Mida kinkida sünnipäevaks?

Kaarel Tarand

  Läksin nurgapealsesse raamatupoodi, et uurida, kas Eesti Vabariigi tähtsaim tekst – põhiseadus – seal ka vabalt ja odavalt saadaval on. Ei olnud. Odavalt (26 krooni) oleksin võinud osta põhiseaduse kakskeelse vihiku, kus vasakul paragrahvid eesti ja paremal vene keeles. Teine võimalus olnuks osta põhiseadus äratrükituna põhiseaduse sünni meenutuskogumiku sabas (285 krooni). Teises, samuti mitte kauges poes olid varudega paremad lood. Odav (39 krooni) traatköites, märkmikumõõtmes ja ainult eestikeelne põhiseadus oli täiesti müügil, samuti ka põhiseaduse kümne kehtivusaasta täitumise puhul välja antud põhiseadus koos kommentaaridega (875 krooni).

Ega ma enda pärast. Et riigi sünnipäeva puhul on põhiseadus tavalisest sagedamini kõnemeeste huulil, siis oletasin, et hetkelisest patriotismipuhangust tabatuna võib nii mõnigi kuulaja märksõnale reageerida ja poodi põhiseadust nõutama minna. Ja narr oleks, kui inimene nii tähtsas asjas oma riigis pettuma peaks, hoopis parem aga, kui temast baastekstiga lähisuhtesse astunult hoopis püsipatrioot saanud.

Muidugi on põhiseadus kogu aeg saadaval ja mitte ainult raamatupoodides. Ikka globaalses võrgus, kus mujal. Eriti hästi leiavad selle sealt üles Google ja Yahoo, esimene aga pakub leide loogilisemas järjekorras kui teine. Kõige loogilisemad kohad on loomulikult avaliku võimu keskne infovärav www.riik.ee ja seejärel www.riigiteataja.ee. Kui aga inimene mõtleb, et on ilma otsingumootori abitagi tark küll, siis peab ta mõlemal leheküljel põhiseaduseni jõudmiseks veel mitu liigutust tegema, sest avaküljelt see vastu ei vaata. Ses mõttes on parim hoopis presidendi koduleht, kus põhiseadus avalehel oma koha on leidnud. Riik.ee leheküljel peab teadma, et põhiseadus asub kataloogis “Eesti Vabariik” ja sealgi alles pärapidajana. Enne tuleb mööda rullida üldinfost, kaardist, sümbolitest ja hümnist (küllap peagi astub põhiseadusest ettepoole ka rahvuskala).

Kõik see väike tähenärimine on võetud ette selleks, et väita: kodaniku teed põhiseaduseni on võimalik praegusest palju lühemaks teha. Eesti põhiseadusel ei ole veel üleilmses infovõrgus oma püsivat kodu, ta on siin ja seal üürnikuna rippumas, kuid see olukord ei ole kooskõlas teksti väärtusega. Ja kui nüüd arvata, et sellest väga harva ja väga vähe muudetavast tekstist ei saa huvitavat ja elusat lehekülge kokku, siis see on ekslik. Põhiseaduse taga on kasvav kohtulahendite hulk, samuti, nagu eespool viidatud, väga mahukas kommentaaride kogu. Ja neist on (oleks) väga palju kasu põhiseaduse teksti mõistmisel. Kahetsusväärselt on riigi parimate juristide kirjutatud põhiseaduse kommentaaride tarvitamise ette seatud küllalt kopsakas rahaline barjäär, mis annab laiskadele või leigemalt isamaalistele inimestele ettekäände teadmatuses elamist jätkata.

Samalaadne lugu oli ju alles hiljuti, aastal 1999, sinimustvalge lipuga. Toonasele üldlevinud kurtmisele, et lipupäevadel sinimustvalge heiskamine on võimatu, kuna lipp on “nii kallis”, reageeris Mart Laar pakkumisega, et kes suudab ise lipumasti püstitada, sellele kingib valitsus lipu. Tegelikkuses muutus lipp küll mastivimpliks ja ilusam oligi, sest vimplit lubab seadus erinevalt lipust iga päev mastis hoida. Tänaseks pole lipuheiskamine ega lipu hind enam päevakorraline teema.

Ja miks seda va põhiseadust ning tema kommentaare siis ikkagi peaks vaja olema tunda? Eks ikka seetõttu, et seal on täpselt kirjas Eesti iseseisvuse hind. Sellest hinnast poole moodustavad põhiseaduslikud institutsioonid. Teisisõnu: võimude lahusus ja erakonnademokraatia. Teise poole hinnast võiks kirjutada kodanike (ja teiste) põhiõiguste ja vabaduste kontole. Tundub küll, et neist pooltest ühekaupa loobuda ei saa. Kas kõik või mitte midagi.

Kui see vältimatu hind oleks paremini teada, ehk oleks siis ka vähem erakondade kollektiivset ristilöömist ajakirjanduses ning inimarengu aruannetesse koondatud ühiskonnateadlaste diagnoose “valele riigile”. Põhiseadusest ja tema kommentaaridest saaks iga huviline leida vastuseid küsimusele, miks presidendid ajuti parlamendiga vaidlevad ja mõne seaduse välja kuulutamata jätavad. Saaks teada, miks on “põhiseaduse alusel” väheviljakas nõuda Narva-taguste alade Eestile kuulumist. Rida võiks pikalt jätkata.

Aga mõtlemisharjutuse korras võiks iga Eesti kodanik, kes osales 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel, püüda meenutada, mille poolt või vastu ta toona hääletas. Mis küsimus (või hoopis küsimused) hääletusele pandi ja mille üle enne seda vaieldi? Poolthääle andis toona kokku 407 867 kodanikku 446 708st hääletanust. Suurem osa neist peaks tänaseni elus ja meenutamisvõimelised olema. Ah et siiski ei meenu täpselt? Siin ongi veel üks hea põhjus kodanikule minna ja soetada endale põhiseadus –ja riigivõimule korraldada nii, et põhiseadus koos kõige juurdekuuluvaga oleks praegusest lihtsamini ja täielikumalt kättesaadav.