Ikarose uppumatud jalakesed

Mari Vallikivi

Näitus „Mitkid Viljandis” Kondase keskuses kuni 24 I. Kunstnikud Dmitri Šagin, Tatjana Šagina, Svetlana Badelina, Aleksandr Bušujev, Vladimir Tihhomirov, Andrei Kuznetsov, Taissija Švetsova, Andrei Filippov, Joanna Matjanova-Šagina ja Natalja Žilina. Mitkid võidavad juba sellepärast, et nad ei taha mitte kedagi võita ... Nad jäävad alati kaotajaks, on ikka pasas (sosinal, sest see on labane), ning sellega vallutavad nad maailma. Dmitri Šagin Mitkid on Peterburis tegutsev kunstirühmitis, kelle lai haare avaldub kunsti-, kirjandus-, muusika- ja filmimaailmas ning ühiskondlikus tegevuses. Nad on osa võtnud rohkem kui kolmesajast näitusest kodu- ja välismaal, välja andnud raamatuid, kirjutanud filmistsenaariume, teinud animafilme ja osalenud filmides näitlejatena, andnud välja üle kümne muusikaalbumi, läbi viinud meistriklasse lastele, algatanud arvukalt ühiskondlikke aktsioone ning teinud kõike seda ühel võimalikul mitkilikul moel. Pärast 26 tegevusaastat pole nad ikka veel laiali läinud või alla käinud. Muidugi on piisavalt neid, kes ütlevad, et nad on oma aktuaalsuse minetanud ning mõnigi Mitja on aja jooksul bändist lahku löönud. Nende aktuaalsuses kahtlejad kõnnivad ekseldes jää pinnapealsete konaruste vahel, aimamata vee sügavusi. Nõukogude režiim küll varises, kuid kurjus, millel on palju nägusid, pole kuhugi kadunud. Kuidas võidelda inimese vabast tahtest põhjustatud, ravimatu ontoloogilise kurjuse vastu? Ja selle vastu, et materiaalse ülekaal vaimse üle ei muutuks väljakannatamatuks ja et me poleks osakesed glamuursest tarbijaühiskonnast. Mitkid on olnud algusest peale üldinimlikkuse eestkõnelejad, arvates, et tõeline kunst asetseb hea ja kurja müstilise võitluse eesrindel. Nõnda ei vali nad kunagi labast ja nõmedat, püüavad alati inimestest head ja situatsioonidest positiivset leida ning olla oma tegemistes absoluutselt rahumeelsed, vägivallatud ja haltuuramaiguta. Lihtne nagu triibud meremehesärgil. Mitkide riietus meremeeste särk ja atribuutika viitavad nende suurele armastusele mere vastu, mis on ühtlasi teise paleuse Peterburi orgaaniline osa. Muidugi sümboliseerib triibuline riietus vabadust ja teelolemist. Peredvižnikute eeskujul püüavad nad sageli teel olles kõike, mis seostub sügavalt vene kultuuri, mitte aga raha ja omakasuga, endaga kaasa haarata. Nii ei jää nad puutumata kogu maailma loomingulistest impulssidest.

Kunstiloomingu võiks Mitkide puhul laias laastus kaheks jaotada, jättes ühisnimetajaks Peterburi ja vene kultuuri. Suur osa loomingust on seotud mitteparaaditseva Peterburi kujutamisega: maalitakse sadamakaid, raudteede kohtumiskohti, ilma akendeta sisehoovide seinu, vanu tööstuskorstnaid, väikseid kirikuid, marginaalseid linna arhitektuurseid kooslusi, agulit – kõike, mis annab edasi linna algupära. Peterburi on Venemaa ohvrialtar ja püha koht. Peterburi kujutamine ja mööda maad ringirändamine on oluline pidepunkt nn isade põlvkonna ja Mitkide vahel. Isade põlvkonna, Leningradi underground’i loomeinimeste nagu Vladimir Šagin (1932–1999), Aleksandr Arefjev (1931–1978), Roald Mandelštam (1932–1961), Richard Vasmi (1929–1998), Shalom Schwartz (1929–1995) pärand on tuumakas, rühmituse nimigi Mitki on tuletatud Vladimir Šagini poja Dmitri Šagini nimest ja laienenud hiljem kõikidele Dmitri sõpradele, jagunedes omakorda vennakesteks ja õekesteks. Mõlemal rühmitusel olid tugevad liidrid Arefjev ja Mandelštam ning Dmitri Šagin ja Vladimir Šinkarjov, esineti ka ühisnäitustel.

