Aasta tegu: e-raamat kultuuri säilitajana

Doris Kareva

Kõnelus e-raamatute tootja Digira OÜ tegevjuhi Mihkel Nummertiga Infotehnoloogiaettevõtete Liidu otsusega määrati aasta 2011 eest aasta teo auhind e-raamatute läbimurdele. Kui enne 2011. aastat ei olnud Eestis e-raamatuid peaaegu olemaski, siis nüüd ulatub nimetuste arv juba tuhande kanti, kasvades iga päevaga. Mismoodi näeb välja ühe e-raamatu kirjastamine? Mihkel Nummert: Selles ei ole midagi maagilist. Kirjastamisprotsess on sama kui paberraamatu puhul, miinus trükkimine ja logistika. Kirjastused valivad raamatuid, mida välja anda, sõlmivad lepingud ja leiavad e-raamatu teostaja ning levitaja, meie puhul ühes isikus. Levitaja kaudu jõuab e-raamat edasimüüjate juurde, kelleks on virtuaalsed raamatupoed, peamiselt Internetis. Veidi teine on lugu nn „isekirjastamise” puhul, mis on praegu maailmas tõusev trend. Seda kasutavad autorid, kes mingil põhjusel ei leia endale sobivat kirjastajat või lihtsalt tahavad kogu protsessi paremini oma kontrolli all hoida. Tänapäeval tähendab see valdavalt e-kirjastamist, s.t autor võtab kontakti vastavat teenust pakkuva ettevõttega, lepitakse kokku tingimused ja e-raamat tehakse valmis ning paisatakse müüki. Tehniliselt saab arvutit tundev inimene ka ise elementaarse e-raamatu valmistegemisega hakkama, küll aga nõuab erialaseid oskusi kvaliteetse e-raamatu tegemine, eriti kui on tegemist lihttekstist veidi nõudlikuma materjaliga, tabelite, illustratsioonide või muu säärasega.

Kas teie poole on seni pöördunud rohkem kirjastused või üksikautorid? Kas sagedamini antakse e-raamatuna välja juba ilmunud või uudisteoseid?

Nii ja naa. Pea kõik suuremad kirjastused on praeguseks e-raamatute tootmisega kaasa tulnud, kes aktiivsemalt, kes ettevaatlikumalt, aga paljudel juhtudel on just autor ise see, kes esimesena initsiatiivi üles näitab. Oleme e-raamatuid välja andnud ka koostöös autoriga, ilma et kirjastus üldse asjasse sekkuks, aga säärased juhud on vähemuses.

Tendents on kindlasti selles suunas, et uued raamatud ilmuksid paralleelselt paberil ja digitaalsena, aga ka vanemate raamatute e-kujul väljaandmine on väga aktuaalne – kas või sel põhjusel, et valdav enamik maailma raamatuid on ilmunud ammu enne e-raamatute teket. Paljud kirjastajad näevadki e-raamatutes head võimalust hoida pidevalt saadaval oma nn backlist’i raamatuid, mida enam trükkida pole mõtet.

Milline on e-raamatu autorihonorar kirjastuste omaga võrreldes? Mille poolest erinevad õigused?

Üldreeglina ei ole siin vahet. Kui e-raamatu väljaandja on kirjastus, on honorari suurus muidugi kirjastuse ja autori omavahelise kokkuleppe asi, Digira on ainut e-raamatu teostaja, n-ö digitaalne trükikoda ja levitusvõrgu pakkuja. Kui aga leping on sõlmitud otse autoriga, saab autor kokku lepitud „hulgihinna” ise 100%-liselt kätte.

Õiguste koha pealt ei ole trükiraamatul ja e-raamatul samuti olulisi erinevusi: autoriõigus jääb ikka ja alati autorile, levitamisõigused kuuluvad kas kirjastusele või mõnel juhul ka Digirale kui väljaandjale.

Kohustusliku kirjanduse järgi on raamatukogudes pikad järjekorrad. Kas lähitulevikus on ette näha eesti kirjandusklassika täielikku digitaliseerimist? Kellega teete selleks koostööd ja kas on kavas muuta see tasuta kättesaadavaks?

