Traumavaba ruum

Kati Ilves

Taani nüüdiskunsti näitus „Spatium” Kumus kuni 13. V. Kuraator Maria Kjær Themsen, kunstnikud Tove Storch (1981), Jacob Jessen (1976), Lea Porsager (1981), Kasper Akhøj (1976), Rolf Nowotny (1978), Marie Kølbæk Iversen (1981), Tamar Guimares (1967), Ferdinand Ahm Krag (1977), Torben Ribe (1978), Jacob Kirkegaard (s 1976) ja Olof Olsson (1965). Seni ilmunud „Spatiumi” näituse arvustustes on mainitud, et tegemist on ruumiproblemaatikat käsitleva väljapanekuga nii kitsamas (galerii-, linnaruum) kui laiemas (maailmaruum, füüsikaline ruum) tähenduses. Üsna vähe (üllatuslikult) on välja toodud poliitiliste ruumide pingeid: Eesti vs. Taani, idablokk vs. lääs. Palju rohkem on selleteemalisi arvamusi jõudnud minuni suulistest allikatest, peamiselt näitust külastanud tuttavatelt. Kriitikat on seinast seina. „Spatium’i” tervikust toon välja kaks tööd, kus ruum ehk kõige intrigeerivamalt esil: Kasper Akhøj’ „Abstracta” ning Jacob Kirkegaardi „Aion”. Kasper Akhøj vaatleb oma töös ideoloogilist ruumi argiobjekti kaudu. See installatsioon on klaasist, torudest ja kinnitustest, mida kasutati laialdaselt endistes idabloki riikides kaubavitriinide konstrueerimisel. Kõigepealt puutus Akhøj sellise vitriinisüsteemiga kokku 2007. aastal Jugoslaavias, pärast leidis ta samasuguseid objekte ka naaberriikidest. Asja uurimisel selgus, et tegemist on Hiinas toodetud moodulsüsteemi koopiaga, mille autor on taani arhitekt Poul Cadovius. Akhøj uurimistöö kinnitab, et modernistliku lahendusel lihtsus, praktilisus ja odavus sobis kommunistlike režiimide argipäeva. „Spatium’il” on väljas kaks Kirkegaardi teost: Tšernobõli-teemaline „Aion” ning Kumu fuajeesse paigutatud heliinstallatsioon „Koirohi”. Tšernobõli tuumakatastroof on üks neist kollektiivsesse mällu ja teadvusesse ladestunud traumadest, millesse meil on raske leigelt või ükskõikselt suhtuda. Kirkegaardi taust on aga teine, tema vaade Tšernobõlile traumavaba. „Aion” on poeetiline video- ja helisalvestus kohast, kus aeg on jäänud seisma. Tegu on keskkonnaga, mis kunagi elas ning mis lakkas järsult tavamõttes eksisteerimast. Aja seismajäämises ja surma tunnetatavas kohalolus on oma võlu, aga ka teatav igavus – ja just sellest viimasest „Aion” peamiselt räägibki.

Nii Kirkegaardi kui Akhøj ruumikäsitlus intrigeerib just oma rahulikkuse tõttu. Kirkegaard ei läinud Tšernobõli tonte püüdma, nagu ta väidab oma intervjuus Postimehele.¹ Katastroofid pakuvad ainest lugematutele science fiction’i lugudele, 26. IV 1986 Tšernobõli tuumaelektrijaamas plahvatanud neljas reaktor on seega materjalina ideaalne. Mida Kirkegaard teadvustab ja millest ka tugevalt lähtub, on katastroofi lahutamatud binaarsused: õud ning iha. Ühelt poolt sündmuse, katastroofi materialiseerumine, teiselt poolt painajalik ligitõmbavus. Kirkegaard, selle ilmselgelt teadvustanud, on valinud kolmanda tee ja esitanud müstifitseeritud tsooni teadliku igavuse kaudu. Lõputu video- ja helikordus kohas, kus aeg ei liigu, on traumast vabastatud ja mõjub pigem meditatiivselt. Arvatavati on ainese sellise esitlemise üks tagamaid keskkond ja päritolu. Teatav distantseeritus on lasknud nii Kirkegaardil kui Akhøjl käsitleda materjali ideoloogiliselt neutraalsena (mitte segamini ajada ideoloogiavaba käsitlusega), keskenduda konkreetselt sellele, mida objekt või koht neile pakub. Nii „Abstracta” kui „Aion’i” puhul on tunnetatav välisvaade, võõras sekkumine. Kommunistlike režiimide põhjustatud trauma või nendesamade režiimide piires toimunud katastroofid on teostes kohal tinglikult, mitte nähtavalt. Mingis teises ruumis eksponeeritult, sh Taanis, räägiksid teosed teist keelt ja võimalik, et küsimus võimaliku traumaatilise ainese kohta teostes jääks esitamata. Samas, tõlgenduslik ruum on alati lai ning autori ja vaataja täielik neutraalsus pole võimalik.

Muide, „Aion’i” on Kirkegaard in memoriam pühendanud Rimma Kiselitsale, oma giidile Tšernobõlis.

1 Jacob Kirkegaard: mind huvitab protsess. Intervjueerinud Janar Ala, Postimees 23. I.