Loengusari „Mäluauk: naiskirjanikke erinevas ajas”

Maarja Vaino

Möödunud aasta detsembris avasime Tammsaare muuseumis näituse „Paradiisi uus perenaine. Leida Kibuvits Tammsaare juures”. Näitust ette valmistades oli minu suurim üllatus see, et Leida Kibuvitsa elu on lähemalt läbi uurimata ning tema kirjanikunimi unustusse vajumas. Just seetõttu tundus, et Kibuvitsa näituse juurde sobib loengusari, kus võetakse vaatluse alla ka teisi kirjanikke, kelle looming ja nimi on (eriti nooremast) kirjandusteadvusest kaduma hakanud. Viies loengus keskendusime Elisabeth Aspe, Helga Pärli-Sillaotsa, Leida Kibuvitsa, Aimée Beekmani, Villem Grossi, Paul Kuusbergi ja Linda Ruudi elule ja/või loomingule. Esimeses loengus, „Love story ja lahutuse mudelid 1960.-1970. aastate eesti nõukogude proosas” vaatles Elo Lindsalu armastussuhte teket ja lagunemist kahe meeskirjaniku romaani näitel, mis on tänaseks n.-ö. kaanonist väljas: Villem Grossi (1922–-2001) „Müüa pooleliolev individuaalelumaja” (1961) ja Paul Kuusbergi (1916–2003) „Vihmapiisad” (1962). Nii Grossi kui ka Kuusbergi teoses kujutatud abielukriisi näib peamiselt ajendavat asjaolu, et üks partneritest valib (sõltumata soost) perekonnale või abikaasale pühendumise asemel karjääri. Teiselt poolt on neis romaanides kokku sattunud inimesed, kelle eesmärgid ja ootused elule, samuti maailmavaade, ei ühti või kaugenevad elu jooksul. Lindsalu analüüsis ka Mati Undi (1944–2005) jutustust „Tühirand. Love story” (1972) ja Linda Ruudi (1906–1974) romaani „Naine vabast ajast” (1979). Selle peategelane, noor ema ja abikaasa, püüab luua lapsele sobivat kodu, kuid põrkub oma mehe enesekeskse boheemliku elustiiliga, mis ei sobitu vastutust ja kohustusi eeldava perekonnaeluga. Potentsiaalse lahutuse käivitajaks saab just alkohoolikust mehe ohtlikkus lapsele. Ruudi romaani plussiks on ematunnete õnnestunud kujutus, mis tolleaegses kirjanduses oli üsna haruldane. Sellega seoses tekkis kuulajatega arutelu, kui palju üldse on eesti kirjanduses kujutatud vanema ja lapse suhteid, ning jõuti järeldusele, et tegemist on üsna marginaalse teemaga. Kokkuvõtvalt leidis Lindsalu, et Grossi ja Kuusbergi kõnealused teosed on kirjutatud meisterlikult ning mitmed seal kujutatud probleemid ulatuvad üle oma ajast. Neis kajastub ka stalinismi aja võrdlemisi katoliikliku abielu- ja armastusmoraali (truudus ja seotus elu lõpuni) murenemine 1960. aastate pisut vabamate meeleolude kuulutajana.

Johanna Rossi ettekandega „Kõige viljakama kirjaniku kõige vastuolulisem teos: Aimée Beekman ja „Valikuvõimalus”” sai ülevaate Aimée Beekmani (sünd 1933) eluloost ning bibliograafiast. Mõistagi oli teemaks kirjaniku positsioon nõukogude Eesti kultuurieliidis, kuulumine peavoolu kirjanike hulka, ja ka tema abikaasa, luuletaja, prosaist ning tõlkija Vladimir Beekman.

