Toynbee ja ühiskonna tardumine

Veljo Kaasik

Aastal 2012 ilmus Ilmamaa väljaandena Oswald Spengleri mahult üüratu peateose „Õhtumaa allakäik” eestikeelne tõlge. XX sajandi esimestel kümnenditel kirjutatu osutus Mati Sirklile nii teksti lugemisel kui ka tõlkimisel sedavõrd suureks katsumuseks, et ta oli sunnitud kaastõlkija abi kasutama (Mati Sirkel, „Repliik Spengleri asjus”, Sirp 17. II) .Tõlge leidis kiiret kajastamist kultuuriajakirjanduses mitmete kommentaaridena. Spengleri näol on vaieldamatult tegemist kultuuride ajaloo ühe olulisema ajalooülese mõtestajaga, kelle kõrvale sama uurimuskategooria vallas võiks seada ehk vaid Arnold J. Toynbee, kelle „Uurimus ajaloost” ilmus samalt kirjastuselt muuhulgas juba 2003. aastal, tõlkijateks Victoria Traat ja Katre Ligi. Minu kätte sattus see alles 2011. aasta suvel, mis annab tunnistust sellest, et oma ametiga seotud eluringi tõttu ei ole ma Ilmamaa pakutava süstemaatiline tarbija. Ma ei tea, kuivõrd kõva pähkel oli Toynbee’ teos tõlkijatele, aga selle lugemine osutus tõeliseks naudinguks nii uurimuse tervikhaarde, teksti loogilisuse, üldarusaadavuse ja loetavuse ning, kui soovite, ka elulise rakendatavuse tõttu. Kahju, et Spengleri tõlke kommenteerijad ei kasutanud oma tekstides seda teost võrdlust võimaldava lisataustana. Omal ajal ei saanud ka Georg Henrik von Wright läbi ilma Spengleri ja Toynbee’ mõtete kõrvutava analüüsita. Mõlema üldajaloo seni suurima uurija võrdlevat iseloomustust lihtsustatult kokku võttes võib nentida, et kui Spengler oli kultuuride uurija, siis Toynbee uuris tsivilisatsioone ning omakorda – kui Spengler nägi ette õhtumaa fataalset allakäiku, siis pool sajandit hiljem oma tegevusele punkti pannud Toynbee ei kuulutanud meie tsivilisatsiooni lõpliku allakäigu ega sellele järgneva lagunemise paratamatust. Sümboolselt kinnitas ta sellega, et tsivilisatsioonide sünni ja surma vahelduvus ei ole fataalne loodusseadus ning määravaks saab inimeste vaba tahe. Tema teksti põhjal lisan: ka tsivilisatsiooni fragmendi – rahvusriigi ajalugu – ei pea justkui paratamatult alluma sinusoidsele võnkumisele kasvu ning hääbumise ega ka vabaduse ja vangisoleku vahel. Seda juhul, kui osatakse teadlikult analüüsida ühiskonna liikumisvektorit ning teha õigeaegselt järeldusi ilma ettemääratuste lõksu laskumata.

Toybee jaotab oma uurimise peateemaks olevad suured maailmatsivilisatsioonid õitselepuhkenuiks (õitsele puhkeda jõudnuteks) ning luhtaläinuteks. Õitselepuhkenud omakorda iseseisvateks ning satelliittsivilisatsioonideks. Ning ehkki iseseisvate maailmatsivilisatsioonide all uurib ta viit tõeliselt suurt ja tuntud tsivilisatsiooni (Sumer, Egiptus, Egeus, Indus, Hiina), siis oma töös on ta vajalikuks pidanud käsitleda ja teooriat illustreerivate näidetena kasutada ka palju väiksemaid ajaloolisi geograafilis-halduslikke üksusi nagu näiteks keskaegseid linnriike või muistse Hellase maakondi. Kuna Toynbee’ uurimuse kategooriad pädevad ka suurte tsivilisatsioonide väikeste fragmentide puhul, vabastab see ühemiljonilise rahvaarvuga haldusüksusesse kuuluva lugeja põhjendamatust hirmust esiteks üldse Toynbee’ teost lugeda ning teiseks tema teemadel oma kodutanuma vaatevinklist ka fabuleerida.

