Väike vargus – pole paha!

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Arutelu selle üle, kas üldse ja milline võiks olla riigikogu liikmete eetikakoodeks, rauges paar kuud tagasi saadikute arusaama, et nad ise ei saa endale käitumisjuhist kehtestada, koodeksi võiks valmis kirjutada keegi „väljastpoolt”. See oli mugav ettekääne teema kalevi alla lükkamiseks: pole koodeksit, pole probleemi ja iga käitumine on seega lubatud. Peabki olema, sest riigikogu liige pole ju tavaline inimene. Isegi küüned hakkavad ametivande andmise järel muude inimestega võrreldes teistpidi (enda poole) kasvama. Teiselt poolt lükkab eetikakoodeksi puudumine edasi riigikogu saamist täisväärtuslikuks nõukogude tüüpi kuritegeliku allilma struktuuriks, sest seaduslikel varastel (vorõ v zakone) peab tingimata olema oma koodeks, mille järgi allilmaelu käib. Koodeksi puudumine ei ole siiski takistuseks, et varastamisega väikest viisi pihta hakata. Eesti rahvatraditsioonis on varastamine kaheastmeline tegevus. Esimeses tõmmatakse või seatakse varguse objekt (ese, raha vmt) „ripakile” ja teises juhindutakse juba põhimõttest, et „mis ripakil, see ära”. Mäletatavasti sokutati ja peideti kehtiva riigieelarve eelnõusse välisministeeriumi peatükki enne viimast lugemist 900 000 eurot peenraha. Konsensuslikult, nagu parlamendis ikka kombeks, kui kavas on iseenda lõbu peale kulutada. Miks peitma pidi? Sellepärast, et riigieelarve seaduses on väga selgelt kirjas põhimõte, et igal kulutusel peab olema seaduslik alus. Sageli menetletakse kuludele alust andvaid seaduseelnõusid, näiteks maksumuudatusi, paralleelselt eelarvega kiirkorras. Kõnealusele ligi miljonile katet andvat eelnõu aga ei julgenud rahvaesindus pärast selle esmatutvustusele järgnenud pahameeletormi edasi arutada. Küllap loodeti, et kodanike tähelepanu pöördub mujale ja siis tehakse kunagi hiljem vaikselt ära. Raha ju juba ripakile tõmmatud! Küllap saadi nüüd julgust juurde sellestki, et nädal varem, kui kõigi lihtsurelike töötajate õigusi hüvitistele töölt lahkumisel vähemaks kärbiti, siis leidsid rahvaesindajad võimaluse oma hüvitised puutumata jätta – ja erilist avalikku hukkamõistu ega karistust ei järgnenudki. Karistamatuse tunne kasvas jälle pügala võrra ja nõnda kurikuulsust kogunud DASAde ehk kodanikelt iga-aastase miljoni virutamise seaduseelnõu sel nädalal riigikogu päevakorda pandigi. Tõsi, uue nimega, ja see teeb niigi hullust loost veelgi halvema anekdoodi.

Eelnõus on erakondade asutatavad demokraatia arendamise sihtasutused (DASA) saanud uueks nimeks maailmavaate sihtasutuse (MSA). Riigikogu pressitalitus oli sunnitud avaldama räigelt valetava pressiteate, mille järgi põhiseaduskomisjon „võttis arvesse laekunud ettepanekuid ja parandusi”. Midagi ta ei võtnud, viie kuu jooksul on eelnõus vahetatud ainult sihtasutuse nimetust. See ei paranda midagi, sest nii, nagu algatajad ei suutnud talvel anda legaaldefinitsiooni demokraatia arendamisele, ei suuda nad praegu defineerida maailmavaadet. Aga kvaliteetne õigus peab algama ühemõttelistest definitsioonidest. Ja praegusel juhul oleks ju lihtne otsida abi näiteks Immanuel Kantilt või ka kohalikust seletavast sõnaraamatust, mille järgi maailmavaade on „põhimõtete, veendumuste ja ideaalide kogum, mis määrab inimese suhtumise tegelikkusesse ja tema peamised tegevussuunad”.

Eelnõu koostajad aga ei saanudki end definitsiooniga siduda, sest sellest saaks ju lihtloogiliselt tuletada kogu konstruktsiooni jaburuse. Esiteks, et maailmavaated saavad kuuluda ainult erakondade juurde või alluvusse, sest MSAd võib asutada ainult erakond. Maailmavaate kitsendavast sidumisest erakondlikkusega tuleb välja, et just parteisse kuulumine määrab inimese suhtumise tegelikkusesse. Parteilaste puhul see ehk nii ongi, ja see on üks väga moondunud tegelikkus, otsekui kommunistide õpikust pärit. Teiseks, et riigieelarvest toetatavate maailmavaadete hulk määratakse kord nelja aasta tagant riigikogu valimistel. Aga miks peaks maailmavaadetel olema eluõiguse künnis 5%? Kas see mitte väiksemaid ei diskrimineeri, kui mõelda põhiseaduse §12 peale, kus otsesõnu keelatakse inimeste vahel vahetegemine muu hulgas usutunnistuse ja poliitiliste veendumuste järgi? Põhimõtteliselt on erakondade eelarveline rahastamine juba niikuinii diskrimineeriv (see tähendab, ei käi valimistel saadud häälte hulga järgi, vaid juhuslikult valitud protsentarvude baasil), uue õigusega juba kehtivat ebaõiglust ainult suurendatakse, unustades, et demokraatia mõte on vähemuse kaitsmine enamuse vägivalla eest, mitte vastupidi.

Paraku pole valdav osa riigikogu liikmetest (rääkimata siis erakondade lihtliikmetest) üldse mingi maailmavaatega seotav. Meie teadmistepõhises ühiskonnas on maailmavaate kujundamiseks vaja näiteks raamatuid lugeda. Parem on vist jätta läbi viimata etteaimatavalt masendavate tulemustega küsitlus riigikogu liikmete hulgas selle kohta, mis on „Avatud Eesti Raamatu” sari, kuidas seda finantseeritakse ning milliseid sarja teoseid konkreetne riigikogu liige on lugenud ja millest oma maailmavaate kujundamisel tuge saanud. Riigikogu liikmete Sirpi ja üldse kultuuriajakirjandust lugeva väikese vähemuse valgustuseks (ja loodetavasti ka MSA-seaduse vastu häälestumiseks) märgin, et sarjas on 17 aasta jooksul ilmunud ligikaudu 120 maailmakultuuri ühiskondliku ja poliitilise mõtte tähtteose tõlget. Tänastes hindades oleks arvestuslik kogukulu (mida alguses kandis Avatud Eesti Fond, nüüd Eesti riik kultuurkapitali kaudu) sellele unikaalsele väravale inimmõtte pärlite juurde 700–800 000 eurot ehk vähem, kui parlament kavatseb oma uute iseäralike sihtasutuste kaudu ühe aastaga ahju ajada, või täpsemalt, oma liikmete tarbimisvõime kasvatamiseks tuulde lasta.

PS Väheste vaprate ja arukate rahvaesindajate, kes käsitletud avaliku varguse vastu julgevad rääkida ja hääletada, tarvis asutan Sirbis eraldi autahvli. Seaduseelnõu 144 esimesel lugemisel esindasid riigikogus küsijatena tervet mõistust Tõnis Lukas, Juku-Kalle Raid, Andres Herkel, Lembit Kaljuvee ja Inara Luigas. Vähe, 46-le saadikule peaks enne lõpphääletust veel aru pähe tulema.