Ülbe nagu Vahing, lahmivandekas nagu Luts, tark nagu Masing – Saarikoski

J?n Rooste

 

 

Pentti Saarikoski, On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päeva­raamat.

Tõlkinud Piret Saluri.

 

Kirjuta luuletusi, tee tööd demokraatia teostumiseks, aga ära kujutle, et kirjutamine võiks sind iial õnnelikuks teha või et demokraatia kunagi teostub.

(Saarikoski, lk 243.)

1.

Inimene on nagu lapse soditud joonistusvihik: ei raatsi seda kõike ju ära visata, kuigi otse midagi teha taga ka enam pole, ja kui ühe lehe juba välja rebid, läheb tervikust miskit kaotsi. Kunagi saab ta täis, ja ta koltub, visatakse ära, kaob, laguneb (seega sureb nagu kastmata jäänud taim kontorinurgas). See laps kaob, saab suureks. Ja ainus, kus ta end leiab, on too sigrimigri. Võiks öelda, et selline sigrimigri, nagu Saarikoski lapsikud joonistused, on ka ta looming. Ühel küljel hoolega viimistletud akvarell (kujundlikult öeldes, Saarikoski kritseldused nii kaugele ei jõua) või perfektselt raamatust maha joonistatud pilt (särav tõlgendus/tõlge), teisel lohakalt soditud metsad, kus vaid mõned detailid välja joonistatud, siis lihtsalt pliiatsisodi ja värviplekid. See on inimlik, see on kuidagi aus. Küll omal, aususega eputaval-epateerival (seega teadlikul, nagu meelega fotograafile naeratava lapse) moel, ent ikkagi…

Midagi palavikulist, püsimatut on Saarikoskis, nagu ta imetletud Leniniski. Ja samas süvenevat, põhjani minevat ja ketserlikku; näiteks ta püüdlustel piibli osade tõlkimisel, üldse – nii tõlkimises (tõlgendamises) kui luuletamises. Ses mõttes meenutab ta vaimselt samuti labiilset, veidi ärritavat, mässumeelset ja otseütlevat Masingut (vt nt Masingu kirjad Jaan Kiivit seeniorile Uskuda ja elada, Ilmamaa, 2006). Ja ka Saarikoskit paelusid just apokriivalood, see osa traditsioonilisest usutekstikogumist, mis millegipärast “välja toimetati”.

Samas on Saarikoski puhul esmalt tegu keele-erotomaaniga, nagu ta ise end nimetab (lk 258). Ikka torkab ta kuskil, et kuna mõnd kirjanikku keel ei huvita, ei saa ka teda säärane tekst huvitada. Ses keelearmastuses ja -ihas on ta stilistiliselt-temaatiliselt sageli ebajärjekindel, teda ei huvita mingi puhta liini ajamine. Saarikoski on järjekindlalt kaootiline, miksiv, poksijana teemalt teemale ja kujundisüsteemist teise hüplev ja äsav. Kui luules on see olemuslikult varjatum – puht tehniliselt eeldatud juba ta moodsas vormis, modernismi harudeski –, siis siin, päevikuis, tinglikult poeetilises proosas, on ta vaba liikumine lausa näpuga taga aetav. Ning kuidagi kummalisel moel meenutab Saarikoski oma andekas lohakuses ja teadlikus rabelemises natuke nagu rahvakirjanik Lutsu ebajärjekindlust, mille rehabiliteerimisele Aivar Kull hiljuti täiesti õigustatult tõsise ja priske monograafia pühendas.

