Särav punkt eesti muusika kuule

Leonora Palu

Puhkpillikvintett Estica: Anna Kelder (flööt), Heli Ernits (oboe), Helena Tuuling (klarnet), Mari Kalmet (fagott) ja Meelika Mikson (metsasarv) 30. III Pärnu Kontserdimaja kammersaalis. Märtsis sai kuulda hulgaliselt uut ja vanemat eesti muusikat. Hiljutised Eesti muusika päevad tõid esile bändid, kes liiguvad nüüdismuusika, sealhulgas värske eesti muusika tuules. Kodumaise muusika kuu sai toreda lõpetuse tänu uuele bändile: puhkpillikvintett Estica ilmus muusikamaastikule ereda kontserdikavaga, mis oli pühendatud legendaarse Jaan Tamme nimelise kvinteti 70. aastapäevale. Kava oli mitmekesine ja kaalukas. Kontserdi avaloona kõlas Arvo Pärdi Kvintetiino (1964), mis kuulub helilooja modernistlikku loomeperioodi, põhinedes järjekindlalt väljapeetud seeriatehnikal, ja peegeldab hästi tolleaegset ahistatud ühiskonda. Teose jõuline, terav, arhitektuuriline helikeel sobib ideaalselt puupuhkpillide ansamblile, kuigi tõsist üldmuljet pehmendab või lausa lõhub kollaažitehnikale omane puänt: tuntud kadentsike estraadimuusikast, millele viimastel nootidel n-ö valede helikõrgustega omakorda vint peale keeratud. Ansambel, kelle kunstiline juht Heli Ernits on viimasel ajal rohkelt tunnustust ja konkursipreemiaid pälvinud, näitas kohe avaloos tasemel kõlakultuuri ja head tasakaalustatust. Puhkpillikvintett on kõlaühtsuse aspektist küllalt komplitseeritud pillikooslus, sest puupuhkpillid on igaüks oma spetsiifikaga, mistõttu kipubki juhtuma, et nad ansamblis lihtsalt ei kõla hästi. Tuleb märkida, et Estical peaaegu ei esinenud intonatsioonivääratusi, aga puhas intoneerimine lisab ansamblile juurde „terve korruse” ülemhelisid. Üks kontserdi eredamaid teoseid oli Mati Kuulbergi kvintett (1972), kus helilooja fantaasiarikkus ja teose peened struktuurijooned anti edasi läbitunnetatult ja detailitäpselt. Nauditav oli flötist Anna Keldri sametine pillikõla ning ka oboe-flöödi tämbriline põimumine.

Kavva oli võetud ka meie klassikute Cyrillius Kreegi ja Villem Kapi teoseid. Kreegi „Süidist Võru viisidest” (1955) esitati kolm osa. „Lepiku Aadu õitsilugu” ja „Labajala valss” olid olemuselt lihtsakoelised ja rahvalikud, mõjumata Estica esituses liiglihtsa või simmanlikuna – interpretatsioonis oli rõõmsameelsus ja soojus ühendatud akadeemiliselt lugupidava suhtumisega Kreegi muusikasse.

Kava raskuspunktiks võib pidada Kuldar Singi Puhkpillikvintetti (1965), mis on äärmiselt põnev ja vaimukas teos, lausa eredate ja kontrastsete ideede tulevärk. Minul tekkis teost kuulates paralleel endise Jugoslaavia melodraamade ja mustade komöödiatega: eri pillide partiid kujutasid justkui tegelasi mingis unenäolises tragikomöödias, kus emotsioonid ja situatsioonid vahelduvad ootamatult ja kohati absurdseltki. Selle ettekande puhul oleks oodanud pisut enam riskijulgust ja heas mõttes äärmuslikkust. Kuna flöödi asemel kõlas läbi terve teose pikolo, mille puhul ei ole muret tämbriliselt ansambli alla mattuda, siis võinuks kvinteti „alumine äär” – fagott ja ka sarv olla veidi jämedamalt ja tummisemalt välja joonistunud.

Nagu Jaan Tamme Kvintett omal ajal on ka uus ansambel Estica kohe oma tee alguses võtnud eesmärgiks hoida kätt aja pulsil ja tellida-esitada ka ahjusooja eesti muusikat. Sel kontserdil oli uudisteoseks Kristjan Kõrveri „Diversio” (kõrvalekallutamine, -juhtimine, diversioon), põneva arenguga teos, mis algas unisoonide ja oktavitega justkui pillide häälestamisega. Pikka aega viibiti turvaliselt tonaalsuses ja selgetes rütmijoonistes, kuni loo arenedes lisandus ja kasvas diversiooni mõju: muusika suundus atonaalsuse poole ja rütmistruktuurid hakkasid lõhustuma. Ei tea, kas heliloojal oli mõttes just sõjaline diversiooniloogika, kuid nii see teos mõjus küll.

Kontserdi lõpetas kaks osa Villem Kapi süidist puhkpillikvintetile (1957). Väga hea muusika, instrumenditeadlikult kirjutatud ning kaunilt mängitud väärikas punkt kontserdile. Estical on olemas täiesti oma kõla, soe, (naiselikult) kaunis, nauditavalt nüansirikas. Samuti teeb heameelt muusikute tõsine ja süvitsi minev suhtumine, detailideni läbi mõeldud interpretatsioon. Loodetavasti inspireerivad nad edaspidi rohkelt tänaseid ja homseid heliloojaid kirjutama ka puhkpillikvintetile.