Ross avaldas arvamust, et Aimèe Beekmanile ei ole rahvuslus oluline, ta on vaimult rohkem kosmopoliit, seetõttu ei tekkinud tal ka valitseva olukorraga erilist sisemist konflikti. A. Beekman on oma kirjanikuprofiililt väga abstraktne kirjanik, kellele eesti kirjanduses on raske paralleeli leida. Ta ei ole psühholoogiline kirjanik, vaid harrastab pigem mõttekonstruktsioone. Sellisena tuleks näha ka tema kõige skandaalsemat teost „Valikuvõimalus” (1978). Tollaste olmeromaanidega võrreldes hakkab silma paistma „Valikuvõimaluse” abstraktsus, skemaatilisus, mudellikkus. Seda ei loetud enam realistliku jutustusena, vaid grotesksevõitu konstruktsioonina. Omaaegsele skandaalsusele vaatamata on A. Beekman ja „Valikuvõimalus” tänaseks kirjanduskaanonist kõrvale jäänud. Teost kasutatakse feministliku kirjanduse näitena, kuid Rossi meelest tuleks näha teksti ambivalentsust: seal pole tegu naisemantsipatsiooni manifesteerimisega, see on vaadeldav probleemi enese, mitte selle lahendusena. Niisuguse kahetise ja kahtleva suhtumise taustaks on muu hulgas see, et nõukogude ajal kehtestati naisemantsipatsiooni n-ö ülalt alla. Naiste õiguste tagaajamine kaldus pigem ühiskondliku konformismi, koguni võõrvõimuga koopereerumise poole. Ross märkis kokkuvõtvalt, et A. Beekmani „Valikuvõimalus” ei seostu feministliku diskursusega, pigem on vaatluse all sellised ühiskonna valupunktid nagu puuetega lapsed ja alkoholism.

Kolmandas loengus „Elisabeth Aspe, kakskümmend kuus aastat Tuglasest vanem” vaatles Elle-Mari Talivee Pärnu kirjaniku Elisabeth Aspe (1860–1927) saatust ning keskendus põlvkondlikele erinevustele, mis on mõjutanud Aspe retseptsiooni „Tuglase ajal”. Aspe nimi on nüüdseks kirjanduslugudes unustatud, kuigi tegemist on ühe populaarsema kirjanikuga XIX sajandi lõpul. Aspe sündis jõukas eesti perekonnas, tema isa oli veskiomanik. Ta kasvas ärkamisaja romantika järelvalguses keset väikekodanlik-aristokraatset perekonnaelu, väljaspool ühiskondlikke vapustusi. Kui isa voodihaigeks jäi, hakkas tütar põetajana tema voodiveerel romaane kirjutama. Äkilised muudatused koduses elus (isa halvatus ja surm, ema surm, õemehe surm ja õe üksijäämine 8 lapsega) tingisid tema elus otsustava muutuse – Aspest sai perepea. Mõne aasta pärast suri ka Aspe õde, vahepeal abiellunud Aspest sai oma laste kõrval ka õe laste eest hoolitseja. Mõne aasta pärast suri Aspe mees Heinrich Nieländer. On imetlusväärne, et laste üleskasvatamise kõrvalt jaksas Aspe ka jätkuvalt kirjutada. Sealjuures ei pidanud ta end päris kirjanikuks. Ta oli meeldivalt üllatunud, kui luges endast Kampmaa „Kirjanduse peajoontest” ning kui Kultuurkapital määras talle 1920. aastatel pensioni.

Aspe romaanides („Ennosaare Ain”, „Anna Dorothea”) paelub linnakujutus. Tema olustikult realistlikke linnakirjeldusi on tähele pandud nii kirjandusloos kui ka kriitikas. Kõige sagedamini on ta kujutanud oma kodulinna Pärnut. Aspe suhtumine linna on kahtlemata vastuoksusi tulvil: see võib tema loomingus olla kodune ümbrus, aga ka hoopis võõras ja vastumeelne keskkond, igatsust tekitav kauge ja kullaläikeline hõllandus või terava kriitika objekt. Ta on kõhklematult esile toonud linna halbu külgi, ent sealsamas virvendab uudishimu ja uurimislust. Aspe võikski praegu huvi pakkuda kui omaaegne „lakmuspaber”, mitmesuguste linnameeleolude salvestaja üldiselt talupoeglikus Eestis. Elle-Mari Talivee leidis, et Elisabeth Aspest võinuks saada teistsuguste elutingimuste puhul Eesti Jane Austen; mõlema kirjaniku esimene teos on muuhulgas kirjutatud epistolaarvormis.

