Terane film

Andres Maimik

Marko Raadi “Noa” vahest kõige tugevam osa ongi mehe seksuaalse sasipuntra kannatlik harutamine.  

Näitlejad (Mait Malmsten ja Kersti Heinloo) kehastavad oma rolli, justkui oleks nende sees viimase vindini pingul vedru või liiga suur kogus rahusteid, virguteid ja Viagrat.kaader filmist

 

Et kohe hakkab saama karget ja põhjamaist kino, reedab juba fuajees eksponeeritav fotonäitus filmivõtetest. Siin ei ole kujutatud tavalist making of’i eblakat sibistamist, vaid tõsist pühendumust. Juba esimestest kaadritest kehtestab film oma väljendusjõudu. Pilt on krobe, ilm sompus, interjöörid askeetlikud ja eksterjöörid raagus. Tapeet on koltunud ja linad kortsus. Kardinate vahelt immitsev tuhkjas valgus ei suuda ruumi täita, tegelased ilmuvad hallikast hämust nagu kummitused. Suured vahelduvad justkui noaga hakitult. Stseenidesse on jäetud palju õhku ja olemist. Rekvisiit on nurgeline: nuga, kruustangid, nagikonks, pliiats. José Gonzáleze mahefolk mängib femiinsetel registritel, kuni ühel hetkel sekkub Nick Cave’i mehelik kaalukus.

Klassikaline draamaskeem eeldab, et alguses esitletakse tasakaaluolukorda, peategelaste argirutiini oma rõõmude, murede ja lauakommetega. Alles ekspositsiooni lõpus hakkab idülliline pealispind murenema ning dissonantseid toone sisse pressima. Marko Raat seevastu lükkab psühhoosipedaali kohe põhja. Peategelane Mait Malmsten näeb ekraanile astudes juba räsitud välja. Näitlejad kehastavad oma rolli, justkui oleks nende sees viimase vindini pingul vedru või liiga suur kogus rahusteid, virguteid ja Viagrat. Hillitsetud hüsteeriat on igas repliigis ja ilmemuutuses ning isegi helikujunduses. Sosinad ja pominad mattuvad põrandalaudade kriuksude, uksehingede kriginate ja nahkdiivani käginate vahele. Filmis naeratatakse vaid korra ja seegi on üsna napiks lõigatud.

Kuigi “Nuga” kubiseb seksstseenidest, on tegelikku hellust vaid kahes episoodis. Seksile ei eelne flirti ega järgne järelmängu. Lihtsalt ollakse kuskil kõrvuti ja järgmisel hetkel juba rutjutakse teineteist. “Noa” seksstseenides ei ole midagi elurõõmsat ega meelelahutuslikku. Seks on sisemine sundus, luupainaja, millest puretud tegelased käituvad üksteisega impulsiivselt ja jõhkralt, justnagu süüdistades neid omaenese nõrkuses. Ratsionaalsus, tundekasvatus ja enesekontroll pole “Noa” tegelaste tugevaim osa. Ekke seks Kariniga on väga professionaalne ja kirglik, Tuulega aga enamasti rabe ja saamatu, nagu üritaks imik legoklotse üksteise sisse toppida.

 

 

Depressioon

 

Aga aitab statistikast. Film on selleks liiga hea, et seda ainult kirjeldada. Vahest kõige tugevam osa ongi mehe seksuaalse sasipuntra kannatlik harutamine. “Nuga” teab, millest räägib. Ekke (Mait Malmsten) hoiab oma välist mehelikku struktuuri koos elustiili väliste regaalidega. Tal on olemas kõik, mis peab olema keskealisel edukal heteroseksuaalsel mehel. Tuumikpere, auto, soliidne amet, armukese väljaarendamise võimalusega. Aga kõik on kuidagi kiivas ja raisatud. Pere on petetud, auto mõlkis ning isegi korterid, mida Ekke vahendab, on viimseni amortiseerunud. Tegelikult suhtub Ekke kõigesse tahtetult, vahest isegi varjamatu põlastusega. Meheliku maailma asine semantika litsub teda tegelikult nagu tinamantel. Tema elulaad on tema kirst. Isegi oma tööd kinnisvaramaaklerina teeb ta ülima vastumeelsusega, pillates esitluse ajal üksikuid hajameelseid repliike (“aknad on vahetatud”). On tunda, kuidas Ekke  on väsinud Tuulega (Kersti Heinloo) kooselust, kuidas talle käivad pinda naise harjumuslikud liigutused, tema seksuaalne tüünus. Ekke ja Tuule perekonnamudel ei näi olevat iseäranis despootlik: siin on mõistmist ja teisega arvestamist, paika on pandud võimupiirid ja nähtamatud kokkulepped. Võib-olla just seetõttu saab alguse lausa metafüüsiliste mõõtmetega rahuldamatus. Teda surub maadligi etteheide Tuule hüpnootiliselt suurtes silmades, naise moraalselt ülimuslik positsioon. Miks ma ei ole selline, nagu ta tahab, et ma oleksin? Miks mult kogu aeg midagi nõutakse? Miks ma pean olema enesest parem? Ekke käib ringi, silmad maas, ja pobiseb vabandusi või nähvab õigustusi. Lisaks veel puberteetikust tütre inimesekssaamise probleemid. Kusagil hiilib ka seksuaalne frustratsioon, sest mees pole kodus vist kaua korralikku keppi saanud. Klassikaline keskea sündroom, kas pole? Mait Malmsteni tegelane on nagu kipakas karikatuur neist kõigist kollase ajakirjanduse alfaisastest, kelle olemuse ärimees Jüri Mõis sõnastab nii armsalt Eesti elulugudes: “Ühel päeval vaatasin, et need sõbrad, kes käivad seltskonnas oma vana naisega, on kuidagi kibedad ja ahistatud, aga need, kes on võtnud endale noore armukese, on rõõmsad ja õnnelikud. No ja siis ma otsustasin oma naise noorema vastu vahetada.” Tegelikult on Ekke väsinud ka iseendast, oma õpitud tuimusest, millega kaitseb oma identiteeti lärmakalt pealesuruva olme eest. Ta näeb, kuidas muutub abikaasa ja isana järjest düsfunktsionaalsemaks, aga enesepõlgus teiseneb etteheideteks naise ja pereelu ahistuse vastu.