Säärast palavikulist ja egotsentristlikku kirjutust kohtame lisaks Lutsule veel näiteks biitnike juures, kelle loomingut Saarikoski küllalt hästi tundis. Ütleme, see on nende loovus ja sõltuvushaigused/enesehävitus, segatud töötahte, vaimse massiivsuse, ukumasingliku teoloogilis-kultuurilis-filoloogilise pagasiga. Üks osa raamatust (kõik kolm siin sisalduvat teost on mõneski mõttes erinevad, kuigi kujutavad endast põhimõtteliselt üksteisele järgnevate ajaperioodide mõttepäevikuid), “Euroopa serval” on ehedalt williamburroughslik, allenginsberglik reisikiri Stavangerist, s.t  sürrealistlik käsitluslaad segatud biloogiliste hädade kirjeldustega, egotrippimise ning filosoofiliste mõtisklustega (nagu eriti Ginsbergi lõpuaja luuletustes paarkümmend aastat hiljem, nagu Burroughsi “Alasti lõuna” jampslikkuses või Ginsbergi 1950. aastate päevikute enesekuulutuses paarkümmend aastat varem). Sekka romaani haardega ühiskonnatabamusi-pilte paaril leheküljel (nt poesabade kirjeldus lk 128-129 vääriks omaette hargnevate lugudega raamatut). See annab meile keskeltläbi mõista, millega Saarikoski on  relvastatud, mis meil on tast oodata.

 

 

2.

Saarikoski räägib Konstantinoopoli-Rooma vastandusest maailma asjades ning loovutab oma südame Idale. Eks see ole kristluse- ja Euroopa-keskne ilmapilt, mida Saarikoski ümber lükkama ei pürigi. Ja eks ole Masingutki ta budismikäsitluses süüdistatud europotsentrismis. Aga täna pöördub maailm itta muidugi uuel, senitundmatul moel…

Masingust ja Lutsust eristab Saarikoskit üks oluline joon: kui ta räägib kommunismist või kommunistidest, läheb ta silmnähtavalt põlema, muutub hetkiti eksalteerituks, vaimustunuks, püsimatuks poisikeseks. Luts ja Masing ei saanud kommunismi osas seda teadagi kunagi kogeda, nende teadmine-tundmine pärines omal nahal ENSVs kogetust.

Muidugi, Saarikoski, kuigi alkohoolik, ei olnud loll. Ma ei hakka siin parem lahkama ta suhteid Staliniga, ta kujutelma Stalinist või Stalini-järgsest Nõukogude Liidust, see on ambivalentne. Ta näeb Stalinis loogikat, mida Hitleris polevat, nimetab teda ühiskonna arstiks, neab maapõhja, kuulutab põrgu arhitektiks, kuigi kõige geniaalsemaks… Leniniga on ta suhe rahulikum: ta kõrvutab Leninit Jeesusega, kauge sõbraliku pühamehega. Mõlemasse väidab ta end lõpuks olevat usu kaotanud. Saarikoski tavalisest läänekommunistist (nagu Sartre, Neruda, kuigi nemadki on üsna veidrad isendid, aga ehk representatiivsed) veidi erineva maailmavaate taga on muidugi siiras inimlik mure tuleviku pärast. Ta kirjeldab autostumisprotsessi ning kinnisvaraärimeeste pealetungi, demokraatia varjus aetavat kontrollipoliitikat (“…nii kulub aeg ja ühiskond tegutseb, nii et kui mittesoovitav isik ei käitu seadusevastaselt, siis teda sunnitakse selleks”, lk 47), vaeb tuumaenergiaküsimusi jne. Nii et kui Saarikoski väidabki perversse kirega, et “Stalin huvitab mind” (lk 90), siis mind ei huvita. Mind fastsineerib hoopiski Saarikoski, nagu teda Stalin. Sest mis on üks Stalin Saarikoski kõrval? Vaid kärbsekaka ajaloo köögilaual. Emotsionaalselt ja intellektuaalselt pole tal midagi pakkuda pääle sügava tülgastuse.

 

 

3.

Aivar Kull on eneselegi ehk märkamatult teinud oma monograafias “Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest” peatükis “Kirjanik ja alkohol” jõulise üldistuse: “Lutsu suurim inimlik nõrkus oli ühtaegu tema kui kirjaniku suurimaid trumpe – selle paradoksaalse tõdemusega võime peatüki lõpetada.” (lk 280). Kas võtta seda õigustusena või koguni takkakiitmisena isekale ja pahelisele elule, alkoholismile ja masendumisele ja neile rõõmuga andumisele? Ei, see on vist keerukam… Nii tihti olen kuulnud vabandavalt või isegi noomivalt öeldavat, et keegi pole/polnud geniaalne või andekas mitte oma pahede tõttu, vaid pigem neist hoolimata. Kas on see ikka nii? Kas suure amoraalsuse või “tehisparadiiside” abil või lausa hullumeelsuses-haigushoos pole tekkinud mõnedki inimkonna parimad kunstiteosed/tekstid/leiutised/sähvatused? See on muidugi ohtlik teema, see räägib kirjandusest ju kui anomaaliast või haigusest.

