PELDIKULUULET: Aleksandar Ristović

A. E.

  TEATER  KUI  PELDIK

Pika sammuga astub kangelane lavale,

nööbib lahti oma vanaaegsed püksid

ja laseb neil alla vajuda –

juba ongi need rebadel ja korrapäraselt voltis.

Ta istub potil, näoga publiku poole,

aga kõrvalkabiin on reserveeritud daamile,

nimelt sellele daamile,

kes Phaedra osa täidab.

Juba tuleb temagi asjale.

Ta on seljaga publiku poole

ja tõstab ühtäkki seeliku üles

ning näitab oma uhket perset.

Nüüd järgnevad mõlemast kabiinist häälitsused,

mis värvivad loožisistujate näod,

esimestes ridades istujate nägudest rääkimata,

kirsipunaseks.

 

 

 

DISKREETNE  PELDIK

Sellesse peldikusse lähed

peaaegu et kikivarvul,

aga enne pidid sa tavajalatsid

pehmete peldikususside vastu

vahetama ja jätma

oma kübara ning visiitkaardi

paksu peldiku-ülevaatajanna kätte,

kes saadab sind

emalikult arusaava pilguga

lausa poti peale

ja jääb sind väljapääsu juurde ootama.

Ta kõnetab sind

melanhooliaga varjundatud häälel,

kui sa häbenedes pea langetad

ja kui sa puhkeruumis kannad

oma nime kohusetundlikult

külalisteraamatusse.

 

 

 

RAAMATUKOGU  KUI  PELDIK

Tumedast puidust riiuleid

ehivad klassikute teosteread.

Valgus langeb üle lugeja õla

lahtisele raamatule,

kui too prillsilm seab end mugavasti

istmele, mille keskel

on ümmargune prilllauaga auk.

Lugejal on loogiliselt raske

ületada salajast tõket,

mis segab teda mõistmast

loetava teksti tegelikku sisu.

Aga ometi istub ta edasi

selles raamatukogus,

mis on kuulus selle poolest, et siin

on kärsitud külastajad

raamatutest lehti välja käristanud.

Neile kannatamatutele

pole Dante või Homerose värsid

väärtuslikumad kui mõne

tühise paberimäärija sirgeldused.

 

 

 

JOODIKU  PELDIK

Joodiku peldik ei erine

kodutu koera omast.

Näe, seal see ongi!

Kord on see mahajäetud maja,

kord kivitrepp,

kord aed septembrikuus õitsvate roosidega,

kord üksik puu või rist surnuaial

või muuseum, mille akna tagant paistab

rida alasti marmorkujusid.

Joodiku kõige viimane asjalkäigukoht

oli kuur ühes hoovis,

kuur, kus hoiti tööriistu ja töörõivaid –

tal oli hirmus häda,

kui ta sinna sisse murdis,

kui ta seal  oma püksirihma ja

püksinööpide kallal kohmitses.

Aga ta kaatsad olid rasked

seatapja pudeli tõttu,

mis tagataskust välja pungitas.

 

 

 

 

 

 

LITSILUULET

1

Mu magamistoas

on raudteelasemundris

raudteelane, kel on

raudteelase vile

ja taskukell, – ning tal on

raudteelase vormimüts peas.

 

Ta räägib rongidest,

räägib kiirrongist,

mis sööstab kui kahurikuul.

Talle tuleb meelde plika,

kes temast rongi maha jäi.

 

Enne voodisseheitmist

lülitab ta lambi välja.

Väljas langeb lumeräitsakaid,

need segunevad

elektrilaternate helgiga.

 

Magama jäädes

hoiab ta mul tissist kinni,

aga jalas on tal ikka veel

villased sokid, mille aukudest

vahivad välja suured varbad.

 

Hommikul jookseb ta

mu juurest üle rööbaste minema.

Ta kaotab oma vormimütsi,

aga leiab selle uuesti üles.

 

2

Mu magamistoas on mees,

kes räägib liiga palju,

kes räägib kõigest,

aga ei näe mitte midagi.

 

Ei näe ta pesukaussi,

millel on punased ja sinised roosid.

Ei näe ta sellel kausil ka

konnaema koos tosina konnapojaga.

 

Ei näe ta mu vasakut

ega paremat õlga

ega mu paksu puudrikihiga

kaetud palgeid.

 

Ei näe ta minu reitevahet

ega omaenda riista.

