Kivirähk, mädahais ja puretud rahvuslik kehand

J?n Rooste

  Andrus Kivirähk, Mees kes teadis ussisõnu. Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 382 lk.

1.

Kivirähka tuleb muidugi võtta ühe eesti rahvusliku projekti ühe visama ja konstruktiivsema kriitikuna. Ent retseptsioonil on oht siia takerduda. Mõneti on selles süüdi just viimase paari aastakümne menukaim romaan “Rehepapp” ning ka Kiviräha roll kolumnisti ning naljamehena – tema tõsisema alatooniga asjad jäävad varju, neist kõneldakse üldiselt vähem kui näiteks “Kalevipoja”-laadis järjepanu lajatavast huumorist. Satiiriku ning humoreskimehena ei leia Kivirähk kirjutajana praegu naljalt võrdväärset, vaid ehk Toomas Kall ja Mart Juur on veel sama arvestatavad tegijad. Ja ses mõttes – jumal tänatud, et nad olemas on. Muidu peaksime leppima ajalehesabade pigem nukraks tegevate anekdoodiribadega ning pungestatud ja labase (mitte et see kategooria neilegi võõras oleks) huumoriga.

Nüüd on Kivirähk jõudnud uue romaanini ning, jäädes iseendaks, kasutades ikkagi (siin eelkõige musta, tumedatoonilist) huumorit ja satiiri, on ta seekord samas (taas) kirjutanud midagi tõsist ja puudutavat. See on võimalike lugemisviiside ning meeleolude poolest “Rehepapist” paar korda tüsedam ja olulisem raamat.

 

2.

Mees, kes teadis ussisõnu, on raamatu minategelane Leemet, kelle elukäiku algusest pea lõpuni saame seirata. Tõtt-öelda on ta viimane, kes ussisõnu teab, viimane hääbuva maailma, metsarahva esindaja. Ristirüütlid peremehetsevad juba maal, kõikjal kerkib kloostreid, inimesed kolivad küladesse ja söövad saepurumaitselist leiba, sest see on nii moodne ja kultuurne… Tolles Leemeti viimane olemises on miskit tuttavlikku, see on iseenesest ulme- või pseudoajaloolise kirjanduse teema, levinud motiiv. Esimene, kes mulle meelde kargab, on Margaret Atwoodi hoiatusromaani “Orüks ja Ruik” (ühe mu lemmikraamatu) jutustaja Lumemees (Jimmy): ka temale tuttav maailm, milles polnud küll midagi idealiseeritavat, erinevalt Leemeti metsast, on jäädavalt kadunud ning ta on jäänud geenitehnoloogiliselt loodud uue, juurtetu, mäluta, kultuurilise ja võltsmoraali taagata inimrassi ning vana maailma ainsaks sidemeks. Kiviräha loos on muidugi vastupidi: kõik, mis on (vaimselt, kultuuriliselt) võlts, aina kasvab, võidab. Siit jääb puudu too geenitehnoloogiliselt/bioloogiliselt võlts (kuigi rüütlite ja maarahva veri juba seguneb, mingi algeline eugeenika toimib), ent samas: kui seni on inimesed olnud usside (madude) vennad, kelle lähedasteks sugulasteks veel veidi rumalavõitu ja alati iharad, aga heatahtlikud karud, siis, unustanud ussisõnad, muutuvad inimesed siin rohkem sääskede ja parmude ja sipelgate sarnaseks. Nood on nii rumalad, et nende peal too vana ja vägev keel (ussisõnad) lihtsalt ei toimi. Nii et võib öelda: Atwoodi kujutatud geneetilise sekkumise teel tekkinud uus rass ning Kiviräha identiteedi, vabaduse ja tahtejõu kaotamise tõttu kujunenud uus rahvas on kõigele eelnenule samavõrd võõrad. Muidugi, neid saab täielikult hukka mõista ainult väljastpoolt, ainult tollelt eelmiselt astmelt, mitte enam uue kultuuri seest, olles sääl osaline algusest peale. See on paratamatu, vana maailma kadumise piina ja valu tajuvad ainult need, kes seda tunnevad. See on muide tänase Eesti probleem: mõned eestlased mäletavad, mis tunne see oli, kui hoiti ühte ning tarbimiskultuur ei olnud veel välja kujunenud ja võitnud, kui tee oli valla teistsuguseks arenguks. Keegi teine (ja teiskeelne) jälle mäletab, kui hea oli Nõukogude Liit, kus oli vahva, kui sai töö juurest pakki ja raha oli alati üle (selle eest polnud midagi osta lihtsalt) ja pensionäre austati ja punaarmee vabastas kõiki ja…. Mõni jälle ei mäleta sellest midagi. Kui tänastelt noortelt küsida, et mis see ENSV oli või mida tähendab too kiri Nike trendipusal (CCCP), siis on neil sageli kas vaid hämar aimdus/pilt või nad lihtsalt ei tea. See on kultuurikatkestus, kui üldse miski. Nii et allegooriliselt räägib Kivirähk muidugi tänasest Eestist, me võime nii väita. Rahumeeli leiab siit hulgi inimtüüpe, kes esindavad võimalikke tänaseid sootsiumirühmi, “koolkondi”. Ent totraim, mis üks kriitik teha saaks, oleks siinkohal hakata võimalikku allegooriat tõlkima, koode lahti muukima, sest jumal teab – igalühel on oma võti, oma keeledekooder. Vähemasti seni, kuni lugemise kunst ise pole miskit ununevate ussisõnade sarnast.

