Jää vabaks, Anna-Maria Galojan!

Valle-Sten Maiste

Kuulun nende hulka, kes pole kunagi leidnud põhjust kohalikest parteipoliitikutest lugu pidada. Kui poliitikas ka on suuri ja väärikaid inimesi, siis on nende suurus ja väärikus ilmnenud enamasti ka enne ja väljaspool parteisid. Kui inimene aga juba noores eas parteilistele pioneeriüritustele on läinud ja hakanud ajama mingit joga meie oma riigist ja isamaast, siis pole lõviosas olnud tegu millegi muu kui ahnuse ja sageli ka vargusepatu ning -kihu rahuldamise sooviga nunnarüüs. Ses osas pole mul mingeid illusioone. Ometi pean ikka imestama enda tütarlapseliku naiivsuse üle. Ja sinisilmsus ilmneb just isiksusepsühholoogiliste küsimuste mõistmisel, kuigi olen sel teemal aastakümneid kõikvõimalikke teooriaid lugenud. Olen arvanud, et identiteediväänamised on siiski perversse kujutlusvõimega postmodernsete teoreetikute pärusmaa ja mitte tegelikkus. Ma ei ole uskunud, et üksteisele vastukäivaid ihasid on võimalik korraga rahuldada ja seda veel ka nautida. Vanaaegse inimesena ei ole ühe silmapilgutusega musta valgeks keeramine mulle olnud käkitegu. Samaaegselt päti ja politsei mängimine ning nõretava eetikuloba varjus salamahti susserdamine on mulle paistnud inimest rusuva ja pikapeale sisemiselt lõhki kiskuva üritusena. Kuidas küll on võimalik härdalt targutava seadusandjana ise seaduste peale aastaid sülitada ja sellega seotud kümnetest ning võib-olla koguni sadadest inimestest mitte ainuski ei lähe sisemiselt katki? Kuidas on võimalik õiglusejumalanna kõrge riikliku esindajana olukorras, kus ainus tee on vaikne kadumine, häbi ja meeleparandus, hoopis pöördvõrdeliselt jultunult ja agressiivselt valetada? Ja hämmastav, et selline kraadementaliteet ka pärast kokkupuudet presidentide, losside ja kõigi nende muude toredate ja säravate asjadega ei kao, vaid hoopis süveneb. Koguni maffia püüdvat pärast püünele saamist ju mõnevõrra inimlikustuda ja tsiviliseeruda.

Nii ei mõistnud ma kohe ka Anna-Maria Galojani fenomeni ja pidasin väärituks, kui meedia tegi kohtuasjadega maadlevast preilist armastatud dändinna, kelle saatusele ja elukeerdkäikudele üldrahvalikult ärksalt kaasa elame. Kohates oma elupõlise armastuse, rokibänd Vennaskonna netileheküljel üleskutset ühineda liikumisega „Toetame Anna-Maria Galojani”, pidasin ma seda veidi kibestunud Tõnu Trubetsky järjekordseks veidruseks. Täna peab tunnistama oma lühinägelikkust ja naiivsust ning tunnustama eesti ajakirjanduse, iseäranis muidugi selle elukülgede tegijate ning elupõlisest anarhistist laulja vaimuteravust Galojani fenomeni mõistmisel.

Lummav, kuid tervemõistuslike lugejate enamiku arvates eriti oma elu teises pooles siiski liialdustesse kaldunud apokalüpsisekuulutajast prantsuse staarteoreetik Jean Baudrillard kirjutas pisut üle 30 aastat tagasi, et hüperreaalses maailmas ei püüta enam varjata skandaalide skandaalsust, vaid hoopiski asjaolu, et tegelikkuses ei olegi tegu skandaaliga. Baudrillard ei mõelnud seejuures mitte ainult Õhtulehe tublidele pealkirjameistritele, kes igapäevatöö rutiinis imevad ja võluvad välja teemasid ja assotsiatsioone nagu „Kliendi kass surmas strippari mao”, „Perenaise teejuht oivalisse mopimaailma”, „Vaata pilte bussipeatusest, kuhu määras oma kohtumisi pedofiil” või „Tissi-Maarioni jaoks on 300 krooni öö eest liiga vähe” või teisi veelgi olulisemaid asju, mille peale tavaline inimene ei tule ka tugevaima kärbseseeneleotise mõju all.

