Aku abil maailma

Margit Mutso

Margit Mutso intervjuu arhitektuuri ekspordi teemal Eesti Arhitektuurikeskuse juhi Ülar Margiga Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Kunstiakadeemia ellu kutsutud Eesti Arhitektuurikeskus on tegutsenud tänaseks kolm aastat. Siiski on paljudele selgusetu, millega keskus tegeleb ja kellele teda vaja on. Arhitektuurikeskuse üks põhiülesandeid on Eesti arhitektuuri tutvustamine, võib öelda ka reklaamimine, eeskätt muidugi hea ja kvaliteetse Eesti arhitektuuri teadvustamine nii kodu- kui välismaal. Mil viisil me seda teeme? Esiteks kultuuriline tegevus, mida me nimetame fooni loomiseks: näitused, üldkultuurilised üritused, loengud ja muu selline tegevus, millel ei ole otsest pistmist äriga. Meie ülesanne on luua selline foon, et vähemalt need maad, kus vähegi arhitektuurist teatakse, saavad teadlikuks Eesti heast arhitektuurist. Teine keskuse tegevussuund, on Eesti arhitektuuribüroode ehk arhitektuurivaldkonna äripoole toetamine, arhitektuuribüroode ekspordile kaasaaitamine. See tuleneb riiklikest kavadest, arengukavadest ja selleks on keskusele antud ka EAS i poolt toetusraha. Selle raha kulutamise eesmärk on seotud ekspordivõimaluste parandamisega. Raha jaotatakse põhimõttel, et kui arhitektuuribüroo midagi ekspordiks ette võtab, siis EAS lisab sellele oma panuse, et seda võimendada. Selleks, et välja selgitada, millised bürood on ekspordist ja meiega koostööst huvitatud, sai loodud keskuse juurde Aku-nimeline klubi. Aku nimi viitab sellele, et meie saame büroodele anda algtõuke, käivitada mingi ettevõtmise, aga bürood peavad ise lõpuks endale kliendid leidma ja oma teenust müüma.

Kuidas Akusse pääseb?

Akusse võivad põhimõtteliselt kuuluda kõik Eesti arhitektuuribürood, aga, nagu ma ennist ütlesin, arhitektuurikeskuse huvi on toetada ikkagi head Eesti arhitektuuri, selle tutvustamist. Ja nüüd kerkib kohe küsimus, mis on hea arhitektuur.

Just, ja kuidas sa ütled kehvadele büroodele (paraku on ju neidki), et teid me oma klubisse ei võta?

Kuidas defineerida head arhitektuuri – ma ütleksin pigem niipidi. Me püüdsime seda ühes ümarlauas arhitektide liiduga teha ja leidsime, et kõige objektiivsem on büroode tugevust määrata selle järgi, kuivõrd nad on tunnustust saanud kodumaal: pälvinud arhitektuuripreemiaid, võitnud arhitektuurikonkursse jne. Selleks, et esindada Eestit väljas, pead olema eelkõige kodus tegija. Samas tekib küsimus muidugi noorte arhitektide osas: meil on noori arhitekte, kes ei ole veel tunnustust saanud, aga on võib-olla väga head, võib-olla maailma parimad. Meie seisukoht on, et näita ennast kõigepealt. See ei tähenda sugugi seda, et peab tegema midagi väga suurt ja ainult kodumaal. Võib ka teha väikest ja välismaal.

Maailm ei ole muidugi nii mustvalge – hea ja halb. On büroosid, kelle sulest tuleb nii üsna häid kui ka üsna saamatuid töid. Suuremad bürood ei ole nii arhitektikesksed, osa projekte teeb üks, teise osa teine tegija, võib-olla mitte nii tugev arhitekt.

Me küll aitame büroosid, aga tegelikult keskendume ikkagi arhitektidele. Alati on oluline autorsus. Me ei võta esmalt ühendust bürooga, vaid arhitektiga ja küsime tema käest, milline büroo teda esindab. Suurest rahakotist Akuga liitumiseks ei piisa. Kui kellegi osas tekib kahtlus, siis erandkorras on alati võimalik, et me arutame seda arhitektuurikeskuse nõukogus koos kooli ja liidu esindajatega.

Mida tähendab liitumine Akuga, millised kohustused see kaasa toob?

On väike liikmemaks, sel aastal 500 eurot.

Kas Aku tegeleb siis vaid oma liikmetega?

Põhiliselt jah, see on suunatud äriline tegevus. Me peame Aku liikmetega nõu, mida on mõistlik teha, kuidas raha kasutada, milline rahakasutus on nende jaoks kõige kasulikum, optimaalsem. Huvi korral saavad meie konkreetsetest projektidest osa ka klubiga mitte liitunud arhitektid, seda aga siis suurema kuluga.

