Zarathustra ahvidele

Eduard Parhomenko

Filosoofia võib rünnata, tõmmata meil pinna jalge alt, anda tagasilöögi.  

Aastavahetusel kurtis üks kultuuriajakirjanik, et filosoofilise tõlkekirjanduse ilmumise tempo on langenud. Mullu olla seda üllitatud vähem kui mõnel varasemal aastal. Seletada saab seda mitmeti. Vahest polnud tõlkijad ja toimetajad piisavalt innukad, neil oli ehk muud teha. Vahest ei tasustatud neid küllaldaselt. See kõik võib tõesti olla nii. Ja neilt, kellel juba ammu lubatud tõlge on jäänud venima, tuleks karmilt küsida: “Millega te õigupoolest tegelete?”

Senine publitseerimise tempo ja innukus aga väärib iseenesest imetlust. Samas tekitab see kummastust. Oli ju nende aastate toimekuse taga ebaküpsust, kogenematust, palju elementaarset teadmatust. Valitses filosoofiakauge tunglemine. See võis anda ja andiski erilise kerguse ja otsustavuse. Kui seda nüüd tunnistada, siis see eestikeelse filosoofilise literatuuri äkiline rohkus raamatuärides ei tohiks ehk enam kummastada.

Mulluse justkui kesisevõitu aasta suvel ilmus taas Friedrich Nietzsche “Nõnda kõneles Zarathustra”, 1932. aasta Johannes Palla tõlke juba teine kordustrükk. See ilmus kui mälestus sõjaeelsetest,  müütilise kasinuse ja aegluse aastakümnetest, mil jõuti eesti keelde ümber panna vaid mõni üksik filosoofiline suurteos, seda ent tõelise vägiteona.

“Nõnda kõneles Zarathustra” eestikeelne esmatrükk, selle köide on mulle paleuslik. 1980. aastate teisel poolel seisis see Tartu ülikooli raamatukogu humanitaarkirjandussaali laenutuspunkti riiulil. Sealt laenutati seda lahkelt kohapeal lugemiseks. Üks armeenia üliõpilane tunnistas toona, et neil olla Nietzsche pea keelatud.

Alustanud siis Johannes Palla tõlke lugemist, ma kaugele ei jõudnud. Alles mullu, olles vahepealsetel aastatel lugenud ja uurinud Nietzsche teisigi tekste ning ikka ja jälle ka “Zarathustrat”, küll algusest, küll lõpust, küll keskelt, ent ikka pisteliselt, alles nüüd olen jõudnud niikaugele, et see ka enam-vähem järjepanu läbi lugeda. Saksa keeli, tõsi. Ent käes tahaksin ikka hoida Johannes Palla tõlke esmatrükki, mis ilmselt jääbki päris lõpuni lugemata. Aga raamatud pole üksnes lugemiseks.

Mõnd siiski tahaks olla lugenud. Rohkem ilmselt ei jõua. Ja mõnd tahaks koos teistega arutada: üha aeglasemal sammul astudes lugeda üheskoos nendega, kes ei kohku tagasi aastaid viibimast. Oma teoste jaoks nõudis Nietzsche lugemis­oskust kui kunsti – võimet mäletseda ja mäletseda ja mäletseda nagu lehm.1

 

 

“Nõnda kõneles Zarathustra” tuleks uuesti tõlkida

 

Tõlketekste seminarides läbi kõneldes tuleb kuuldavale nende õõnes tühi kõla. Ei, küsimus pole selles, et oleks lausa vigaselt tõlgitud, kuigi ka seda tuleb ette. Küsimus on pigem selles, et tõlkinud on inimesed, kes pole võtnud ega võtaks – teises eluski mitte – oma saatuseks tõlgitava teose mõttehorisonte ega ka mitte filosoofiat laiemalt. Aga seda osavamad ja kiiremad võivad nad olla sõnaseadjatena. Ning on muidu arukad.

Johannes Palla ümberpanekus on omajagu küsitavusi. “Nõnda kõneles Zarathustra” tuleks uuesti tõlkida. See oleks asjade loomulik käik. Ja kui see uus peakski tulema n-ö õigem, ei taga see veel iseenesest selle kogemuslikku ehedust.

Milles siis seisneb Nietzsche, iseäranis tema “Nõnda kõneles Zarathustra” mõistmise raskus? Ning kuidas võiks see olla tähenduslik filosoofia tõlkimisega seoses?

