déjà-vu” ja “Kolmanda otsuse” vahel on aga see, et kui Spielberg on keskendunud sotsiaalsele kriitikale ultramodernse tehnoloogia taustal, siis Scotti linateoses on need kaks elementi oma rolli vahetanud. “Déjà-vu” pigem naudib ulmega piirneva kõrgtehnoloogia esitlemist, selle potentsiaaliga mängimist, kui et püüab midagi sügavamat öelda.

Esitamata jäävad küsimused: kas see ongi see tulevik, mis meid ees võib oodata? Või on see juba olevik? Kas olemegi kõik nii jälgitavad, et ka meie koduseinte vahel toimuva võib neli päeva hiljem taastada videopildis ja -helis? Kas see ongi turvalisus? Ning kas aeg pole tõesti lineaarne, nagu teadusspetsid filmis väidavad? Ja kui nii, siis mida see kõik inimese jaoks siin ja praegu tähendab? Või kas elame paralleelselt kahte elu?

Filmi algul (mis on ühtlasi filmi kõige kulgevam ja kõlavam osa) vaistu ja tunnetusega töötav Carlin leiab lõpuks lahenduse tehnoloogilistes trikkides. Nagu paljudest tema kinematograafilistest eelkäijatest, saab temastki lõpuks superkangelane. Ta on ka ühe inimese nimel valmis peatama maailma ja kui vaja, siis ohverdama ennast; ta ei karda midagi. Ta kihutab Hummeriga uljalt vastassuuna vööndis, üks silm minevikus ja teine teel. Avariid, mida ta põhjustab kurjategijat jälitades, on teadagi tähtsusetud, sest eesmärk on üllas. Lõpplahendus järgib etteaimatavalt lihtsat põhimõtet “lõpp hea, kõik hea”. Head pääsevad, kurjad saavad hukka ja pole vahet, kuivõrd ses kõiges on usutavust. Ilmselgelt on see ajastu, kuhu ei kuulu enam sellised kangelased nagu Nero Wolfe või Hercule Poirot. Hallid ajurakud? Kuidas palun? Ja mis kuradima gurmaanlus…?

 

 

Kokkuvõte

 

Kujutage ette, et ärkate ühel päeval avastusega, et olete selle päeva juba elanud, ja ometigi olevik, milles olete viibinud, on nüüdsest tulevik, mis ei pruugi endisel kujul enam kunagi saabuda. Kujutage ette, et kohad, kus te pole varem viibinud, on teile ühtäkki tuttavad. Inimesed, keda olete tundnud, on teile taas võõrad, ja vastupidi. Valikud, millega praegu silmitsi seisate, olete juba korduvalt teinud ning see, mis teiega hetkel juhtub, on ometigi juba ammu juhtunud. Kujutage ette, et teil on võimalus sooritatud vead tegemata jätta ning sel moel muuta oma saatust. Või… Kas saatust on ikka võimalik muuta? Muuta oma tegude tagajärgi? Mis on see, mis muudab varju tagasi valguseks, katkise tagasi terveks, surma tagasi eluks, öö tagasi päevaks, unustuse tagasi mäluks? Selliste küsimustega inimesele Tony Scotti “Déjà-vu” erilist mõtteainet ei paku. Kuigi lootust ju oleks.