Pärast Roald Mandelštami surma 1961. aastal lõi osa isade põlvkonna kunstnikke Kerjusmaalikunstnike ordu, sooviga säilitada side surnud sõbraga, hakkasid nad ööbima Smolenski kalmistu hauakambris. Nad kuulutasid maalikunsti vabaks igasugustest ettekirjutustest, sealhulgas ka rahast, nende deviisiks sai „mitte pilte müüa, elada viletsuses”. Tõeline kunst on kõrge ja traagiline. Vladimir Šagin pandi mõneks ajaks hullumajja.

Legendi järgi elas Smolenski surnuaia hauakambrites viimati Püha Õnnis Ksenja (jurodivõi), kelle kaitsev vaim hõljub Peterburi linna kohal. Mitkide eelkäijate ajutine elu- ja tegutsemisviis, üldtunnustatud elunormide hülgamises ja hullumeelse kuju enda peale võtmises väljenduva askeetliku eluviisi taotlemine ehk jurodivõi’lik käitumine, polnud juhuslik. Mitkide esteetika üks märkimisväärne osa on ka õigeusklikule Venemaale omane müstiline kogemus, seega on jurodivõi kuju Mitkidele väga tuttav. Isegi nende väline kest – meremehe särk ja ühe ülestõstetud kõrvaga läkiläki – sümboliseerib jurodivõi lõbus-kurblikku olemust: välimuselt nagu lihtne kojamees, tegelikult tõeline intelligent.

Teise osa Mitkide loomingust moodustavad tsitaatiderohked, absurdsed, vaimukad ja positiivse programmiga kunstiteosed. Dmitri Šagini teos „Mitkid ja kultuur”, kus meremehesärgiga Puškin kaelustab üht Mitjat, Vassili Golubevi graafilised tööd „Mitkid saadavad Brežnevi Afganistani”, „Mitkid annavad van Goghile oma kõrvad”, „Mitkid võtavad Majakovskilt püstoli” ja „Mitkid aitavad Newtonil avastusi teha”, Kirill Milleri „Kultuuriburlakid”, kus Repini burlakid kannavad triibulisi särke, on vaid mõned näited nende hoiakutest.

Vormiliselt leidub mõningast sarnasust naivismiga. Peterburi kunstiakadeemia traditsiooni õigustatud järgijatena, on nad viinud oma originaalse kunstikeele lähemale naivistlikule kunstile, jõudes nõndaviisi rahvusliku loomingu sügavamatesse kihtidesse, arhetüüpse ja üldinimliku loominguni.

Üks Mitjadest, kunstnik Aleksandr Florenski on öelnud, et „… kõige mitkilikum pilt maailmas kuulub Lääne-Euroopa kunstnikule Pieter Brueghel vanemale ja see on „Ikarose langemine”, kus teiste tegelaste kõrval on kujutatud taevast alla vette kukkunud Ikarose jalgu”. Bruegheli maalist inspireerituna kirjutas Dmitri Šagin poeemi „Vaene Ikaroseke”:

 „Vaesel Ikarosekesel / Ainult valged jalakesed paistvad / Külmast, rohelisest veest”.

See haiku kujunes mitkide hulgas üheks tsiteeritumaks teoseks. Küsimusele „Kuidas elad?” järgnes tüüpvastus: „Ainult jalakesed paistvad”.

Dmitri Šaginil on ka graafiline teos, kus Peterburi talves lookleb õlleputkani pikk järjekord, kõrval Neevas on Bruegheli maaliga äravahetamiseni sarnased Ikarose jalad veest välja paistmas. Järjekorras mehed, kes on pimestatud õlleootusest, ei tee jalgu märkamagi (ka Bruegheli pildil ei näi Ikarose allakukkumisele keegi tähelepanu pööravat). Vaatamata sellele, et Mitjad kurdavad aeg-ajalt oma elu üle: „ühtedele on elu lausa karamell, teistele aga – aiva vaevad … (Šinkarjov), on tegemist väga positiivse teosega: mis sest, et ainult jalakesed paistavad, elu läheb edasi! Dõk … hurraa … valged Mitkide jalakesed jäävad ikka Neeva pinnale!”

Kuidas on siis pinnal hulpivate jalgadega, meremehe särgil vahelduvate triipudega, kaotuste ja võitudega? Dmitri Šaginil on krestomaatiline teos, millel võitlevate nägudega Mitjad hoiavad käes loosungit kirjaga „Mitkid ei taha mitte kedagi võita!”.