Zarathustra pöördub talle hingelt lähedaste kui otsijate (Sucher) ja katsetajate (Versucher) poole: “Teile, vapraile otsijaile, katsetajaile, ja teile, kes te kunagi asusite kavalail purjeil seilama hirmuäratavaid meresid mööda, – teile, mõistatusist joobnuile, hämarusist rõõmsaid, kelle hinge ahvatletakse flöödimänguga igasse eksikuristikku /…/.”2 Teisal aga kutsub Zarathustra tõusma “kõrgetele mägedele”, et “katsetada katsetajat” (den Versucher zu versuchen)3. Enda kohta ta ütleb: “Ja vastumeelselt küsisin ma teed – see käis ikka mu maitsele vastu! Pigem küsitlesin ja katsetasin teesid endid. Üks katsetamine ja küsimine oli kogu mu rändamine /…/. “See – on nüüd minu tee,– kus on teie oma?” nõnda vastasin neile, kes küsisid minu käest teed. Seesinast teed nimelt – seda ju pole!”4 Inimene on Zarathustra sõnutsi katse (Versuch): “Sadu kordi katsetas ja eksis siiani nii vaim kui ka voorus. Jah, üks katsetus oli inimene.”5

“Uut tõugu filosoofid”, kelle esilekerkimist Nietzsche teoses “Sealpool head ja kurja” kuulutab, on katsetajad iseäranis. Ent nende “tuleviku filosoofide” nimetamine katsetajaiks on lõpuks samuti vaid “katse” ja vastupandamatu “kiusatus” (Versuchung) ühtlasi.6

Veel nimetab Nietzsche “tuleviku filosoofe” “eksperimentide inimesteks” (Menschen der Experimente) rõhutamaks sel moel katsetamist ning “katsetamise mõnu”: tulevastele filosoofidele meeldib eksperimenteerida “uues, võib-olla laiemas, võib-olla ohtlikumas tähenduses”.7

Nietzsche arusaam katsetamisest on osalt kantud uusaegse loodusteaduse eksperimendivaimustusest. Sellest on selgeid jälgi “Zarathustrale” eelnenud teostes. Nii kerkib “Koidupunas” üles filosoofilise eksperimenteerimise motiiv – “Me oleme eksperimendid: tahamegi seda olla!” – just teadustele ja teaduslikule tunnetusele panustamise kontekstis.8

Või siis “Rõõmsas teaduses”: “Aga meie, me teised, mõistuse-jänused, tahame oma elamustele nõnda rangelt silma vaadata, nagu mõnes teaduslikus katses, tunnist tundi, päevast päeva! Me ise tahame olla oma eksperimendid ja katseloomad.”9

Eksperimendi teaduslikkuse üheks klassikaliseks kriteeriumiks on katsetaja ja katsealuse range eristamine, et vältida katsetaja mõju katse käigule ning tagada tulemuse üldkehtivus ja objektiivsus.

Seesugune objektiivsusetaotlus loob ühtlasi hädavajaliku kriitilise distantsi katsetamise suhtes, et see ei võtaks võimust katsetaja üle. Säilitada tuleb kaine meel ja mitte langeda dionüüsoslikku ekstaasi.

 

 

Eksperiment iseendaga

 

Nietzsche jaoks tähendab eksperiment aga katsetamist just iseendaga. “Me ise tahame olla oma eksperimendid ja katseloomad.” 10 Katsetaja katsetab iseendaga – iseenda kui katsetajaga. Seesuguses eksperimenteerimises, selle rõhutatud reflektiivsuses väljendub filosoofia võime puutuda filosofeerijasse, tema olemisse, tehes selle küsitavaks. Filosoofia võib rünnata, tõmmata meilt pinna jalge alt, anda tagasilöögi. Seda ohtu ei taheta aga endale tunnistada, veel vähem omal käel järele proovida. 11 

Selle radikaalse katselisuse tasalülitamiseks on filosoofid kujundanud terve arsenali hoiakuid ja võtteid. Üheks viisiks on kohandada filosoofia eriteaduslikule uurimistööle, selle institutsionaalsetele nõuetele. Või siis kanaliseerida algupärane filosoofiline küsimine avalikku kultuurikommunikatsiooni ja seltskondlikkusse. Nii soovitab David Hume metafüüsika tekitatud raskemeelsuse ja deliiriumi  raviks seltskondlikku läbikäimist: “Ma lõunastan, mängin partii backgammon’it, vestlen ja tunnen rõõmu oma sõprade seltsis.”12

Immanuel Kant kirjutab, kuidas radikaalne filosoofiline küsimine võidakse summutada kui “painajalik mõistusekutse”  “veiderdamises ja mänglemises või ka unistamises”13.

Katsetades iseendaga, katsetatakse Nietzsche sõnutsi ühtlasi inimsusega eneses. Tulevane filosoof on “inimsuse katsejaam” (Versuchs-Station der Menschheit)14, kes väärtustab ümber kõik senised väärtused, kehtestab uue arusaama olevast ja inimesest.

