Kui nuustakulased Berliinis käisid

Jaak L?s

 

Kuldkaru võitis Hiina režissööri Wang

 Quani “Tuya abielu”, kus mängis peaosa Yu Nan. 2x repro

 

57. “Berlinale” peaauhinnad

Kuldkaru: “Tuya abielu” (režissöör Wang Quan, Hiina).

Hõbekarud: žürii grand prix “Teine” (Ariel Rotter, Argentina), parim režii “Beaufort” (Joseph Cedar, Iisrael), parim naisnäitleja Nina Hoss (Christian Petzold, “Yella”, Saksamaa), parim meesnäitleja Julio Chavez (“Teine”).

 

Viiekümne seitsmes filmifestival Berliinis on nüüd juba teist nädalat videomonteerijate keeles öeldes all-stop-režiimil. Linastunud filmidele otsitakse üha uusi esitamisvõimalusi, seekord kõrvale jäänud tegijad loodavad pääseda püünele mõnel järgmisel filmifestivalil, mida teadupärast toimub iga päev… kusagil. Juba monteeritakse kokku järgmiste suurfestivalide maailmapilti.

Alati kritiseeritakse auhindu, aga seda on küllap õigus teha üksnes nendel, kes on kogu võistluskava endale selgeks teinud. Allakirjutanu ei tohi seda kuidagi teha, sest vaadatud sai võistlusfilme ainult kolmandiku festivali ulatuses, kümmekond “Forum’i” filmi lisaks ja läinud sajandi alguskümnendite tummfilme peoga peale. Festivalimulje monteeritakse ju oma meeles kokku paljudest pildisarjadest, millest festivali võistluskava on vahest küll see pealiin, aga siiski ainult üks liin. Ega siis inimene, kellele vahel  meeldib uidata tee kõrval, ei pea jätma festivalile minemata, kui keskne hoovus ei tõmba ega kanna?

“Tuya abielu” oli igati sümpaatne film, vaatamata sellele, et mõned tavaõelused see mongoli karjakasvatusfilmiks ristisid. Mäletan, et 1998. aastal pidasid mõned “Berlinale” filmituru külalised meie “Georgica” plakatit kommenteerides seda filmiks Gruusia põllumajandusest ja loobusid vaatamast. Nii et seda, mida festivalil ja turul räägitakse või vahel ka pressis trükitakse, on parem tihtilugu mitte tõena võtta. Oma silm on kuningas ja loodetavasti leiab tänavune Kuldkaru laureaat lähiajal oma tuhatkond sõbralikku silmapaari ka Eesti kinosaalides. Kui see, kes toetama on kutsutud, toetab, ega muidu küll mitte.

Vaadanud Eestisse naasnuna ära Marko Raadi “Noa”, mõtlesin jälle, miks Eesti “väikesed” filmid ei jõua näiteks “Berlinale” “Forum’i” programmi, mis on peamiselt noorte tegijate loomingust kokku pandud. Tundub, et loo kulgemine, nõrkus või tugevus pole siin kõneaine ja põhjus – stsenaarselt nõrku filme näeb Berliinis ja teistel festivalidel massiliselt, kui viitsid vaadata. Võib-olla jääb meie eksperimentaatoritel siiski puudu eksperimenteerimise ehtsast südidusest, üsna kindlasti ei kõla meie tegijate casting suurel ekraanil piisavalt tugevalt välja. Võib-olla keskendutakse jätkuvalt oma naba problemaatikale? Ja samas vormis püütakse olla täpselt nagu teised tublid “otsijad”. Võib-olla ei osata “professionaalselt eksida”, mis teeks filmi programmivalijatele atraktiivseks. Tont teab, oluline oleks hoopis see, et meie nooremad filmiloojad käiksid suurtel festivalidel vaatamas filme, ajakirjanik ei vahenda saalis nähtut kunagi piisavalt. Heameel on siia lisada, et seekordset “Berlinale’t” väisas esmakordselt arvukas filmitudengidelegatsioon Eestist, Balti Filmi- ja Meediakoolist. Nii et ühelt poolt vaadates on kasvuruumi ja teiselt poolt – ka kasvamist.