Lobisemishoos on ta

unustanud oma tuleku põhjuse.

 

Ma torkan oma sõrme

ta keele alla.

Ja mu sõrm

jääbki ta suhu.

 

 

3

Mu magamistoas on noor naine,

kes armastab ainult naisi.

Ta suitsetab filtrita sigarette

ja hööritab puusi.

 

Ta maksab mu teenete eest

välisvaluutas.

Ta rinnanibud on otsekui

kaks tilka mett.

 

Ta piitsutab mind ja määrib

mu mingi jälgi möksiga kokku.

Me unistame teineteise saamisest,

aga juba me vahetame rolle.

 

Kui ma ärkan, näen enda kõrval

mu enese veidrat plikanägu.

Sel on hirvehambad suus ja

kõrged põsesarnad.

 

Talle olid öösel habe lõua otsa

ja vuntsid nina alla kasvanud.

Aga hommikul on ta jälle tema ise,

ei parem ega halvem kui enne.

 

 

4

Minu magamistoas on pikakoivaline

ja kikkiskõrvaline täkk.

Tema teistest hobuväärtustest

ma parem ei räägi.

 

Ta on piitsutava peremehe eest

plehku pannud.

Ta on tippmäradest tüdinud ja

tahab ainult mind.

 

Ta tonksab mind oma koonuga ja

hõõrub minu põse vastu oma sagris lakka.

Ta on õnnelik, kui ma ratsutan

ta seljas ihualasti, ainult säärikud jalas.

 

Tal on inimese silm peas ja

inimese kärsitus hinges,

tal on hästi arenenud

huumorimeel.

 

Ta sööb sinkjasvalgeid suhkrutükke

otse mu peo pealt.

Mõne koha pealt on ta meesterahvas,

mõne teise koha pealt täkk mis täkk.

 

5

Minu magamistoas on

irevilhambune luukere.

kui ta käib, siis

klõbisevad tal kondid.

 

Vahetevahel kaotab ta

mõne kondiklibu ära,

siis pean mina neid

voodiriiete vahelt otsima.

 

Asjatundlikult panen

puuduva luu õigesse paika.

See on tülikas töö,

kuid pakub mulle lõbu.

 

Mõnikord püüab ta

minu klaasist janu kustutada.

Veini loksumine põrandale

teeb ta meele kangesti kurvaks.

 

Päriselt närvi

läheb ta voodis

kus ta peab omaenese

kontide raginat kuulma.

 

6

Minu magamistoas on

kõikide jumalate ülemjumal.

Mul pole teist jumalat

peale tema.

 

Häbenemata

suudleb ta mind igale poole:

mu pead, mu otsaesist,

mu sassis juukseid.

 

Suudleb mind suule, kui ma räägin,

suudleb mind kaenla alt,

suudleb mu niiskeid rinnanibusid,

mu vasakut ja paremat põlve,

 

suudleb seestpoolt

mu kopsu, südant,

soolikaid ja mõlemat neeru,

mu tühja ja täis sisikonda.

 

Peenelt ja kunstipäraselt tervitab ta

mu armukoda.

Jumal on tõesti nii minu enese

kui iga teise minusuguse sisimas.

 

Tõlkinud Andres Ehin

 

ALEKSANDAR  RISTOVIĆ (1933-94) oli suur Serbia poeet, kes luuletas lihunikest, litsidest, sigadest, rottidest ja peldikutest.

Ristović on postuleerinud: “See, kes teeb maailma luuleliseks, pole õige luuletaja. Õige luuletaja on see, kelle paneb luuletama maailm – just  säärane maailm, nagu see on.”

Kuulus USA nüüdisluuletaja Charles Simic on öelnud: “Niisugused maalikunstnikud nagu Vermeer ja El Greco olid oma maalidega valguse ja varju metafüüsiliste müsteeriumide lavastajad. Aga neid müsteeriume saab ka luules edasi anda. Kusagil looduses ei kohta me seesugust valgust, mida näeme nende kunstnike maalidel või adume Ristovići taoliste luuletajate luules. See on otsekui hõõgus, mis lähtub sisimast valgusallikast, see on sama valgusehõõg, mis aitab eristada unenägusid kottpimedast ööst. Mille muuga seletada Ristovići luuletuste paradoksaalset kvaliteeti? Need on ühtaegu nii selged kui ka mõistatuslikud, ühtaegu tulvil valgust kui ka risti-rästi langevaid varje.”