Pealelend. Leino Rei

Tambet Kaugema

Aprillis alustas tegevust võrgupäevik (http://lasteteater.wordpress.com), kus lasteteatri kohta avaldavad arvamust viis inimest: Kirsten Simmo, Leino Rei, Reeda Toots, Jaanus Vaiksoo ja Eva-Liisa Linder. Kõik nad on Salme Reegi nimelise auhinnažürii liikmed ning nende hulgas on kirjanik, näitlejaid, lavastajaid, teatriteadlasi, ent ükski neist pole elukutseline teatrikriitik. Miks otsustas see viieliikmeline seltskond hakata pidama lasteteatriblogi? Millised eesmärgid olete endale seadnud? Leino Rei, näitleja ja lavastaja: Kui midagi on väga õhus, siis tuleb sellega tegeleda. Õhus on mure lasteteatri pärast, selle pärast, et kajastust on vähe ja see on kaootiline. Paremini ületavad meediakünnise suuremate turundusvõimalustega lavastused ja suurema uudisväärtusega teemad. Kurvastab, et uudisväärtuse ja kunstilise väärtuse vahel puudub sageli selles kontekstis seos. Žüriina vaatame väga palju lastelavastusi, hoiame silma peal ka meediakajastusel. Meil on võimalus kaks asja kokku viia. Kui näeme, et hea lavastus on jäänud üldisema tähelepanuta, siis saame meie seda puudujääki korvata. Sealjuures soovime käsitleda ka valusamaid teemasid, mis puudutavad lasteteatrit üldse. Soovime olla ühtaegu abiks lapsevanemale, kes tahab taustainfot selle kohta, mida lapsega vaatama minna, aga anda ka tegijatele tagasisidet. Et me ära ei väsiks, siis võtsime esialgu ülesande „vastu pidada” ühe aasta. Seejärel tuleb tehtule otsa vaadata ja mõelda, kuidas jätkata.

Kas asjaolu, et selle blogi pidajate seas ei ole ühtegi n-ö „täiskohaga” kriitikut, viitab rahulolematusele praeguse kriitika üldpildi ja eriti lasteteatri kohta ilmuvaga?

Jah, põhimõtteliselt küll. Meie võrgupäeviku ühe arutelu käigus tõstatus lasteteatri kriitiku teema. Et kus ta on? Kust ta tulema peaks? Mulle oli väga suureks üllatuseks, et Tartu ülikooli teatriteaduse õpe ei valmista ette tulevasi kriitikuid, vaid on keskendunud, nagu nimetuski ütleb, teadlaste koolitamisele. Tulevane kriitik aga ei saa tulla ka otse ajakirjandusosakonnast, sest siis on tal nõrgem teatrialane taust. Kui teatrikooli võetakse näitlejate kõrvale ka lavastajaid õppima, kas siis teatriteadlaste kõrval ei võiks olla koolipingis kohta tulevastele kriitikutele, kelle kõrvaleriala oleks ajakirjandus, ja probleem laheneks?

Miks teatripraktikud (lavastajad, näitlejad) meil ise teatrist nii vähe kirjutavad, seda mõtestada püüavad?

Näitleja, lavastaja (praktiku) ja kriitiku (teoreetiku) eneseväljendamise vahendid on erisugused. On mõistetav, et oma tööle pühendunud inimene ei leia aega või ei tunne vajadust muude vahendite järele, enne kui midagi hakkab möödapääsmatult kriipima või otsib väljundit. Muidugi võiks dialoogi rohkem olla. Oleks ju huvitav lugeda näitleja või lavastaja vastust kriitiku arvustusele. See vastus on kindlasti olemas, aga jääb kohvikulaua taha või suitsunurga paksu õhku ning osapooled kokku ei jõua. Kindlasti võiksid praktikud teatrit ka kirjasõnas mõtestada. Proovides on väga huvitav kuulata, kuidas kolleegid teatrit tajuvad, mida sellest mõtlevad, millest unistavad. Nüüdisaja kultuuris on laiemalt levima hakanud ka praktikute sekkumine üldisesse mõttevahetusse. See on väga normaalne, tajuda kunstnikuna oma osa ühiskonnas ja anda sellega oma aktiivne panus ühiskonna arengusse. Miks seda meil veel nii vähe on? Võib-olla eestlane käivitub aeglasemalt?