Tänavune Eesti delegatsioon Berliinis oli vist üle aegade suurim, rohkem kui nelikümmend filmiinimest, nagu öeldud, õnneks ka algajaid tegijaid. Balti kolleegide ees oli eestlastel “Berlinale’l” mõningane edumaa, näiteks turul linastunud pikkade filmide osas (paraku oli seekord nende linastuste vastu viimaste aastate madalaim huvi, kui lastefilm “Lotte” arvestusest kõrvale jätta). Euroopa noorte filmitähtede programmi “Shooting Stars” oli teist aastat järjest valitud Eesti filminägu, seekord iseõppija Rain Tolk, kes muide Lennoni rolliga äsja kinolõuendile paisatud jandis paistab seda valikut igati õigustavat, noormehel on potentsiaali. No ja “Lotte” 15 maast, kuhu film rändama läheb, ja 128 koopiast Saksamaa kinodes on juba igal pool kirjutatud.

Statistiliselt võib-olla polegi Eesti toodangu mahtu arvestades tulemus nii halb. Laias laastus 400 filmi valiti kõigisse “Berlinale” programmidesse (sealhulgas muidugi ka lühifilmid ja eriprogrammid), pakkumisi tehti tosin korda rohkem. Eestis valmis mullu ja linastus neli täispikka mängufilmi, kui me ei arvesta juurde videofilme (3) ja vähemusosalusega, nn teenuse-ekspordi korras tehtud (2) tooteid. Kui üks neist neljast saavutusest valiti “Berlinale” lastefestivali võistluskavva, äkki on siis kõik korras?

Nii rehkendades kaugele ei jõua, filmide mass peab olema suurem, et nende hulgast head valida. Ilmar Raag, kes lõpetab just oma uut filmi “Klass”, kirjutas kunagi Hollywoodi 1:10 reeglist. Viimati oli Eesti film (taas koostöö Lätiga nagu “Lottegi”, Peeter Simmi “Head käed”) “Berlinale” “Panorama” programmis 2002. aastal. Järgmiseks suurfestivaliks ei pruugi meil “statistiliselt” ikkagi lihtsalt filme jätkuda, ehkki esilinastuste arv on varasemate aastatega võrreldes mitmekordistunud. Lootus kvaliteedi paranemisele on suurem, kui kvantiteet on suurem, ei ole mõtet oodata taevast antavat “head sõnumit” ehk geniaalset stsenaariumi.

Aga filmitegemise tung näib eestlastel olevat tubli. Ida- ja Kesk-Euroopa uues stsenaariumiarendusprogrammis “ScriptEast” oli 12 parema hulka pääsenud kaks Eesti filmiprojekti: Katrin Lauri “Bellamora!” ja Peeter Tammisto,  Urmas Vadi ja Hardi Volmeri “Ballettmeister ja seitse rahvavaenlast”. Näis siis, mis selle koolituse loosungi “Strippa oma skripti” alla pääsemine filmieestlastele lähiajal kaasa toob. Mõlemad filmid viiksid vaataja “Ideaalmaastiku” eelaegadesse ehk siis aega pärast Teist maailmasõda. Teadagi kelle valitsuse aega.

Berliinist veel kord Eesti poole kiigates  võiks kodumaiste filmide vähesuse kõrval teise põhimurena ikka ja jälle märkida kinode ja esituskohtade jätkuvat puudust (pole omaenda tegijate filmegi kuskil nagu kord ja kohus näidata) ning eksklusiivsete ja klassikaliste filmide DVD-levi kestvat pärsitust. Eesti filmiparemiku väljaandmine paistab, unustamata mõnesid ilusaid asju nagu “Kevade” või nukufilmid, digitaalajastu künnisel üleüldse takerduvat.

Ah jaa, lõpetuseks veel. “Berlinale’l” räägiti muu hulgas “loovuse plahvatusest” kinematograafias: filme tehakse ja levitatakse üha rohkem, levikanaleid tuleb muudkui juurde. Tõsisemad vaidlused käisid filmiturul just filmide digitaallevi õiguste omandamise ja müügi ümber.