Meil on koostatud tegevuskava: teeme trükiseid, osaleme väliskontaktide leidmiseks üritustel, toetame konkursside tegemist jne. See kõik arutatakse läbi klubi liikmetega, kes käivad koos paari-kolme kuu tagant.

Üks koht, kuhu oodatakse kindlasti toetust, on välisvõistlustest osavõtt. Kindlasti tahavad paljud seda teha. Kuidas toetusesaajad valitakse?

See kord ei ole meil täpselt paigas. Peame otsustama ka selle, millistel konkurssidel osalemist me toetame. Me oleme praegu valinud sihtriigid – naabermaad.

Miks on vaja riikide ringi piirata?

Kulud, mis tekivad kuskile kaugele tegemisega, on tohutult suured. Mõistlikum on teha rohkem konkursitöid lähiriikidesse. Teine asi: oluline pole mitte ühekordne teenuse pakkumine turule vaid olla turul kohal. Reaalne on aga kohal olla Lätis, Leedus, Soomes. Seal on lootust, et ühele tööle järgneb ka teine. Kui aga tuleb Akusse näiteks suur hulk büroosid, kes ütlevad, et nende prioriteet on Hiina, siis me seame oma sammud ümber.

Hiina suunas on keskuses tegelikult ka vaadatud, üks hetk tundus, et see oli lausa prioriteet.

Prioriteet pole see kunagi olnud, aga selle mõttega on flirditud – kas saaks, kas oleks võimalik seal midagi teha? Aga see on suur amps. Ma tean, et Soome ja Rootsi projekteerimisbürood panid jõud kokku ja läksid Hiinasse, et seal turule jõuda. Inimene, kes seda kommenteeris, ütles, et Soome ja Rootsi kahekesi on liiga väikesed, et Hiina turul kanda kinnitada … See muidugi ei välista seda, et inimene läheb sinna elama, käivitab seal oma büroo ja see toimib. Kui kellelgi vastav huvi on, võib ta tulla Akusse. Me saame ehk aidata leida informatsiooni, teha plaani ja kui asjal mingisugunegi jume on, võib hakata edasi mõtlema. Ehk on olemas mingid riigi toetusmehhanismid. Kui neid pole, saame riigile teha vastava ettepaneku. Kuigi kui on võtta naaberriikidega kultuuriline ja ruumiline lähedus, kas ikka tasub hüpata teise maailma otsa?

Eksport ei ole aga mingi prioriteet omaette. Prioriteet on väga tugevate arhitektuuribüroode loomine Eestis. See tähendab esmalt seda, et nad saavad oma koduturul väga hästi hakkama. Eesti turg paraku aga ei soodusta seda, et bürood kasvavad suureks ja tugevaks – suureks selles mõttes, et seal on üle viie inimese, alla selle on ikka päris raske ekspordiga tegeleda. Ei ole võimalik kahe inimesega mõelda suurelt, teha väliskonkursse jne. Selleks peab olema väga palju vaba aega, peab olema tugev, peab olema hästi varustatud büroo, peale inimeste, ka riistvara, tarkvara, võimalus printida, teha makette.

Kuidas Eesti bürood saaksid tugevaks? Mis selleks teha tuleb?

See tähendab seda, et turult tuleb kaotada nn susserdajad, tuleb hoida kvaliteeti, tellida riiklikul tasandil kvaliteetset arhitektuuri, mitte lüüa vähempakkumistega hind nii alla kui vähegi võimalik. Hetkel kipub keskkond kloonima ka buumiaja häid arhitekte ümber odavpakkujatest rapsijateks. Kas neid keegi kuskil ootab, ei usu. Need asjad peavad olema optimaalsed, vastasel juhul oleme siin nagu taksojuhid, kes sõidavad 20 aastat vanade autodega: pole taksomeetrit, pole t šekke, auto jääb vahepeal seisma … Nii saab ju ka inimesi vedada, aga pole mõtet rääkida ekspordist. Tuleb luua tugev keskkond. Sellega tegeleb Eestis põhiliselt arhitektide liit. Keskus toetab seda kuigivõrd koolituste kaudu, võimekuse ja teadlikkuse kasvu kaudu, ka arhitektide äritegevuse oskuste tõstmise kaudu.

Eesti arhitektuuribüroode tase on, eriti meie väiksust arvestades, ju kõrge, nii me üldiselt arvame.