Uku Masing on kuskil öelnud umbes nii: keegi ei taha, et oleksid hää, mu poeg, isegi, kui nad sind laidavad. Ja et ainult jumal tahab, et oleksid hää. Tõepoolest, kirjanik peab parimal juhul olema hää oma töös, kas peale selle veel elukski üle jääb, on iseasi. Ja kuna parimini on kirjandus või kunst eksisteerinud väljaspool usuilma, vaid iseend sakraliseerides või koguni religioosseid lähtetekste sekulariseerides, labastades ja teotades, siis mis puutub siia üldse vaimne stabiilsus või eetika, too kodanlik ja kahepalgeline?

Selles see ongi: hea kirjanik ei pea olema hea inimene. Ikka veel on see nii. Kuigi, ma aiman, et mingi püüe, sisim tahtmine “olla hea”, võib just selles suurimas pahelisuses peituda ja teda seeläbi eetiliseks muuta. Või siis ka mitte, mine sa tea.

Saarikoskis on pidevalt tunda uhkust oma töö üle, ja samas häbi, ta võrdleb oma lugemist-kirjutamist-molutamist aiva remondimeeste ja ehitajate asjaliku füüsilise rassimisega, püüab isegi, sageli end seeläbi vigastades, füüsilist tööd rabada. Jälle on ta täis vastuolusid: justkui tõmbaks lihtsate inimeste poole, justkui oleksid litsid ja joodikud armsam ja parem seltskond kui variserid (nagu Jeesusegi meelest, lk 270), ja samas tegeleb ta nondesamade variseride ees ekshibitsionismiga kõrgemal tasemel – kirjutades artikleid ja pidades ettekandeid iseendast ja oma tööst. Ja mida muud nood päevikudki endast kujutavad? Sinna juurde sõnaosav õigustus, mida Saarikoski isegi takkajärele vaevalt uskuda sai: “Nad ootavad minult ekshibitsionismi ega mõista, et ekshibitsionism on iseenese peitmine, mees näitab oma riista, et ta nägu näha ei oleks. Mina tahan end paljastada, anda kõik, ja seda võin ma ainult luuletuste kaudu.” (lk 31).

Ka pihtimustest ja pihtimusproosa laadist püüab Saarikoski end distantseerida, unustades, et igas tekstis on mitu kude, ja kui talle ongi tähtsad stiil ja keel, mõtisklused poliitikast ja luulest, siis ei eksisteeri need siin mingilgi moel lahus ta veidrast, keerulisest, pahelisest, kurblikust, üksildasest ja alkohoolsest eraelust, mis lisab selle vürtsi, selle eriskummalise mõtleja enda. Nii et Saarikoski mängib meiega siin peitusemängu.

Kardetavasti ka iseendaga. Neis päevikutes juuakse kolepalju (peamiselt veini, niisama kosutuseks õlut, pahatihti muudki). Lihtsa inimese kohta muidugi, mõtlen, ma ei räägi siin joodikpoeetidest. On hoogsamaidki nähtud (Saarikoski on siin ju juba isegi vanem ja taltunum). Aga nii intelligentse mehe kohta on lausa hämmastav see pimedus (ja aususetaotluse kohta too hämu), millega ta mööda vaatab oma hädade põhjustest, kurtes aina vaevava kõhulahtisuse ja depressiooni üle, ent otsib neile üsna tehtult ja endapetlikult mingeid alkoholismist väljaspool seisvaid põhjusi.