Margaret Neithali loeng kandis pealkirja „Naisautori (või naisproosa) marginaliseerumine Helga Pärli-Sillaotsa elu ja loomingu näitel”. Helga Pärli-Sillaots (1912–1939) oli üks neid noori lootustandvaid autoreid, kes kerkis esile 1930ndatel Looduse romaanivõistluse auhinnasaajate hulgas. Oma lühikeseks jäänud eluteel (traagilisel kombel lõppes Pärli-Sillaotsa elu vaid 27aastaselt: kirjanik suri pärast esiklapse ilmaletoomist veremürgituse tagajärjel) jõudis ta avaldada kolm romaani, sahtlisse jäid üks näidend, pooleliolev romaan ja mõned novellid. Teda peeti lootustandvaks kirjanikuks, kelle esikteos „Improvisatsioon mängutoosis” (1938) põhjustas tormi ajakirjanduses ja vabariigi väikelinnades. Kena paralleeli saaks tõmmata ansambli HU? looga „Depressiivsed Eesti väikelinnad”, sest ka Pärli-Sillaotsa romaan kirjeldas väikelinna sumbunud õhustikku iroonilises võtmes. Tema romaanide peategelaseks on (mõneti sarnaselt Leida Kibuvitsa loominguga) naiskunstnikud, kes seavad elus esikohale loova eneseteostuse ning protestivad vananenud abielunormide ja ühiskondlike piirangute vastu. Pärli-Sillaotsa looming liigub selgelt 1930. aastate psühholoogilise romaani voolus ning on väärtuslik nii oma tundliku ja varjundirohke kirjutamislaadi kui ka oma ajastu peegeldajana. Kuna tema raamatud nõukogude ideoloogiale ei sobinud, siis ei avaldatud neid uuesti ligi 70 aastat. Seega on Sillaotsa marginaliseerimine olnud teadlik samm, mille heastamine on tagantjärele üsna keeruline.

Sama saatus tabas ka loengusarja viimases loengus käsitletud autorit. Loengus „Looduse tehtud kirjanik. Leida Kibuvitsa elust ja loomingust” keskendusin kirjaniku eluloo seni tundmata aspektidele. Väärtuslikeks allikateks olid seejuures intervjuud luuletaja Lennart Hans Jürgensoniga ning moekunstnik Regina Guliga, kes olid Kibuvitsa perega olnud lähedastes suhetes. Nii sai ülevaate kirjaniku elukäigust pärast 1940. aastat, mille kohta oli vähe teada; oluline allikas on ka Kibuvitsa arreteerimistoimik riigiarhiivis.

Kibuvitsa puhul on kahtlemata tegemist eluga, mis jäi lõpuks võõrvõimu hammasrataste vahele. 1930. aastatel vaieldamatult andeka kirjaniku maine omandanud Kibuvits arreteeriti 1950. aastal. Kuigi tal õnnestus esialgu 25 aastaks määratud karistusest pääseda nelja aastaga (väidetavalt suures osas tänu Aadu Hindi pingutustele sai ta „raskesti haigena” varem kodumaale), ei suutnud ta ennast kirjanikuna enam leida. Esikromaani „Soomustüdruk” nõukogude võimule meelepäraseks redigeerimine osutus läbikukkumiseks, tema teisi omaaegseid menuteoseid („Paradiisi pärisperenaine” jt) uuesti ei avaldatud. Uhke naisena ei olnud ta ka ise valmis rohkem heakskiitu otsima. Nii lõppes selle särava ja omanäolise kirjaniku elu üsna nukralt, isegi traagiliselt.

Tuleb tõdeda, et paradoksaalselt oli kuulajaid kõige rohkem nende autorite loengutel, kes pole nii unustatud (Aimée Beekman ning Gross ja Kuusberg). Hakkas tunduma, et selliseid loengusarju peaks aeg-ajalt kordama, et oleks jälle põhjust lugejate teadvuses elavdada vähem tuntud, kuid huvipakkuvaid kirjanikke. Rõõm oli tõdeda, et vähemalt uurijad ei ole käsitletud autoreid unustanud ning nende tõlgendamine on jätkuvalt teoksil.