Nii ja naa. Arvan, et meil on palju värskust, head arhitektuuri ja jõuliselt kasvab peale põlvkond, kes tunneb oma tööd. Äriline mõtlemine meil aga puudub. Kui minna kuhugi välja, siis küsitakse, milline on sinu büroo tugev külg. Ja kui siis öelda, et me teeme kõike – eramaja, haiglat, kõiki asju – see jutt ei ole veenev. Selline olukord tuleneb muidugi väiksest supikatlast, kus proovime mitte nälga jääda. See, et ühel bürool ei ole ühel liinil väga tugevat kogemust, on tugevus ja ühtlasi nõrkus. Miks mõni leedukas peaks tellima projekti Eesti büroolt? Väga häid büroosid on nii Eestis, Lätis kui Leedus – miks ta siit peaks tellima? Üks asi on isiklik tutvus, aga äriliselt? Soome võib minna muidugi odavama hinnaga, Lätti ja Leetu hinnaga ei lähe, seal peab ütlema, et mina oskan teha midagi konkreetselt väga hästi. Küsitakse, milline on ühe või teise büroo tugev külg. Kui ei ole ette näidata haigla projekteerimise kogemust, siis ei oodata sind ka tõenäoliselt seda tegema.

Iga hea arhitekt on võimeline end vastava teemaga kurssi viima. Ma ei arva, et näiteks koolimaja projekteerimiseks peab tingimata enne juba üks kool tehtud olema. On arhitekte, kes pole projekteerinud ühtegi koolimaja, kuid suudavad luua parema hoone kui mõni teine, kes on teinud neid mitmeid.

See on staararhitekti jutt. Hea arhitekt ongi võimeline lähtuma ülesandest aga unustad, et välismaal ei teata, kui hea sa ikka oled, oodatakse näiteid. Pealegi kui oled kakskolm koolimaja ära teinud, siis saad aru, et tegelikult panid kuskil ikkagi mööda. Kogemuse võrra oled nüüd parem. Vaatama peab kaugemalt. Kui Kaunase linnapea ütleb, et ma tellin Eestist kaks lasteada ja kaks kooli, kellelt ta siis tellib? Kas nendelt, kes pole teinud ühtegi, või nendelt kel on vastav kogemus? Miks me ei võiks panustada neile, kes on teinud kolm koolimaja?

Mulle tundub, et mõistlik on toetada siiski just välisvõistlusi, anda meie andekatele arhitektidele võimalus end maailmas näidata.

Olen sinuga osaliselt nõus, aga tean ka inimesi, kes ütlevad, et võistlused on viimane asi, kuhu raha kulutada, et on palju paremaid võimalusi, kui tahad reaalset tellimust saada. Meil on kümmekond bürood, kes osalevad aastas umbes neljal konkursil, rohkem nad ei jõua teha, muidu ei saa oma igapäevase tööga hakkama. Ja selle ühe konkursi kulud on võib-olla kuni 10 000 eurot, kui me räägime tõsisest konkursitööst, millel on hea vormistus, kuhu on kaasatud teiste valdkondade inimesi jne. Meie toetusraha EASist on kokku kahe aasta peale 125 000 eurot, pluss omafinantseering 31 250 eurot. Kas tasub aga panna see raha konkursi alla või on õigem kulutada see näiteks reklaamiks Lätti, Leetu või Soome, kus sa saad selle eest osaleda kõikidel arhitektuuriüritustel, võtta sõna, anda välja portfoolio, raamatu, panna ennast seal maksma?

Sellepärast ongi meie programm jagatud: toetame konkursse 25 000 euroga ja sellele lisandub muu tegevus. Ma arvan, et konkursist osavõtmiseks peab tundma peale ülesande ka vastavat keskkonda ja kultuuri. Väga raske on minna näiteks Gruusiasse või Argentinasse võistlema.

Pekka Vapaavuori polnud käinud enne Kumu võitu Tallinnas …

Aga ta on samasugusest kultuuriruumist. Pealegi pole ta pärast seda saanud Eestist ühtegi suurt tellimust. Mõnel jaapanlasel või argentiinlasel oleks olnud väga raske tabada meie kultuuriruumi. Sinus räägib ikka see staararhitekt. Eestis on see probleem, et kõik on staararhitektid, kõik kuulavad staaride loenguid, vaatavad, mismoodi käituvad staararhitektid ja käituvad samamoodi, teadvustamata, et nende taga on terved mänedžeride rühmad. Suur osa arhitektuuribüroodest on selles osas sunnitud lähiajal oma käitumist ilmselt korrigeerima. Võimalusi, kuidas välja minna, on mitu: konkursi, riigihangete ja ärikontaktide kaudu. Jätame isiklikud kontaktid kõrvale. Küsimus on, milline on eesmärk või prioriteet: kas võita konkursid ühes, teises ja kolmandas kohas või on eesmärk olla bürooga tegija näiteks Läti turul ühes kindlas nišis? Seejärel laieneda, kui edulugu lubab.