Jah, kohustuslik kirjandus tuleb e-raamatutest rääkides tihti jutuks. Loomulikult on ainult aja küsimus, mil kogu kohustuslik kirjandus on kättesaadav ka digitaalsel kujul, märksa odavamalt ja mugavamalt kui praegu. Töö selles suunas käib mitmel rindel. Lihtsam on see avanenud autoriõigustega klassikute puhul, kelle surmast on möödas 70 aastat. Me oleme koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi ja Oskar Lutsu nimelise Tartu linnaraamatukoguga välja andnud 12 säärast raamatut tasuta allalaadimiseks, ja huvi nende vastu on väga suur, samuti anname koostöös kirjastusega FUTU Print klassikute (Liiv, Kitzberg, Kreutzwald, Tammsaare jt) teoseid miniraamatutena – ühe novelli või jutustuse kaupa hinnaga alla ühe euro. See on meile omamoodi eksperiment, mis peaks aitama paremini aru saada, milliseid e-raamatuid inimesed ootavad.

Keerulisem on lugu autorite puhul, kelle autoriõigused kellelegi kuuluvad. Ideaaljuhul võiks mõni riigiasutus hoolitseda selle eest, et sellised kohustusliku kirjanduse soovitusnimekirjadesse kuuluvad raamatud ka e-kujul saadaval oleksid, meie oleksime kohe valmis need raamatud valmis ja kõigis olemasolevates kanalites kättesaadavaks tegema, tasuta või tasu eest.

Kindlasti võime aga lubada, et ülipopulaarsele tasuta klassikute sarjale tuleb peagi täiendust.

Tehnoloogiline platvorm areneb tõusva kiirusega, et muuta e-raamatud veelgi mitmekesisemaks ja nende lugemine mugavamaks. Milliseid uusi lugerivorme on ette näha?

Praegu loetakse e-raamatuid peamiselt nelja sorti seadmetel: arvuti, tahvelarvuti, luger ja nutitelefon. Millised neist kümne aasta pärast veel aktuaalsed on ja milliseid uusi seadmeid tulevik toob, see on teema, millel võib fantaseerida lõputult, sest tehnika areneb tõesti kiiresti. Ma julgen ennustada, et üks suund on näiteks meediumide sulandumine ja uute, hübriidsete kunstivormide tekkimine. Juba praegu antakse üsna palju raamatuid välja multimeedia-rakendustena, mis sisaldavad peale teksti ka video, audio- ja interaktiivseid elemente. Selgelt on märgata visuaalse poole osatähtsuse tõusu: raamatud-koomiksid-filmid-arvutimängud moodustavad juba praegu omamoodi konglomeraat-üksusi, mille puhul pole selge, kus algab üks ja lõpeb teine. Kindlasti arenevad säärase multifunktsionaalsuse suunas ka seadmed. Kui vaadata ringi näiteks mõne suurlinna metroos või rongis, ei paista ka puhtalt teksti lugemiseks mõeldud lugerite tulevik sugugi tume. Kindlasti ei kao hoomatavas tulevikus kuhugi nn raamatukoid ehk inimesed, kes armastavad lugemist ja hoiaksid filmid-helid tekstist hea meelega lahus.

Kas ja kuidas suhestub Digira print-on-demand’i võimalustega? Kas ostetud e-raamatu võib soovi korral ise ka kaante vahel välja anda?

Ei, üldreeglina ei ole e-raamatud väljaprintimiseks mõeldud, nii nagu paberraamatud ei ole üldreeglina koopiamasinal paljundamiseks mõeldud. Muidugi ei saa keegi keelata ostetud raamatut enda tarbeks välja printida, kuigi mõne raamatu puhul on see lihtsam, mõne puhul tehtud väga keeruliseks, peamiselt juriidilistel põhjustel. Kogu autoriõiguse temaatika on ju tänapäeval väga teravalt üleval. Kuidas leida lahendusi, mis tagaksid ühelt poolt autorile väärika tasu ja võimaldaksid tal uusi teoseid luua, ent toimiksid reaalselt tänapäeva tehnika võimalusi arvestades? Küllap see küsimus ka lahenduse leiab, seni aga tuleks e-raamatut ostes tähelepanu pöörata e-raamatu alguses leiduvale litsentsilepingule, kus on kirjas e-raamatu ostuga kaasnevad õigused.