No ja siis läheb lahti. Ametiseisundit kuritarvitades otsib mees vaheldust oma kidurale seksielule ja ta rabab rajalt ühe kliendi (Britta Vahur). Alguses läheb kõik hästi. Aga pärast tihi kättesaamist keerab ta selja ja jääb tühjusesse põrnitsema. Süümekad? Vahekorrajärgne melanhooliasööst? Tegelikult vist mitte. Ekke on nii palju panustanud iseendale oma seksuaalse võimekuse tõestamisse, et mingit intiimset kommunikatsiooni tegelikult ei tekigi. Siin muutub kõnekaks Slavoj Žižeki tõdemus, et mees seksib alati nagu peegleid täis toas. Ta ei huvitu naisest kui lihalikust objektist, vaid kui fantaasiakujutlusest ning loomulikult iseendast, kui episoodi peategelasest. Mees on iseendale žürii, mis hindab üldfüüsist, atraktiivsust, peenise läbimõõtu ja sooritusvõimet. Vastamine iseendale seatud kõrgetele nõudmistele paneb vaese mehe selga säärase vastutuskoorma, nagu pannakse väikeriiki esindavale sportlasele rahvusvahelisel suurvõistlusel. Eriti kui seksobjektiks on nii pikk, ilus ja eksootiline partner, nagu Karin seda on. Nii seksib Ekke tegelikult iseendaga, sama üksindusega, mille eest ta kõrvalehüpetesse põgeneski. Pärast Britta-sugust de luxe läbilööki saab Ekke kinnisideeks võimalus iseennast mehena tõestada. Ekke spontaansed maharebimiskatsed on sportlik hasart, aga ka hirm seksuaalse külgetõmbe kaotamise ees. Kui juba petta, siis totaalselt…

 

 

Dekadents

 

Lõpuks saab mees aru, et naine saab aru, et mees saab aru. Süütunnet tunneb ka ohver ja hülgamishirmu tunneb ka petja. Igal pool kangastub Ekkele Tuule etteheitepisaraid täis nägu. Isegi seksi ajal. Tuule katsed vanadest suhteriismetest midagi kokku traageldada teevad asja hullemaks. Siin saab lihaks vana tõdemus: mida rohkem sa hoiad kinni sellest, mida armastad, seda tugevamini ta sind ära lükkab. Ja vastupidi, mida jõhkramalt sa teda ära lükkad, seda kõvemini ta klammerdub. Kui lahkud enne, kui asjad hapuks lähevad, jäävad vähemalt ilusad asjad – mälestused ja kujutlused. Paljud intellektuaalsed macho’d on kõnelenud lahkumise ilust. Hävitada need, keda armastad, lõhkuda ära kõige kõvemad kooselu köidikud, lükata nurka laps ja astuda tagasi vaatamata välja.

Aga paraku ei ole enamikul lihtsurelikel seda otsustusjõudu, ka filmitegelastel mitte. Liiga palju armastust, liiga palju kohusetunnet, liiga palju kompromissi. Ikka loodetakse jumalikku sekkumist või viimase hetke lahendust, nagu ameerika filmis.

