Müüdist põranda peal ja all

Triinu Pakk-Allmann

  Karen Armstrong, Lühike müüdi ajalugu. Tõlkinud Tõnis Leemets. Eesti Päevalehe Kirjastus, 2006. 140 lk.

 

Karen Armstrongi “Lühike müüdi ajalugu” on tõesti lühike, nagu lubab pealkiri, ja pealegi hõlpsasti loetav kiire ajalooline visand müüdi arengukäigust hallidest aegadest tänapäevani. Saateköitena suurele müüte ümberkirjutavale romaanisarjale on see käepärane abiline lugejaile, kes varem müüdi üle mõtisklema ei ole sattunud. Seitsmes peatükis, järgides ajaloo suuri murrangupunkte, kirjeldatakse müütide kujunemist ja funktsioone (ning viimaks allakäiku) eri tüüpi ühiskondades, paleoliitilistest küttidest (esimeses peatükis pakutud ekskursi neandertallaste juurde jätaksin kõrvale, sest märke rituaali esinemisest leidub nende juures hõredalt) kuni tänapäeva ilmaliku inimese vaimse kriisini välja. Jällegi sobivalt romaanisarja saateks väidab autor, et kuna tänapäeva lääne ühiskonnas on müütiline mõte ratsionalismi pealetungi tõttu kadunud, siis peavad müüdi funktsiooni täitma kirjandus ning kunst, mis ainsana suudavad avada argisest sügavama perspektiivi maailma ja iseenda mõistmiseks.

Sellisena täidab raamat oma ülesande päris edukalt. Seda lugedes tekib siiski mitmeid küsimusi ning tähelepanekuid, mida ei tuleks võtta Armstrongi varjamatult populariseeriva käsitluse kriitikana, vaid pigem raamatust äratatud mõtisklusena müüdist ja selle teistsuguse vaatlemise võimalustest. Inimene on kartlik loom. Hallidest aegadest on ta otsinud seletust ja tuge enda olemasolule, igatsenud leida lohutust oma kannatustes ja abi surmahirmu ületamisel. Vastuolu maailma näiva igikestvuse ja omaenda hapra kaduvuse vahel on sundinud teda looma ja jutustama lugusid, mis kõnelevad inimesest ülemate olendite otsingutest, katsumustest ja kangelastegudest, et jõuda nende abil lähemale “kangelasverele iseendas”. Need põlvest põlve edasi antud lood on aidanud tal vaimus ületada oma surelikkuse piire ja pöörduda rasketel hetkedel kõrgema, inimesest vägevama teise maailma poole. Osadus selle ilmaga toitis inimese fantaasiat, andis hingejõudu ja sisendas pühadusetunnet, võimaldades tal kergemini kanda oma kehva saatuseosa siin maises ilmas.

Niisugune on müüdi keskne funktsioon inimkonna ajaloos Armstrongi raamatu järgi. Püsifilosoofiana inimeste spirituaalseid vajadusi rahuldades, suurte religioonide alusena on see pakkunud inimkonnale turvatunnet aegade hämarusest kuni… jah, peaaegu tänapäevani. Armstrong kasutab oma müüdiloos teljena Karl Jaspersilt laenatud telgajastu mõistet, näidates, kuidas V sajandil eKr Kreekas arenema hakanud ratsionalism ehk logos asus analüüsima ja õõnestama müütilise mõtte ehk mythos’e aluseid. Kord leplikumalt üksteist täiendades, kord vihasemalt teineteisele vastandudes pidasid need kaks dialoogi kuni XVI sajandini pKr, kui logos ülekaalu saavutas ja lääne tsivilisatsiooni otsustavalt moderniseerumise ning ratsionaliseerumise teele pööras. Armstrong leiab, et vajadus müüdi järele on tänapäevalgi endine, kuid praeguseks on müüdist saanud valejutu sünonüüm ja sellele otsitakse aseainet küll seksist, spordist ja narkootikumidest, küll müütilisteks olenditeks vormitud printsess Diana või Elvis Presley kultusest. Sellesse “eksinud ja rikutud maailma” on meid üsna trööstitu paratamatusega kandnud XIX sajandil otsustavalt lõpule viidud ilmalikustumine ja mõistusekultus, mis müüdi tuumaks olevate kujundite ja sümbolite tähttähelise, vastuolusid naeruvääristava ratsionaalse lahkamisega on tapnud meis müütilise mõtlemise võime.