Watergate’i-järgses õhustikus tahtis Baudrillard ent viidata pigem sellele, et simulaakrumite ja simulatsioonide maailmas tähendab tõik, et skandaali puhul püütakse skandaalse sisu asemel varjata, et tegu polegi skandaaliga, hoopis seda, et skandaalide abil üritatakse peita tõsiasja, et skandaalseks peetav pole ammugi enam skandaalne, vaid täiesti igapäevane ja tavaline. Skandaal pannakse teenima naiivikute lollitamise üritust, etendades ideaalide ja puhtuse austajate tarvis teatrit fabritseerimaks sinisilmses valijaskonnas veendumust, et ideaalidele pole lõplikult selga keeratud, et seaduskuulekus on ka seadusandjaile endile mingi väärtus ja kohustus.

Arvasin ikka, et Baudrillard puhub antud kirjelduses niisama ja püüab maailma näidata pehkinumana, kui see on. Kuid Silvergate’i tagant näib välja paistvat üsna Baudrillard’i kirjeldatud fenomen ja maailm. Sellises atmosfääris saab Anna-Maria Galojanist aga kõhkluseta suur eeskuju, kelle igat sammu tuleb loomulikult detailideni tähele panna. Valitsevas väärtusõhustikus ei saa olla suuremat avaõiguslikku hüve kui Galojani pidev tähelepanemine ja temalt õppimine. Hallides pintsakutes reformierakondlastega võrreldes pole nende seast ebaõiglaselt eemale jäänud Galojan mitte ainult selgelt tajutavate proportsioonidega, silmakirjalikkusevaba ning sügav ja põhjaniminev, vaid ka veetlev valitsevate mõttemallide näide. Tõeline dändinna, kelle vangipanek tänases olukorras oleks küll näotu.

Muidugi on Galojan ka lohutus igale sotsiaalset õiglust maailmavaatena pühaks pidavale tänavakraadele, kes ilmavaate nimel, millesse ta ausalt usub, on sunnitud veel mõneti ebaausalt toimlema ning mõne moosivarguse või muu jätkuvasti millegipärast dekriminaliseerimata teo tõttu karistuse all kannatama. Kuni Galojan on vaba, saavad kõik meie parteilastest valdavalt ju palju enam armastatud kraaded, hoorad, moosivargad ja lakkekrantsid jahutada oma kadedust, et erinevalt parteilastest puudub neil jõud oma huvide dekriminaliseerimiseks, Galojani imetlemise ja neiult õppimisega. Segases skandaaliõhustikus, kõik räägivad kõiki asju ja sellele täiesti vastukäivaid asju, kus kameeleonide tulevärk pimestab, on vähemasti üks kuninglik naine, kes oma valedes, küünilisuses, pragmaatilisuses jt ajastu väärtuste esindamises on kompromissitult ühemõtteline ja lõpuni siiras. Koguni ülikooli eetikakeskuses jahutakse seadusandja poolt seadusele sülitamise toetuseks midagi uuest väärtusest nimega lojaalsus, tõesti, taevas halasta. Kui meie ajal on veel olemas üldse tõe ja õigluse peegel, siis seda otsides tuleb vaadata Galojani silmadesse.

Jää vabaks, Anna-Maria Galojan!

PS Hiljaaegu pakuti muusikaportaalis Rada 7 müüa Savisaare pildiga seksikaid T-särke, millel oli kiri „Lets jokk”. Ehk on kellelgi pakkuda ka Galojani pildiga pluusikest üleskutsega „Jää vabaks dändinna Galojan, Reformipartei ehedaim, sügavaim ja veetlevaim õpilane”? Kulutaksin käesoleva kirjatöö honoraripisku meeleldi võimalusele niisuguse aksessuaariga suveüritusi külastada.