Usuõpetusest* ja haridusest laiemalt

Margus Ott, haridust?ja

Kaks lahendust usuõpetusele  

Näiteks miks peaks hindama lapse kehalist võimekust palliviske, kaugushüppe ja lühi- ning pikamaajooksu järgi? Lapse kehalisest võimekusest võib see anda äärmiselt ühekülgse pildi ning kehatunnetust arendab see hoopis vähe.aron stern

 

Juba pikka aega on Eestis püsinud poleemika koolide usuõpetuse tunni üle. Mulle tundub aga, et see küsimus on siiamaani sisuliselt läbi mõtlemata. Lahendust võiks minu meelest otsida kahest suunast.

Esiteks näib üldsus olevat üksmeelel, et usuõpetuse tunnis peaks käsitletama mitmeid usundeid, ja võimalikult erapooletult. Selle kaudu õpiks tulevane põlvkond paremini tundma teisi kultuure ja teistsuguseid elamisviise. Kuid ehkki usund on kultuuris tähtsal kohal, pole see siiski kogu kultuur. Kultuuri mõistmisel on oluline koht ka ühiskondlikel suhetel, inimese ja looduse suhetel, majandustüüpidel, ainelisel kultuuril, kunstivormidel jne. Ka kõike seda oleks vaja mingil määral käsitleda, ning plaanitavat usuõpetuse tundi võiks nimetada pigem antropoloogiatunniks. Ma usun, et selline tund ei kütaks kirgi üles ja et selle vastu poleks lastevanematel midagi (kui küsimus pole just laste puht kvantitatiivselt suures koormuses).

Teine lahendusvariant on palju söakam, kuid nii mõneski mõttes huvitavam. “Eesti entsüklopeedia” määratleb usu ja usundi: usk on üldinimlik ja indiviidiomane, usundid on selle erisugused ajaloolised ja ühiskondlikud avaldumisvormid. Kui esimeses lahenduses õpetataks usundit, siis teises lahenduses õpetatakski usku. Õpetamine aga on kultuuriline tegevus: kuidas siis on võimalik õpetada usku, mis määratluse järgi ei ole midagi ajaloolist ega kultuurilist, vaid on seotud eksistentsi endaga?

 

 

Iselugu

 

Seepärast tuleb kõigepealt täpsemalt küsida, mis on usk. Mis on igale indiviidile täiesti eriomane, aga samas üldinimlik? Ilmselt mitte tema keha moodustavad molekulid, mis on kõigil ühesugused; ilmselt mitte ka tema mõtted, sest suur enamik neist on samuti väga tavalised. Teisipidi aga iga inimese ainuline väljanägemine ning mõttemaailm pole jälle üldinimlik.

Siiski on midagi, mis on ainuliselt eriomane, ent samas täiesti üleüldine. See on see, mis inimene ise on. See on midagi ainulaadset, ent samas on see igaühel. Mis see iseolemine on? See väljendub teatavas iseloomulikus kehalises ja mõttelises vahekorras, kehaliste ja psüühiliste elementide ja liikumiste kokkuhoidmises. Olendil on justkui kaks suunda: välja (teatav kehaline ja psüühiline paljus) ning endale (selle paljuse kokkuhoidmine). Ilma “iseküljeta” oleks väliskülg pelk elementide kuhi ega moodustaks üht terviklikku olendit. Isekülg tähendab teadvust, ja see ei iseloomusta ainult inimest, vaid iga olendit (inimene erineb lihtsalt oma teadvuse avaldumisvormi poolest).

Isekülg ei ole “mina”, kuna “mina” on just nimelt väliskülje põhikategooria, millega vastandutakse “ülejäänule”; see vastab olendi püüdlusele säilitada talle omast olemist. Vastandumine ongi võimalik ainult välisküljel; iseküljel moodustavad kõik olendid ühe läbipõimunud terviku. Ehk iga olendi teadvus hõlmab põhimõtteliselt kogu Teadvust, ent väljapööratuse tõttu teadvustab ta sellest ainult väikest osa – eeskätt seda, mis haakub “mina” huvitava alaga. Igas ises on kõik ised.

Nõnda siis võrsub teine lahendus sellest, et usuõpetus peaks olema seotud iseküljega, millesse on kätketud kõikide olendite isekülg. Kuid arvestades seda, et usku ja usundit pahatihti segamini aetakse, siis võiks ka teises mõttes usuõpetust nimetada võib-olla kuidagi teisiti, näiteks iselooks (vrd ajalugu või kodulugu). See ilmselt mahendaks tublisti kirgi antud küsimuse ümber ja võimaldaks seda kainemalt vaagida.