Aga eesti film pole paraku Hollywoodi oma. Ühe ja teise vahel pendeldamine kurnab kõik osalised ära, otsustamatus võimendab süütunnet, mis transformeerub vägivallaks. Ette jääb kõik, mis segab mehe emantsipatsiooni: abikaasa, laps ja ema kui latentne represseerija. Vägivald jääb mehesse kinni, nagu nuga tema kätte. Siinkohal filmi dramaturgiline loogika hälbib, lapse käe kruustangide vahele keeramine pole stiihiline raevuhoog ega isegi mitte isa abitu katse end lapsevanemana kehtestada, nagu käskida suitsuga vahelejäänud teismelisel terve pakk sigarette alla kimuda. See on pesuehtne sadism. Kalkuleeritud ja külm vägivald. Isad, ükskõik kui nurka aetud nad ka ei oleks, oma lastega niimoodi ei käitu. Nagu ei pane pojad ka oma emasid põlema.

Ka Tuule üritab kõrvalehüppeid. Ka tema vajab tõestust, kas ta üldse elabki veel, kas ta roostes ja krigisev kehalisus üldse töötabki. Nõudlikust ja vooruslikust, käed puusas kodukaktusest saab armunäljas kerjus, kes tänulikult ootab ükskõik kui tühist hellusepudet. Tõendit selle kohta, et temast natukenegi hoolitakse. Et ta ei ole ainult üks eneseväärikuse kaotanud kalts. Teadlikult või vastutahtsi satub Tuule robustsetesse situatsioonidesse, mis pigem alandavad kui lohutavad. Aga ka alandatus võib olla iseäranis magus tunne – vähemalt annab ta hagu enesehaletsusele.

Marko Raadi film on nagu hoiatusfilm üksikutele noortele naistele: iga kõrtsileti taga varitseb lambanahkses kasukas vana hunt Mart Taniel, et suruda oma külmad küüned meeleheitel koduperenaise õrnpiimjasse nahka.

 

 

Empaatia

 

“Nuga” oskab elukogenult viidata suhte allakäigu eksistentsiaalsetele külgedele. Alles lahutusega saab selgeks, et kooselu on turvaline pettekujutelm, nõiaudu, mis varjutab oma turvalise kestvusega kõikide asjade haprust ja ajutisust. Alles siis, kui inimesed on käest libisemas, tajud sa nende tõelist väärtust. Ja Ekkes tärkabki kaastunne – üks mõjuvõimsamaid empaatia vorme. Ja korraks on nad jälle koos, filmi ainumas hellusehoos. Nad on maha pannud süü-, iha- ja depressioonislepi ja põimuvad teineteise ümber. Mänglevalt ja hapralt, nagu 16aastased. Hirmuga tuleviku ees. See ei ole pity-fuck, vaid pärisasi. Aga siis on mehe empaatiareservuaar tühi, ta haarab oma betoonkohvrid ja haihtub öhe. Aga Tuule on sellest napist õrnusehetkest nõnda ära lummatud, et on valmis suurimaks enesealanduseks: minna kolmandaks. Ma võin teha ükskõik mida, hingata ainult seda õhku, mida sa välja hingad, ainult lase mul jääda. Stseeni tagasi lahvatanud lähedus teiseneb kõige võikamaks võimumänguks. Ekke tõlgendab Tuule anumist kui nõrkuse türanniat ning kaotab enesekontrolli. Järgneb samalaadne väljapurse kui intsident kruustangide ja tütre käega.

Ma tean, et dramaturgiline struktuur eeldab ootamatut lõpplahendust. Ent ikkagi, loomuomaselt ei ole Ekke, Tuule ja Karini lugu macbethlik verepulm. Selleks on see liiga eluline, liiga lähedalt mööduv. Kahjuks riivavad kõik liialdused jutustuse kõhedat tõepära.

Olen täheldanud väikest viisi sebimist selles filmitegemise sektoris, mis aastaid suhteliselt tolmunult seisnud. Sulev Keedus ei ole enam suur üksiklane, valminud ja valmimas on mitmeid linateoseid, mis iga kaadriga annavad tunnistust sellest, et tegemist on filmikunstiga, sõna parimas tähenduses. See on suurepärane tendents, nii “Tühirand” kui “Nuga” on ikka üle prahi filmid. Ekraanile ilmub järjest uusi inimsuhete hulknurki, kus see ei armasta seda, kes ei armasta seda, kes ei armasta seda, ning vaevatud näod põrnitsevad vaikides tühjusesse. Ainult kui nende nägude kontsentratsioon liiga tihedaks läheb, tahaks vahelduseks midagi kerglast. Sest olgem ausad, raskemeelsete filmidega on teinekord nagu raskemeelsete inimestega: nad on targad ja tundelised, nad hindavad kunsti, kirjandust ja vaikust, aga vabast kommunikatsioonist ei saa kuidagi asja. Sest kõik tundub liiga kaalukas ja tõsine, isegi valel ajal köhimine on ebaviisakas. Päris elu tundub mõnikord ekraanireaalsusega võrreldes liiga värviline, elurõõmus ja võrgutav, justnagu oleks pannud e-tabletikese keele alla. Elu-tabletikese. Aga eks ole see mu isiklik probleem.

Igatahes on “Nuga” üks lähiajaloo suuremaid filmielamusi.