Õigustust arutleda tsivilisatsiooni fragmentide ning nende muutumiskiiruse eskalatsiooni üle toetab ka autori tõdemus aja kui sellise kokkutõmbumise kohta: ühes ajaühikus saab praegu täheldada, kas või „kauguste olematuks muutumise” tõttu, määratult rohkem ja kiiremaid muutusi kui tsivilisatsioonide algusaegadel. Ja kuigi meie ajal on ette näidata „ennenägematud” teaduslik-tehnilised muudatused, ei tähenda see iseenesest veel tsivilisatsiooni kui terviku või selle osade hääbumist, nii nagu on toimunud palju kordi aegade hämarusest peale.

Toynbee’ järgi on suured minevikutsivilisatsioonid selgelt allunud samadele seaduspärasustele: tsivilisatsioonid sünnivad, kasvavad, tarduvad ja kui tardumusele ei järgne uus tõus, s.t kui staatilisest olekust ei ole suudetud väljuda, siis järgneb murdumine ning lagunemine. Kõik nimetatud seisundid võivad kesta (ning on ka kestnud) aastatuhandeid, mille jooksul staatiliste seisundite ning uue dünaamika leidmine on ehk vaheldunud mitmeidki kordi. Kuid Toynbee teeb selgelt vahet tardumise ja languse ehk üldnimetusega nurjumise ning dünaamika ja kasvu ehk tsivilisatsiooni arengu vahel. Tsivilisatsiooni kasv, selle edasiminek on kestev pingutus, mis ei pea küll ühtlase koormana langema kogu tsivilisatsiooni inimkooslusele, kuid millest valitsev vähemus peab olema pidevalt teadlik ning suuteline enamust sellesse kaasama. Seejuures on väliste olude raskus väljakutse edasiminekuks ning raskuse ületamise pingutus provotseerib uue väljakutse. Selline pidev kasvamisega kaasnev pingutus võib osutuda ka ülemääraseks, isegi sedavõrd, et võib esile kutsuda kasvu kinnijäämise, millest, nagu aimata, tuleb omakorda üle saada. Kasvamise hoog ei tohi raugeda, kuid pingutuse suurus peab stimuleerima. Retseptiks on siin pidev rõhuasetuse muutmine, see on ka uus väljakutse.

Toynbee’l on hea näide väliste raskuste ületamise kohta: Hellase Atika maakond, kus pinnase erodeerumise tagajärjel tuli loobuda tavapärasest karjakasvatusele suunatud põllundusest. Esmane väljapääs oli üleminek oliivide kasvatamisele. Oliividest saadud õli tuli paigutada mahutitesse (pottsepakunsti areng), toodangut jätkus eksportimiseks, ekspordi kindlustas kaubalaevastik (merenduse ja laevaehituse areng), kaubandus vajas rahalist ekvivalenti (Atika hõbedakaevanduste teke). Selle kõige tulemus oli hegemoonia Egeuse regioonis ning kahjustatud loodus kompenseeriti ettevõtlikkuse eskalatsiooniga määramatult enam tulutoovaks kui varem. Lõppkokkuvõtteks oli see vaid majanduslik alus Ateena poliitilisele demokraatiale ja tema kunstilisele ning intellektuaalsele kultuurile. Kaua maailma kiiranud kultuurile tuli tema oma vigade tõttu ka lõpp, ammu enne tänapäeva Kreeka kurbmängu. Kuid olgu täheldatud, et selle näitega Atika (seega ka Ateena) tõusust esialgu kogu Hellase juhtpositsioonile kirjeldab Toynbee suhteliselt lühiajalist perioodi Egeuse tsivilisatsiooni pikas, kogu maailmatsivilisatsiooni mõjutanud ajaloos. Atika eduloo uurimine oli üks võtme-episoode tsivilisatsioonide uurimises ning võiks meidki innustada oma sajandil ajaliselt determineeritud lõike käsitlema.