E-raamatu oma emale või sõbrale lugeda andmine pole rohkem keelatud kui paberraamatu laenamine (tõsi, siin on olulisi erinevusi, sest fail jääb „laenajale” alles). Piraatlusel, s.t raamatute ebaseaduslikul massilisel levitamisel aga hoitakse silm üsna tugevalt peal. Eestis see seni probleem ei ole, mõned üksikud juhtumid ei anna alust e-raamatute kontekstis piraatlusest rääkida. Ehk on eesti e-raamatu ostja lihtsalt mugav ja seadusekuulekas. Proovime oma hinnapoliitikaga kah piraatluse mõttetuks muutumisele kaasa aidata.

Print-on-demand on hoopis teine maailm, see on tehniliselt nii kallis, et seni pole keegi leidnud võimalust, kuidas selle teenuse Eestis käima saaks panna.

Ostetud e-raamatuid tagastada ei saa. Kas e-antikvariaat on olemas?

Ei, e-raamatute n-ö järelturgu Eestis ei ole ja ma ei ole kuulnud, et kusagil mujal oleks. Aga kui keegi mingi töötava lahenduse välja mõtleb – miks mitte. Võimalik, et selle järele oleks isegi nõudlust.

Ja lõpuks teile küllap kõige sagedamini esitatud küsimus: kas teie meelest kuulub tulevik üksnes e-raamatutele või ei kao klassikaline raamat lugemislaualt kunagi?

Tõsi, sel teemal on juttu üsna tihti. Seegi kuulub ennustamise ja tulevikuvisioonide valda, aga mulle tundub jutt paberraamatu peatsest surmast pehmelt öeldes liialdusena. Praegu avaldatakse maailmas üha rohkem raamatuid digitaalsel kujul (sh ainult digitaalsel kujul), aga ei saa öelda, et paberraamatute hulk selgelt väheneks, nii nimetuste kui ka eksemplaride arvu lõikes.

Lähitulevikus e-raamat ja paberraamat pigem täiendavad teineteist kui konkureerivad. Tegemist on sama asja kahe erineva kujuga, erinevus on peamiselt vormiline, nii et näiteks ilukirjanduse puhul ei ole ei autori ega kirjastaja jaoks mingit sisulist vahet, kumba vormi lugeja eelistab, ja lugeja valib ise, millisel viisil talle raamatut lugeda meeldib. Muidugi kasvab ajapikku ainult digitaalsel kujul välja antavate raamatute hulk, kas või seepärast, et e-raamatu kirjastamine on lihtsam ja odavam kui paberraamatule väljaandja leidmine, traditsiooniline kirjastamine ja raamatute müük läheb aga aina kallimaks. Kindlasti ei ole kaugel Eesti esimeste ainult digitaalseid raamatuid väljaandvate kirjastuste sünd. Paralleelselt jätkub aga kindlasti ka paberraamatute trükkimine ja peagi on normaalne, et igast raamatust ilmuvad mõlemad versioonid.

Veidi pikemas perspektiivis tundub tõetera sees olevat nende jutus, kes ennustavad raamatute jagunemist sellisteks, mida inimesed ostavad pigem e-kujul, ja sellisteks, mida tahetakse endale koju raamaturiiulisse. Kas see jagunemine toimub raamatu liikide alusel või näiteks tekivad raamatutest eksklusiivsed käsitöö-eksemplarid, mis juba oma vormi poolest kunstiteose nime väärivad, eks tulevik näitab. Ja missugune on maailm kahekümne teisel sajandil, selle üle ei tahaks ma praegu spekuleerida.

Küll aga lisaksin veel ühe aspekti: paber on kaduv, ajalik materjal, e-raamat seevastu virtuaalne, s.t kestab seni, kuni on olemas mingi kandja, millel ta avalduda saab. See kõlab ehk suureliselt, aga e-raamatud kannavad oma sisu tulevikku märksa kindlamalt kui paberväljaanded, ja seepärast on e-raamatutel oma roll täita ka eesti kultuuri säilitajate ja elavana edasikandjatena.

Tänan selgituste eest! Print-on-demand’ist loe allpool. Huviline leiab lugemist ka www.eatl.ee.