Nõnda joonistub müüdi ajalugu Armstrongil peaaegu inimkonna lühiajaloona müüdi perspektiivist, kümneid tuhandeid aastaid kestnud aeglase evolveerumisena, millesse kiirem ja murrangulisem areng on alles viimastel aastatuhandetel toonud äkilisemaid pöördeid ja muutusi. Müüdi ajaloost saab sujuvalt ülevaade suurte monoteismide, lõpuks veel ainult lääne arenguteest läbi religioosse ajastu kuni müüdi lõpliku tühistumiseni tänapäeval. Võib-olla on see oma lõppeesmärgist lähtuv käsitlus tingitud Jaspersi ajaloonägemusele toetumisest; võimatu pole aga seegi, et lähenemise määras autori mure kaasaja hingelise vaesuse pärast, mida on tunda Armstrongi teisteski (näiteks islamiteemalistes) kirjutistes. Näib, nagu juhiks see telg, mis Jaspersi nägemuses võis ehk kauges tulevikus viia uue telgajastuni ja inimese tõelise enesekssaamiseni, Armstrongi märksa pessimistlikumas käsitluses pigem inimese spirituaalse enesetapuni.

Siinkohal on ehk kasulik meenutada, et müüdi funktsioone kirjeldades toob Armstrong ikka ja jälle rõhukalt esile selle psühholoogilist, sügavamaid hingelisi vajadusi rahuldavat ja elu inimüleselt mõtestavat rolli. Paljud müüdid kahtlemata sellist ülesannet täidavadki; tähelepanu väärib antud rõhuasetus aga eeskätt sellepärast, et kõiki neid ülesandeid täidab ka religioon. Ent kuigi mütoloogia ja religioon teatud osas kattuvad, eristab religiooni mütoloogiast eeskätt tema kõrge institutsionaliseeritus, tihti ka veendumus oma tõe ainuvõimalikkuses ja lõplikkuses. Lühidalt võiks öelda, et ehkki iga religiooni juurde kuulub mütoloogia, ei moodusta iga mütoloogia veel religiooni. Kui religioon üritab oma sõnumit ühtlustada ja vasturääkivusi kõrvaldada, siis müüdid võivad üksteisele vastu rääkida ja igaüks oma rolli (nt hierarhiseerivat, sotsiaalset korda põlistavat, rituaale seletavat jne) täites koos eksisteerida ka vasturääkivustest hoolimata. Sellest tulenevalt on müüti defineeritud ja selle olemuse üle vaieldud loendamatutel lehekülgedel.

Ühel meelel ollakse üldiselt vaid selles, et müüt on narratiiv – sageli, kuid mitte alati püha; sageli, kuid mitte alati seotud rituaaliga; sageli, kuid mitte alati üleloomulikest olenditest jutustav; müüt võib – kuid ei tarvitse – ajutiselt taaselustada maailma loomisakti, struktureerida ümber tavaelu, väljendada teadvustamata hirme ja änge, seletada loodusnähtusi jne. Kõik need teooriad on kahtlemata õiged teatud müüdirühmade kohta, kuid kõigi puhul võib tuua ka näiteid, mis räägivad konkreetsele tõlgendusele risti vastu. Seega ei tee neid teooriaid ekslikuks mitte nende sisu, vaid universaalsusetaotlus. Müüdid on liiga eripalgelised, et alluda üheleainsale määratlusele. Seda võttis arvesse G. S. Kirk, kes pakub müüdi laiaks määratluseks “suuline pärimuslugu”, lisades, et kuna müüti antakse suuliselt edasi põlvest põlve, siis peab see olema eriliselt sisendusjõuline, paeluma paljude järjestikuste põlvede kujutlusvõimet ja andma kultuuriliselt olulisi vastuseid rahvale elutähtsatele küsimustele, vastasel korral langeb müüt repertuaarist välja.

Armstrongi positsioon müüdimääratluste paljususes on segane. Ehkki raamatu põhiosas jääb kõlama müüdi vaimset ja psühholoogilist tuge pakkuva aspekti rõhutamine, ütleb Armstrong esimeses peatükis “Mis on müüt?”: “Müüdid on põhimõtteliselt juhised, nad ütlevad meile, mida teha, et õigemini elada.” Ühelt poolt näib autorit niisiis huvitavat müüdi konkreetne kasutusvaldkond, mis on iseloomulik nii müüdile kui ka religioonile; teiselt poolt kõlab see “elu kasutusõpetuse” hõnguga määratlus jällegi pigem religioonile kui müüdile omasena. Just suurte monoteismide keskmes on inimese juhendamine, õpetus, kuidas elada oma maist elu nii, et teispoolsuses selle eest vääriline tasu pälvida. Ja eks kandugi autori tähelepanu pärast telgajastu murrangu kirjeldamist nimelt suurte monoteismide arengule, nii et religiooni ja mütoloogia erinevus ähmastub ja raamatu lõpupoole võib juba kõhelda, kas autor kurvastab müüdi või religioossuse kadumise pärast tänapäeva ühiskonnas.