 

 

Harjutused

 

Kuidas võiks iselugu välja näha? See peaks esiteks suunama tähelepanu isekülje olemasolule ning teiseks näitama, et see isekülg on osa suuremast ringlusest. Need on iseloo kaks poolt: isetöö ja koostöö, mis teineteist võimendavad. Nende arendamiseks võib välja töötada rea praktilisi harjutusi ja iseloo tund olekski eeskätt praktikum.

Isetööga teadvustatakse isekülge. Me märkame, et oleme suunatud eeskätt välja: meie keha ja meie mõtted on keskendunud välisele ning liiguvad seal lakkamatult ühelt asjalt teisele. Nõnda võiks üks harjutus olla selline, kus näiteks viieks minutiks keha täielikult peatatakse ning istutakse täiesti liikumatult ja vaikuses. Teine harjutus võiks olla selline, kus püütakse ka mõtteid peatada: esialgu võib keskendada oma pilgu või kuulamistähelepanu ühele kindlale objektile ja hoida tähelepanu sellel; hiljem võib püüda vaimusilma ees pikemat aega hoida üht ja sedasama objekti. Nõnda võib kujustada näiteks õuna või õuna koorimist (nagu soovitab Roger-Pol Droit ühe “argifilosoofilise harjutusena”). Kolmas harjutus seisneb oma aistingute, tunnete ja mõtete jälgimises: ülesanne on nendega mitte kaasa minna, vaid neid lihtsalt teadvustada. Nagu kujustamise puhul, võib ka jälgimises välmida hulga konkreetseid harjutusi, mis keskenduvad erinevatele aistingutele, tunnetele või mõtetele.

Isetöö eesmärgiks on eristada mina ja iset: “mina” on näiteks teatav mõtete vool, aga “ise” on see instants, mille kaudu ma seda jälgida saan. Harilikult me oleme pööratud kas välja või sulgume “endasse” ehk oma mõtetesse; isetöö näitab, et mõlemad on välisus ning et on olemas suurem seesmus kui mu mõtted. Isetööga võib leida terviklikkuse, kus kõik olev on ühte koondatud. Lisaks aitab kõigele ilmnevale (aistingud, tunded, kujutlused, mõtted) tähelepanu pööramine teravdada meie tundlikkust. Üleminek koostöösse seisneb selles, et kõik ilmnev püütaks läbi immutada rõõmust ja armastusest, kuna sellises modaalsuses olendid ei vastandu, vaid koopereeruvad, ehk teostavad justkui välisuses seda, mis on tõsi iseküljel, kus olendid on üksteisest läbi põimunud.

Kui isetööga me avastame oma eripära, siis koostööga me tugevdame ja nüansseerime seda. Tundub, et koolis ei soodustata seda kuigivõrd. Õpetamine rõhutab individualistlikkust (õppimine on igaühe eraviisiline pingutus), aga samas pole see peaaegu üldse individualiseeritud (kuna kõiki koheldakse ühe mõõdupuuga). Individualistlikkus mitte ei vastandu massile, vaid toodab seda. Koostööd võib pärssida näiteks see, kui õpetamisfunktsioon on ainult õpetaja poolt monopoliseeritud, sest temaga on suhe vertikaalne ning tekkiv koostöö ühekülgne. Nüansikat koostööd saab õppida näiteks nii, et klass on jagatud väiksemateks gruppideks, kes ühiselt tegelevad mingi probleemiga. Ülesandeid on hea valida väga mitmesuguseid, nii et need rõhutaksid erinevaid võimeid (nt. kehalist, matemaatilist, poeetilist, helilist vms) ja erinevate ülesannete lahendamisel saaksid lapsed olla erinevas rollis, kord aktiivsemad ja kord passiivsemad.

Koostööd saab harjutada igasuguste teatrietüüdide, tantsude ja mängudega (koostöö teiste inimeste, raskusjõu, olukordade, esemetega). Näitlemine on kellegi teise kehastamine ja see tähendab, et ma pean tegema eristuse “mina” ja “ise” vahel, kuna teise mängimine on võimalik ainult ise kaudu. Koostöö kasutab ära isetööd ehk peenenenud kehatunnetust, aredamat kujutlusvõimet ja enda jälgimist. Isetööga jõuti oma eripärani ning koostööharjutustega kombitakse teiste eripära ja seekaudu ka täpsemalt iseenda eripära (nii et ise- ja koostöö võimendavad teineteist). Isetöö avab tervikutunnetuse ning koostöö lähtub sellest. Võiks tunduda, et koostöö on jälle tegutsemine välises, ent see pole päriselt nii. Tavalises individualistlikus õppimises on küsimused ja vastused välised (õpetaja annab ülesanded ja teab lahendusi), aga terviklikus koostöös ei ole lahendused ette antavad ning lõpptulemusest tähtsamgi on lahendamise käigus tekitatav intensiivsus. Lapsed pakatavad loomingulisest energiast ja koostöö harjutamine lihtsalt looks selle energia liikumisele väljundi. Õpetaja roll ongi siin lihtsalt selles, et luua teatav raamistik, kus laste fantaasia, siirus ja energia saavad kõige paremini avaneda.  Oluline on see, et õpilane leiaks oma vaba liikumise ning õpiks seda teistega sobitama.