Eks meie eesmärk on eelkõige teha häid asju, mis endale meeldivad ja mis teistele huvi pakuvad.

Kas enamik arhitekte on sellised, kellel on põnev teha eramaju ja juurdeehitusi? Mina väidan, et meil Eestis puudub ambitsioon olla keegi väljaspool Eestit ja tegeleda sellega süsteemselt ja teadlikult.

Normaalne areng oleks selline, et lõpetad kooli, osaled võistlustel selleks, et kogemusi saada, teed büroo, lood tugeva tiimi, leiad oma huvid ja tugevused. Büroo on parasjagu nii suur, et jätkub tööd, saad piisavalt kogemusi. Üks hetk jääb raha üle. Nüüd on küsimus selles, kas maksta see dividendidena välja või suunata büroo arengusse. See on äriline mõtlemine. Kui suunata ärisse, siis Eestis on veel suuremaks ja tugevamaks saada väga raske, tuleb laieneda väljapoole. On võimalus investeerida büroosse, koolitada ennast ja oma töötajaid. Reaalselt toimivad elus mõlemad suunad üheaegselt. Järjest rohkem ärilist mõtlemist – see on asjade loomulik käik, tellimus ja töö tuleb ikka sinna, kus on oskusi ja valmisolek.

Arhitektile pole oluline niivõrd laienemine või paljude asjade tegemine, pigem ollakse kunstnikud, oluline on olla hea autor.

Jah, see on superelustiil ja paljuski head arhitektuuri tootnud, aga see pole äri. EAS toetab äri, mitte eesti arhitektide eluviisi. Selleks on hoopis teised meetmed. EAS toetab ärilise võimekuse teket, tegevuse laienemist, seda ka siis, kui see ei too kohe metsikult raha sisse. Ja minu meelest on Eesti võtmeküsimus see, kas muutume kolkaks, jääme oma supi sisse ja ütleme, et tahamegi väikseid asju ajada, või kuulub meie eluviisi juurde ka laiem ruum. Igapäevased käitumismustrid määravad, kes sa oled, kord aastas eurolaulu laulda on lõbus, aga üsna kasutu.

Firma kasvamine tähendab juba abipersonali, tegevdirektorit, sekretäri jne. See ei ole eesti arhitektuuribüroole eriti omane. Siiani on läbi aetud valdavalt paari tehnikuga.

Jah, sealt algabki see kasvamine. Kui büroos on juba 10–15 inimest, on mõistlik abipersonal palgata, kui 30 inimest, siis direktor, büroojuhataja, kes võtab osa tööst juba enda peale ja arhitekt on tänu sellele professionaalsem, saab keskenduda rohkem oma tööle, mitte lepingutele ja teistele arhitektuurivälistele probleemidele. Euroopa arhitektuuribüroodega rääkides joonistub välja üks reegel: kõige sobimatum büroo suurus on 10–25 inimest. See on parasjagu nii suur, et on vaja abipersonali, aga büroo ei tooda veel tööga nii palju tulu, et jaksaks talle palka maksta. Alates 25. inimesest on võimalused suuremad. Alla kümne inimese on võimalik oma jõududega ka päris suuri projekte teha, aga tegevjuhti palgata on väga raske.

Mismoodi meie mentaliteeti muuta?

Arvan, et juba koolis peaks olema rahvusvaheline õpe, alates esimesest kursusest. Normaalne on, et arhitektuurne keskkond on laiem kui Eesti: tööd tehakse mitmele poole, käivad välisõppejõud, üliõpilased käivad teistes koolides, nii tekib võrgustik. Ja selle tulemusena ollakse lõpuks harjunud laiemalt mõtlema. Suhtumist, et tegevusareaal on ainult Eesti, tuleb muuta. Selline mõtlemine hakkab peale koolist. Koolil ei ole aga niipalju võimu, et seal käiksid pidevalt välisõppejõud, välisüliõpilased, toimuksid rahvusvahelised töötoad, välispraktikad jne. Kui aga vahendeid ei ole, siis lõpetavadki kooli arhitektid, kes on kas Eestis kinni või vastupidi – andekamad lasevad jalga. Ja neid on väga raske tagasi tuua. Nad võiksid siin omakorda ju õpetada, aga jällegi rahvusvahelisus on see, mis määrab nende Eestisse naasmise.