Niisiis näib autori lähenemine evolutsionistliku analüüsina, mille eesmärk on näidata algeliste uskumuste ja müüdikatkete arengut suurteks religioonideks ning järgnenud müüdi allakäiku läänes võidutseva logos’e surve all. Ent kuigi müüdid on kahtlemata osa religioonist ja religioossuse langusele läänes on kindlasti kaasa aidanud teaduste areng ning teoloogide visa töö usu ratsionaliseerimisel ja “puhastamisel” müütilisest elemendist, ei tarvitseks ilmselt müüdi osa ajaloos nõnda pisendada. Mõnevõrra teistsuguse lähenemise puhul võiks jõuda ka teistsugustele järeldustele.

Üks võimalus olekski eristada mütoloogia ja religioon selgemalt. Näiteks võiks vaadelda müüdi käekäiku kristlikus Euroopas hoopis teisiti: ühelt poolt visalt püsivate paganlike uskumuste, teiselt poolt kristluse pinnalt tärkavate müütide ja legendide valguses. Sel juhul ei tõuseks XIX sajand esile mitte üksnes logos’e võidukäigu lõpliku kinnituse ajastuna (mida see oli haritud eliidi tasemel) vaid ka ajajärguna, kus mitmel pool Euroopas valitses mõnikord vaid kerge kristliku võõbaga kaetud vana kohavaimude kultus. Rahvalikes pärimustes ühinesid paganlike ja pühakulugude elemendid ja moodustasid uue, sünkretistliku pärimuse, mida anti samuti edasi suuliselt ja mille võib Kirki definitsioonist lähtudes  –  mõningase pingutusega  –samuti liigitada müüdi alla. (Seda väites lisan kohe, et puht kaasaja kontekstist võrsunud ja hardusepaistega ümbritsetud nähtused minu liigitus siiski välistab, kindlasti ei mahu selle alla näiteks “teadusemüüt” või meedia loodud ja levitatud “ühepäevamüüdid” – nende puhul puudub Kirkil oluline erilise sisendusjõu mõõde, mis ajendab edastama mingit lugu suuliselt põlvest põlve.) Teiselt poolt on kristlus ise põhjustanud palju ärkamisliikumisi, kus kiriku ametliku õpetuse vana mütoloogilist tuuma taaselustatakse ja uue nurga alt remütologiseeritakse.

Selline lähenemine võimaldaks (kas või provokatsioonina) väita, et müütilise mõtte vägi lahtus tegelikult (kui üldse) alles XX sajandil üürikeseks ajaks ja leidis peaaegu kohe uue väljundi kõikvõimalike uuspaganlike ja ärkamisliikumiste näol. Meenuvad esmalt läbi aegade jõuline vabamüürlus, edasi näiteks neošamanism, wicca, meiegi maausk, tuult tiibade alla koguv Jumalanna kultus jne; kristlikest liikumistest Jehoova tunnistajad, mormoonid jmt. Tõsi küll, nende kohta käivat teavet ja nende õpetusi levitatakse ka kirjalikult, kuid erinevalt meedia loodud müütidest sisaldab nende liikumiste sõnum sageli üksnes suuliselt või kultusliku ühistegevuse kaudu edastatavat esoteerilist teadmist ning nad väidavad andvat vastuseid inimelu sügavama mõtte ja tähenduse küsimusele.

Tahtmata võtta müüdifunktsioonide täitmise au kirjanduselt või kunstilt, mis samuti loovad (George Santayana religioonimääratluse kohaselt) “teist maailma, kus elada”, tekib kiusatus küsida, kas ei ole kõrvuti Armstrongi kirjeldatud spirituaalse ahtrusega tänapäeva “postmodernistlikus” läänes siiski hea tervise juures ka nähtus, mida nimetaksin “neoarhaismiks” – muistsete müütide taaselustamine ja vanade kultuste töötlemine. Logos’e poolt korraks põranda alla peletatud, ajab müütiline mõte seal jõudsasti võrseid, mis pistavad ikka ja jälle nina põrandapragude vahelt välja.