Ühiskonnal on arengueeldusi seni, kui ühiskond ning selle liikmed on otsustanud katsetada, on lasknud end veenda seadma homsest kaugemaid eesmärke. Alternatiiv on ühiskonna tardumine, mille paratamatu jätk on murdumine ja lagunemine. Tardumise märgid: ühelt poolt enesega rahulolu, teiselt ka väsimus ja tülpimus – mõlemad toovad kaasa enesemääramise võime kao. Need pärsivad ettevõtlikkust, kaugemate sihtide seadmist ja iga indiviidi loovat pingutust. Veel kord: Toynbee ütleb, et tsivilisatsiooni murdumine ei ole fataalne, inimese kontrollile allutamatu protsess. See võib aga juhtuda inimeste endi käe läbi – vaenlane on sinu sees. Kui aga jõutakse tardumusest lagunemisprotsessini, käib see alati samade tunnuste alusel: massid võõranduvad liidritest, inimesed kaotavad orientatsiooni ning satuvad pääsu otsides ummikusse. Tsivilisatsiooni lagunemine – see on lõputu mitmekesisuse ja muutumise asemel ühetaolisus ning leidlikkuse puudumine, ühiskonna seisukohalt aga enesemääramise võime minetamine. Lagunenud tsivilisatsiooni isiksuslikuks tunnuseks on lõhe hinges. Ühelt poolt hedonism, distsiplineerimatu spontaansus, teiselt poolt stoilise enesevalitsemise askees. Mõlemat iseloomustab individualistlikkus, milles kasvamise tuumaks olev „prometheuslik elaan” ei leia väljapääsu tegevuses. Toynbee lükib õõvastavalt tuttavlikke omadusi nii ühe kui teise karakteristikasse: kord on individuaalne loomus asendunud võltside eneseväljendusviisidega hipiaanluse, meelemürkide kasutamise, promiskuiteedi näol, kord fatalistlik passiivsus, oleviku talumatuse tõttu arhaismi – futurismi kaldumine jne. Toynbee ütleb: „Kumbki kahest utoopilisest liikumisest hülgab pingutuse elada makrokosmose asemel mikrokosmoses, ja ajab selle asemel taga ideaalset maailma, mille võiks kätte saada – kui see tõesti oleks võimalik – ilma igasuguse väljakutseta olla silmitsi vaimse kliima vaevarikka muutmisega” (lk 380).

II

Toynbee ei pidanud erinevalt varaste suurte tsivilisatsioonide saatusest vajalikuks anda lõplikku hinnangut praegusele, ikka veel juhtivale, läänemaisele tsivilisatsioonile. Kuigi ta on loetlenud eespool kirjeldatud tuttavlikke langusaja tendentse, lootis ta ilmselt meie aja inimese globaalsest teabevõimsusest johtuvale analüüsivõimele ning enesekorrektsioonile. Vähemalt on tänapäeva inimesel Toynbee’ uurimuse näol olemas põhjuslik-tagajärglike seoste liist languse ohjeldamiseks ning suuna muutmiseks, sest lagunemise õigeaegne teadvustamine võib siiski olla ka väljakutse.