 

3.

Mädahais, mädaneva ja määnduva inimese hais, kõdunemine ja vaikne kaduvik, ilmajäämise nukrus. Need on tolle raamatu tunded ja lõhnad, mis pingsa jutustamise (mis meenutab oma kulgevuselt ning stilistikalt hetkiti Astrid Lindgreni süngemaid seikluslugusid; eks see olegi omamoodi muinasjutt täiskasvanutele, miks muidu need Põhja Konnad ning mürgihammastega vanaisad, Saaremaa tuuletargad, kelle pojast on saanud õrnalt laulda siristav kloostrikastraat jne) ning musta huumori ja satiiri alt esile tõusevad ja domineerima jäävad. Siin on nukrust, kaotusevalu, armastust ja erootikat, mis on kuidagi inimlik, mõistetav, osa loomulikust olemasolust, vaid veidi seiklusromaanide glamuuriläikega kaetud (sedagi muigamisi). Mädakujund ja sellega seotud liha (lihalikkus, inimese ja looma keha kui liha, mida on lihtne surmata) on siin muidugi lahutamatud surmast: nii tollest kujundlikust kui ka tost halastamatust ja paratamatust füüsilisest surmast, mida läbi peategelase silmade tajutakse nii erinevalt: kui suur erinevus on teda õpetanud onu, ta armsama, ta parima sõbra (noore ussikuninga) surma ning näiteks juhuslikult kohatud ja tapetud rüütli või munga surma vahel. Neid kõiki kirjeldab Kivirähk naturalistlikult, ent Leemeti tunded on hoopis teised. Võõras munk või rüütel sureb, nagu oleksid sipelgale peale astutud või sääse laiaks litsunud, siin ei ole tegemist väärtusliku elusolendiga. Nii saab peategelase peas valmis omalaadne hierarhia. Kes on inimesed, kust algab inimsus, on seotud ussisõnade teadmisega, oma elukommetele ja metsale truuksjäämisega. Raamatu lõpu eel viib see meeleheitliku amokijooksuni, kus pääsu pole ei rüütleil ega külainimestel, kes teele sattuvad. Kuigi: Leemeti seest vaadatuna ei teki hetkekski kahtlust, kas too viha selle uue maailma vastu, nende uute inimeste vastu on õigustatud või mitte. See on kummalisel kujul koguni mingi psühholoogilise realismi võte, mida Kivirähk (erinevalt teistest, sageli kas grotesksetest või maagilistest või statistidena välja joonistatud tegelastest) Leemeti loomisel rakendab. See ehk annab siin süvema kihi, kuigi me võime muidugi leida ka rohkelt n-ö sotsiaalset satiiri, mis on hetkiti taandatav mingi tänapäeva nähtuse pilamisele vms.

 

4.

Mul on tunne, et Kivirähk on siin hakanud käima uuema aja Krulliga üht rada: nad mõlemad otsiks kui vastuseid millestki eelnevast, hämaramalt tabatavamast, kui seda on me talletatud, kirjalik, baltisaksik kultuur. Sest paraku pole see tänases Eestis andnud lahendusi ja vastuseid, millega saaks edasi minna. See, mida üldiselt nimetatakse rahvuskultuuriks (ning riiklikult-parteiliselt kultiveeritakse), jääb üsna kaugele tollest, millena Krull või Kivirähk, me tänase kultuuri tipptegijad loojate ja mõtlejatena, seda näha ihkaks.

Jah, ja Kivirähka ähvardab siin veel too taak, millest on kõnelnud Milan Kundera (EPL, Möte, 13. II 2007): väikestel rahvastel on kalduvus nõuda kirjanikku, loojat oma n-ö rahvuslikuks omandiks. Rahvakirjanik peab seda ikka ja alati olema, täitma toda imaginaarset tellimust, isegi kui too maailm, mida ta näha ihkaks, on midagi muud. Kui Kivirähk milleski kompromissile on läinud, siis ehk vaid selles, et ta kirjutab head loetavat kirjandust, ei mässa n-ö jutustamise kultuuri ning mõnusa stiili vastu. Muidu aga: ei terita küll keegi teine nii mõnusasti oma hambaid eestlase rahvusliku kehandi kallal. Eks seda tuleta meile pahatihti meelde tänase Eesti kõige ebapüham kolumnist – Jumal. Ahhoi, ristirahvas!