Nagu öeldud, oleks iselugu põhiliselt praktikum. Sõltuvalt laste vanusest on hea anda ka selgitavaid kommentaare, kus seletatakse ise- ja koostöö mõtet või jutustatakse mõni näitlik lugu. Isetööga avastatakse isekülg ning koostööga leitakse, et ollakse seotud kõikide teistega, nii inimeste, looduse kui kogu maailmaga. Väiksemate laste puhul oleks ilmselt rõhuasetus rohkem koostööl ja suurematega saab teha rohkem isetööd. Iseloo eest oleks halba hinnet võimalik saada ainult siis, kui õpilane keeldub kaasa löömast. Ja ilmselt on see suuresti kivi õpetaja kapsaaeda. Kaasalöömine ja proovimine ise aga annakski juba “suure­pärase”.

 

 

Haridusest

 

Tuleb tõdeda, et kogu meie hariduspoliitika on laiemas plaanis läbi mõtlemata. Käsime lastel õppida korrutustehteid, grammatikareegleid, visata palli ja hüpata kaugust. Aga miks? Miks just need ained või alad? Mis on nende sügavam mõte? Sellele üldreeglina ei vastata. Me teeme nii lihtsalt sellepärast, et nii on ennegi tehtud. Niimoodi teeme aga tihti absurdseid asju. Näiteks miks peaks hindama lapse kehalist võimekust palliviske, kaugushüppe ja lühi- ning pikamaajooksu järgi? Lapse kehalisest võimekusest võib see anda äärmiselt ühekülgse pildi ning kehatunnetust arendab see hoopis vähe. Ning ka “ajuliste” ainete puhul ei mõelda, mis peaks olema nende sügavam tähendus lapse jaoks ehk kuidas need last ennast puudutavad. Ja pealegi, kuidas on seotud need intellektuaalsed asjad kehaga? Kust võetakse selline “enesestmõistetavus” nagu jaotus kehaks ja vaimuks (kusjuures esimesele on tunniplaanis vaid üks tund, teisele aga peaaegu kõik ülejäänud)?

Iselugu aitaks inimese keha ja meelt üheks tervikuks lõimida ning see võib mahendada ka lapse üleminekut iseseisvasse ellu. Iseloos harjutataks keha ja meele tunnetamist, mina ja ise eristamist ning koopereerumist teiste olenditega. Iselugu oma ise- ja koostöö harjutamisega on niimoodi kasulik ka ühiskonnale, mis ongi eeskätt eripäraste inimeste omavaheline koostöö, millesse on hõlmatud koostöö kogu loodusega. Ühiskonna võimsus sõltub eeskätt sellest, kuivõrd me suudame end teise asemele panna.

Siinne arutlus on mõeldud selleks, et näidata võimalust tuua kooliprogrammi tund, mis eksplitsiitselt isega tegeleks. See võiks saada pärmitükiks, mis kogu koolitaigna kerkima paneb ja seda ümber mõtestada aitab. Seda tööd ei saa jätta “spetsialistidele”, vaid nõuab iga kodaniku filosoofilist järelemõtlemist. Haridussüsteem peab välja kasvama sellest, kuidas me mõistame inimest, tema ülesehitust, tema mõtet ja eesmärki ning laiemalt kogu maailma tervikut.

Muidugi on hulk praktilisi raskusi selle idee elluviimisega, kuid millegi vajalikkuse tõdemine avab liikumistee, mida mööda käies saab leida vahendid ja moodused. On küll mugav jätta kõik nii nagu on, “sest alati on nii olnud”, kuid sellega me võime endale ja oma järeltulijatele karuteene teha. Me võtame oma haridussüsteemi liiga enesestmõistetavana. Kuid, muide, just antropoloogia osutaks meile, et see on midagi väga spetsiifilist ja juhuslikku. Traditsioon määratleb meid küll tugevasti, ent ometi ei ole me traditsiooni orjad, vaid võime seda muuta. Võib-olla on veel vaja esimest lahendust (antropoloogiat ehk inimlugu), et jõuda teise lahenduseni (iselugu)…

 

* Autori tungival soovil on tema mõistekasutuses jäetud usuõpetus  usundiõpetusega asendamata, ehkki toimetuse arusaama järgi käib avalik poleemika ikka usundi- ehk religiooniõpetuse võimalikkuse ja vajalikkuse üle. Toim.