Kuidas võiks inimene, lugenud Toynbee’ teost, individuaalselt loetule reageerida? Loomulikult on statistikaga pikitud nii globaalsete kui ka regionaalsete arengutendentside leidmine teemal „majandus – teadus – haridus – kultuur – kunst” mõeldamatult käepärasem kui omaaegses Hellase Atika maakonnas. Kuid järelduste tegemine on pudenenud kildudeks, teabekimpudeks, milles on võimatu orienteeruda, rääkimata kogutu transformeerimisest üheselt mõistetavale ühiskonna kasvule (oleme ju Toynbee’ toel kogenud, et ainult kasv välistab seisaku, tardumise ning lagunemise). Ainsaks kokkuvõtvaks, vaidlustamata mantraks on tänasel päeval saanud „säästev areng”. Me kõik kuuleme seda mantrat kõikjal ja iga päev. Olgu, säästmine on miski, mille kallal ei taha norida. Aga areng? Milles see avaldub? Pigem ehk taandareng? Me räägime kliima soojenemisest, kuid tegelikult meid ju ei huvita, mis saab ülehomme – meid ei huvita miski, mis jääb meie isiklikust kogemisulatusest kaugemale. Me külmutame igasuguse aktiviteedi, mis võib mõju avaldada, järgnevateks aastakümneteks, miks mitte -sadadeks; me säästame vaid olemasoleva, sundides keskkonna seisakule nii mentaalselt kui ka füüsiliselt, pakendades ja lukustades „miljööväärtuslikke” linnaosasid, ettevõtlikkusele suunatud algeid, mõeldes, et tegu on hea asjaga, kuid ühtlasi laseme samas suunas mõjutada kogu oma mõttemaailma. Seejuures levitame meedias ohjeldamatult regressiivset suhtumist ühiskonna arengu ja tema füüsiliste ilmnemisnähtuste suhtes. Jah, meil on vähe raha ning meie taastumatud loodusvarad saavad kord otsa. Loomulikult sunnib see meid kohanema ja ümber orienteeruma, kuid see ei tohiks sundida meid esile manama kadunud tsivilisatsioonide lagunemist iseloomustanud ilminguid.

Ehitatud keskkonda peetakse tsivilisatsiooni (või siis kitsamalt ja determineeritumalt ühiskonna) igal arenguetapil tema füüsiliste sümbolitega toodetud olemuse kõige otsesemaks kirjeldajaks. Seda nii heas kui halvas, innustavana ja edasiminekuks vihjeid andvana või siis nostalgiliselt minevikuihalust esile kutsuvana. Kuid aeg-ajalt kerkivad ühiskondlikus teadvuses pinnale ettevõtmised, mis kätkevad endas toynbeelikku taset – kaugele ette vaatavat ning tardumusest ülesaamist võimaldavat. Mulle tundub, et Toynbee’le pühendatud kirjutis võiks lõppeda ühe eestimaise, kuid tsivilisatsioonide uurijat vääriva näitega. Tõepoolest, mitte mingist Hellase Ateena objektist, vaid Eesti Rahva Muuseumist, asukohaga seekord linnas, mida juhtumisi on nimetatud ka Emajõe Ateenaks. Ma saan aru, millise hävitava naiivsusega olen ma ERMi nimetamisega hakkama saanud. Ei, see ei ole iroonia, ma saan aru meie ühiskonnas levivatest sinna-tänna juttudest: kõrgest maksumusest, „klaasist seintest”, teistelt objektidelt raha röövimisest, tänapäeva sobimatust naiiveestluse kultiveerimisest ning mida veel. Olen olnud ERMi kavandamise algfaasi ning arhitektuurivõistlusega isiklikult seotud ning suhtusin toona muuseumi olemuslikku sisusse suhteliselt neutraalselt. Kuid kogu vahepealne aeg, mis sellele faasile on järgnenud, on mind toonud ettevõtmise vältimatusest arusaamisele järjest lähemale ning lõpuks – ilma Toynbee’ta ei oleks ma kirjutanud ka siinset lõpulõiku. Vanavara kogumise depoo asemel peame ehitama silla eesti vaimse ja ainelise eksistentsi minevikust tulevikku – kui mitte lõpmatusse, siis vähemalt ettenägematult kaugesse aega. Seejuures me veel ei teagi, milline vaimne energia on peidus selles „vanavaras”, sest me ei ole seda veel tervikuna näinud, rääkimata uurimisest. Garanteerida võib, et peiteleidude dešifreerimine tagab omalt poolt uue energia „teeme ära” mentaliteedile, Eesti arengule. Igatahes ei ole ERMi hooneks valitud projekt valitud asukohas takistus sisu füüsilise vormi adekvaatseks väljendamiseks, pigem vastupidi.

Öelduga sihin ma sinna, et ERMi näol ei ole tegemist järjekordse riiklikult olulise objektiga ehitamist ootavate majade pikas loendis. Me peame olema võimelised looma hierarhiat ning tajuma, mida ja miks päris tippu asetada.