Aga, võib-olla tõesti olid Saarikoski elunormid nii erinevad, alkohol sama harjunud osa nagu kempsuskäimine ja magamine, et see ei võimaldanud end lihtsalt näha, eristada. Kuigi Saarikoski räägib siin ka raviperioodidest ja abstinentsist. Aga see jutt meenutab Sauteri intervjuusid, mida ta annab alati, kui joomist jälle maha jätab, kurtes selle üle, kui igav on ilm ja elu alkoholita. Saarikoski: “Oma isa pealt nägin, et ei ole midagi nii tühja ja nüri kui joodiku elu siis, kui ta ei joo. See on seiskunud, korrast ära mäestikurada. Maailm ei ole tõsi.” (lk 109). Ja, tahtmata siin kurja välja kutsuda, mida kostaks selle pääle isand Remsu?

Oma naisi ja lähedasi ei osanud Saarikoski hästi hoida, selleks oli ta liiga sügaval oma töös ja armunud alkoholi. Kuigi ta vähemasti püüab, teeb Mia Bernerile, oma elukaaslasele, aeg-ajalt süüa, põetab teda vahel, üritab mõnikord koristada, kuigi segadus, kõikjal vedelevad lahtised lehed ja avatud raamatud, meeldivad talle rohkem. Ta ei saa aru, “miks peab alati midagi tegema”, ja märgib tööseisakute kohta, et jõudeolek on kirjanikutöös oluline – sellest ei saa pragmaatilisema meelega naine muidugi aru. Lisaks armatsemisele nad joovad koos, ja kaklevad. Füüsilisemaks pooleks on alati Mia Berner.

Saarikoski tõdeb kuidagi kurvalt, samas uhkena oma kirjanikuameti ja jumalalt saadud ande üle: “Ma olen arusaaja, ja see tuleb sellest, et ma ei oska armastada oma lähedasi, sest võtan neid kui vangivalvureid või politseinikke, neist on kohe näha, mida nad öelda kavatsevad, seisukohad ripuvad neil suunurgas nagu sülg, ja neil on seisukohti, aga neil ei ole kujutlusvõimet.” (lk 168). Jah, temas on Undi ja Vahingu ülbust, pretensioonikust.

Ent enim meeldis Saarikoskile lugev eksistents, alaline kirjanduse lähedus. Ta luges peldikus ja voodis, söögilaua ääres ja verandal veini juues, rongis sõites ja töölaua taga. See, ja ta tohutu jõudlus, korvas muidugi nii mõndagi. Vähemasti Soome kultuuriruum oleks temata ikka jupp maad igavam ja tühjem.

 

 

4.

Kui Kulli Lutsu-raamat on juhatus Lutsu juurde, spikker ja teejuht, siis Lutsu memuaarid hoopiski apokriivalood või talmudid ta ilukirjanduse kõrvale. Nendega võrreldes kujutavad Saarikoski päevikud endast iseseisvat teost, võiks isegi öelda, et lõppteost, milleks ta tõlked ja luuletused kogunevad, kokku voolavad. Sõltuvalt tõlgendusest, aga need päevikud on suveräänne kirjandus, taevaks muu loodu kohal. Ja muidugi: Salvador Dalí, Allen Ginsberg, Pentti Saarikoski (üsna kindlasti ka nt Vaino Vahing) tahtsidki juba kirjutades, et nende päevikud avaldataks, nende intiimsemad pihtimused ja mõtte lennukad mängud on sihilikult selleks loodud – see on kirjandusele elatud elu. Et oleks põnevam, et oleks nagu romaanis, nagu filmis, nagu lõputus seikluses, nagu Alice imedemaal! Saarikoski ei tunne võltshäbi, kui ütleb juhuslikult kohatud ninakale reisijale, et “olen väljapaistvaim praegu Euroopas elav luuletaja”, ja lisab siis irooniliselt, et too arvanud ennem, et Saarikoski on filmitäht või vormel 1 piloot.

Saarikoski on muidugi üks paras suller ja mängur, aga neist kaugelt andekaim ja erudeerituim. Siin pole kahtlustki. Ning tema laia joonega laotatud lohakus on vahest võluvamgi ta rafineeritusest. Siin oma parimal kujul, Piret Saluri suure töö tagajärjel.