Seega, esimene samm on panustamine sellisesse haridusse, mis on nii tugev, et meie arhitektuurikool on rahvusvaheliselt tunnustatud ja ta õpetab eestlasi mõtlema suuremalt. See tähendab seda, et koolil on korralik materiaalne baas, maketitöökojad ja muud moodsad vidinad, õppejõud saab korralikku palka, mitte ei õpeta vabast tahtest missioonitundest. See pole üldse võimatu. Maailmas on palju koole, mis on väiksed, aga väga head rahvusvahelised koolid.

Teine oluline asi on panna oma koduturg niimoodi tööle, et meie bürood saavad rikkamaks, et neil tekiks raha ülejääk. Projekteerimishinnad peavad kasvama, bürood ise peavad olema efektiivsemad. Riik peab tahtma kvaliteetset aritektuuri. Tuleb leida selline vähempakkumise viis, kus heal ideel on vähemalt võrdne tähtsus rahaga, lõpetada selline riigi tasandil käkikeeramine, kus sunnitakse arhitekte loobuma autorsusest, ei tellita autorilt tema hoonetele tööjooniseid jne. See on see keskkonna küsimus. Selle kohta öeldakse saksamaal Baukultur, eestikeelsel „ehituskultuuril” ei ole sellist laiust ja sügavust. Sellest kasvavad lõpuks viljad.

Kuidas teistel riikidel, näiteks Taanil ja Hollandil, on õnnestunud oma arhitektuur üle ilma nähtavaks teha?

Ikka haridusest ja oma kodutööst algab kõik. Mõelda vaid, millise raha pani Holland oma arhitektuuriõppesse ja -arendusse. Näiteks Hollandi Arhitektuuri Instituudis (NAI) loodi akadeemilise hariduse kõrvale tugev mälukeskus, rahvusvaheline keskus, kutsuti õppejõud – nad tegid kõik, et oma arhitektuuri taset tõsta. Sealt edasi tuleb tuntus ja arhitektuuri eksport. Samamoodi on neil arhitektuurihariduse eksport. Kui siia tuleks õppima igal aastal näiteks 30 õpilast – kui palju raha ja värsket mõtet nad kaasa tooksid!

Positiivselt vaadates on meie kultuuriministeerium, majandusministeerium ja EAS aru saanud disaini ja arhitektuuri olulisusest, sellest, et see võiks olla tähtis riigi kuvandi looja, raha tooja ja et sealt valgub ka palju kõrvale: disaini puhul tööstusesse, arhitektuuri puhul ehitusse, materjalitootmisse, turismi jne.

Eesti arhitektuuriõppe üle on pidevalt vaieldud – kus see peab asuma? Nüüd on tehnikaülikool avanud arhitektuuri õppetooli. Kas see sinu meelest parandab olukorda?

Ma pooldan väga selle kolmanda uue arhitektuurikooli avamist, aga alles pärast seda, kui olemasolevad kaks kooli on kasvanud tugevateks keskusteks: Eesti Kunstiakadeemia arhitektuurimagistrite ja doktorantide koolitajaks, Tallinna Tehnikakõrgkool väga tugevaks tehniliseks baasiks arhitektidele. Tehnikaülikool võiks aga anda väga häid loomingulisi insenere, nii projekteerijaid kui ehitusplatsi insenere. Kui kõik on tõesti hästi, siis miks mitte – teeme ühe arhitektuurikooli veel lisaks. Praegu võiks igaüks oma tuppa vaadata ja teha see korda, seejuures tuleks üksteist toetada ja võrgustuda. Tehnikaülikool on muidugi suur kool, mures oma ruumide täitmise pärast, kui laulva revolutsiooni järgne demograafiline tagasilöök koolipingid tühjendab. Pole siiski mõtet pöörata pea peale olemasolevat arhitektuuriõppe struktuuri, kogemusi, järjepidevust ja alustada nullist. Kõige halvem on see, kui uue arhitektuuriõppe loomisega lagundatakse EKA arhitektuurikateeder ära või muudetakse see marginaalseks.

Tagasi Aku juurde. Just andsite välja Aku kataloogi. Mida see sisaldab ja kellele see on suunatud?

Aku kataloogis on 15 arhitektuuribürood ja see on mõeldud informatsiooniks neile, kes arhitektuuri tellivad, on tellimisele lähedal või tegutsevad selles valdkonnas. Levitame neid hetkel neljas keeles: eesti, inglise, soome ja vene keeles.