Milleks meile veel üks kunstiajalugu?

Krista Kodres

  “Kunstiajalugu” kui verstapost teel mineviku kunstiajaloost tuleviku kunstiajalukku.

 

Laiema publiku meelest on see kahtlemata õigustatud küsimus, kuid tegijatele mitte. Kui väike seltskond arutas Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis 1998. aasta paiku Juhan Maiste ideevälgatust, olime kohe hakkamas. Põhjusi leiti palju: oluline oli kaasaegsete õppematerjalide puudus, selle kõrval aga ka juba mõnda aega hinges kripeldanud arusaam, et senised “Eesti kunsti ajaloo” väljaanded (viimane ilmus 1975) ei vasta enam täna kunstiajalugu huvitavatele küsimustele.

 

 

Rahulolematus

 

See äratundmine vajab ehk veel kord üleseletamist ja sissejuhatuseks kõlbab hästi väljavõte 1975. aasta “Eesti kunsti ajaloo” saatesõnast: “Marksistlikest seisukohtadest lähtuvates ülevaadetes analüüsitakse eesti kunsti arengut kõige vanematest aegadest kuni nõukogude võimu taaskehtestamiseni 1940. aastal ….”. Kõige vanema kunsti ajaloo kirjutuse keskpunkt oli “ühelt poolt valitseva klassi kunst ja arhitektuur nii linnades kui ka maal, teiselt poolt rõhutud ja ekspluateeritava seisuse – talurahva kunst ja arhitektuur”. 1930. aastate kunsti puhul, rõhutab peatoimetaja Irina Solomõkova, “omandasid erilise tähenduse kontaktid Nõukogude Liidu kunsti ja kunstieluga”. Pole raske ära tunda kohustuslikku ideoloogilist retoorikat, mis paraku ei piirdunud saatetekstiga, vaid pidi paratamatult läbima kogu kunstiajaloo esitusviisi. Pealegi – rahvusromantiline vaatenurk kunstiajaloole, mis oli kindlasti üks 1975. aasta “Kunstiajalugu” läbivaid diskursusi, langes saatanlikul moel kohati kokku nõukogulikult suunatud ajalookäsitlusega.

“Eesti kunsti ajaloo” ideologiseeritus ja politiseeritus polnud siiski ainus pretensioon sellele väljaandele, seda enam, et tekstist on siiski ka selgelt välja loetavad autorite pingutused mitte langeda vulgaarmarksistlikku lõksu. 1990. aastate lõpul, pärast ehk juba kümne aasta pikkust lääne uusima kunstiajalookirjanduse ahmimist, oli selge, et seni tehtu (faktoloogia, stiili määratlemine, võrdlevate näidete otsimine väljastpoolt Eestit) on ainult üks kunstiajaloolise uurimistöö osa. Kunstiteoste tõlgendamine osutus määratult laiemaks: kolleegid tegelesid kunsti sotsiokultuurilise konteksti, representatsiooni, ikonograafia ja tähenduste, sotsiaalse ja esteetilise retseptsiooni, institutsioonide ja legitimatsiooniga. Oli selge, et selliseid vaatenurki saab ja tuleb rakendada ka meie kunstiajaloolisele materjalile. See omakorda võimaldaks senisest tõhusamat võrdlust ühel või teisel ajastul aktuaalsete n-ö peavoolu ideedega, mille sängis kunstiteosed olid sündinud ja toiminud. Küsida tuli ka seniste määratluste kohta nagu “kunsti areng”, “kunsti kehtivus” ja “kunsti piirid”.

Niisiis osutus kunstist ja selle tõlgendamisest mõtlemine senisest palju keerulisemaks, aga ka huvitavamaks.

 

 

Uue Eesti kunsti ajaloo projekt

 

Nii väga kui sõna “projekt” meid juba ka ei tüütaks, väljendab see mõiste ometigi üsna täpselt seda, mida teha püüame. Kestev “Eesti kunsti ajaloo” kirjutamise ja kirjastamise projekt algas Eesti teaduse sihtfinantseerimise toel ja kestab põhiliselt Eesti Kultuurkapitali abiga seni, kuni kõik kuus köidet valmis. 2005. aastal ilmunud köite koostajana ja kogu “Kunstiajaloo” peatoimetajana palun kõigilt huvilistelt kannatust, sest paljude autoritega koguteose tekstide ja illustratsioonide kokkupanek võtab aega. Praegu on lõpusirgel Mart Kalmu koostatav “Eesti kunsti ajaloo” V köide, mis hõlmab ajavahemikku 1900–1940, juba on töös ka järgmine, Jaak Kangilaski kureeritav VI köide, mille ajaline ulatuvus on 1940–2000. V köide ilmub eeldatavasti sel aastal, siis kohe VI ja edasi tulevad perioodide 1770–1840 (Juhan Maiste), muinasaeg-keskaeg (Enn Tarvel) ja 1840–1900 (Juta Keevallik) käsitlus. Lõpetada loodame 2010-2011.

Rõhutan “Eesti kunsti ajaloo” projekti-iseloomu seetõttu, et koostajate silmis on seda tüüpi ettevõtmine küll suurte ja üldistuslike ambitsioonidega, kuid ometigi käsitletav  kindlas ajas ja ruumis. Uus kunstiajalugu on täpselt nii valmis, kui valmis on selleks praegu kirjutajad. Töötades nii kogu seni uuritud kui ka spetsiaalselt teose tarvis uuritava materjaliga, põrkume igal sammul kokku oma piiratuse äratundmisega. Osa sellest tundest on tingitud teatud kunstifenomenide vähesest uuritusest (mõnda pole üldse seni käsitletud) kunstiajaloolaste endi poolt – pole uurijat, pole ka teemat –, osa aga sellest, et eespool mainitud konteksti pole piisavalt uurinud  ka kolleegid ajaloolased, kirjandusteadlased, teoloogid jpt. Nii vajaliku interdistsiplinaarsuse järgimine ja tagamine on seega raske, kohati ületamatult raske ülesanne.

Selles mõttes saab ka uus “Eesti kunsti ajalugu” olema, kasutades Umberto Eco kunstiteose kohta öeldut, opera aperta. See on avatud, kuni leidub uusi uurijaid, kellel midagi lisada või ümber lükata. Suure corpus’ena on “Kunstiajalool” ilmununa muidugi oht muutuda nn standardteoseks ja mingil määral see oht kindlasti ka realiseerub: suurteoste kasutajatel puuduvad sageli teadmised kirjutatusse kriitiliselt suhtumiseks. Ise julgustame aga kõiki vaatama “Kunstiajaloole” kui vaid ühele verstapostile teel mineviku kunstiajaloost tuleviku kunstiajalukku. Verstapost annab teele hoomatavuse ja lubab ränduril korraks puhkuseks peatuda, et siis varsti jälle teekonda jätkata.