Eksperimenteerimine on vastuseks olukorrale, mida Nietzsche iseloomustab väljenditega “Jumala surm” ja “nihilism”. Seniste religioossete ja metafüüsiliste olemis- ja mõtlemisaluste äralangemine loob eelduse emantsipatsiooniks ja vabaks enesemääratluseks ehk siis eksperimenteerimiseks iseendaga.

Sõna “eksperiment” kätkeb eneses osutust “kogemusele” (vt ladina experimentum) ja “ohule” (vt ladina periculum – oht, risk, hukk). See keeleline tõik rõhutab võimalust mõista eksperimenteerimist reflektiivsena: enese-kogemisena. Iseendaga katsetades ja ühtlasi riskides, kogeme end iseäranis. Kogemuse, selle ohtlikkuse kogemine kätkeb valla me seesmuse, selle ulatumise elamuslikkuses ja ajalisuses.

Eksperimenteerimise reflektiivsust iseloomustab Nietzsche sõnutsi julmus ja jultumus me endi vastu: “Hybris on meie asend me suhtes, sest me eksperimenteerime endaga nii, nagu me ei lubaks endal eksperimenteerida ühegi loomaga /…/ Me vägistame end nüüd ise /…/”15

Eksperimenteerimist, millest kõneleb Nietzsche, ei maksaks aga võtta mingi suvalisuse ja veiderdamise, kõigesöömise ja kõikelubatavuse absolutsioonina. Eksperimenteerimine tähendab siin riski saada iseendaks – tahta ja armastada oma saatust (amor fati) selle konkreetsuses ja jagamatuses (individuaalsuses) ja pääsmatuses.

Küpse Nietzsche mõtlemises tervenisti on nähtud omalaadset eksperimentaal-filosoofiat. Teoses “Nõnda kõneles Zarathustra” tuleb iseäranis esile selle radikaalse eksperimentaalsuse isiksuslik ja isiklik mõõde. Zarathustra on võtnud õhtumaise metafüüsika omale saatuseks. Ta püüab seda selle tões kui ka ebatões välja kanda ja kannatada. Seda läbi katsudes ja katsetades viib ta õhtumaise metafüüsika täide omaenda saatusena. Filosoofia on talle piinaks, ent seda ajast ja arust ettevõtmist ei suuda ta endast heita. 

Õhtumaise metafüüsika luhtaminek on ühtlasi Zarathustra isiklik luhtaminek – luhtumine õpetajana. (Ka “kõrgemad inimesed” teose neljandas osas ei mõistnud Zarathustra õpetussõnu lõpuni, rääkimata püüdlikust “ahvist” kolmandas osas.) See on tõelikkuse kogemus, mida on pea võimatu edasi anda, vahendada, kuidagi õigustada, veel vähem esitada õpetuse või teadusetegemisena. Seda saab vaid ise läbi tehes ette elada – kõigile ja ei kellelegi – omaenese saatuse, tragöödia, Untergang’ina.

Samas on kogu “Nõnda kõneles Zarathustra” kantud tungivast vajadusest edasi anda oma kogemust ja teadmist. Nietzsche eksponeerib seda kohe sissejuhatuses. Kümme aastat mägedeüksinduses mediteerinud, pöördub Zarathustra, üleküllane nagu päikene, päris päikese poole sõnadega: “Sina suur taevatäht! Mis oleks sinu õnn, kui sul poleks neid, kellele sa särad! Kümme aastat tõused sa siia üles mu koopa juurde: sul saaks oma valgusest ja oma teekonnast küll ilma minuta, mu kotkata ja mu maota. /…/ Vaata! Ma olen oma tarkusest küllastunud nagu mesilane, kes on kogunud liiga palju mett, ma vajan käsi, mis sirutuksid välja. Ma tahaksin ära kinkida ja välja jagada /…/ Seetarvis pean ma sügavusse laskuma /…/ Pean nagu sinagi looja minema [untergehen], nagu nimetavad seda inimesed, kelle juurde alla minna ma tahan.”16

Naastes nüüd lõpetuseks tõlkimise juurde,  osutaksin Jacques Derrida mõttekäigule tõlkimisest kui filosoofiasse pääsust (passage à la philosophie) 17.  Derrida näeb tõlkimises olulist kogemust (experience) ja katsetust (experimentation) filosoofia läbikatsumiseks.18 Seesugune mõtlemist läbi katsuv ja katsetav tõlkimine ei käi mitte ainult ühest keelest teise, vaid ühtlasi ja oluliselt iga keele siseselt. Tegemist on rõhutatult kogemusliku ja katselise ning radikaalse praktikaga, mis tarvitseb julgust, kuna võib seada küsimuse alla kogu me senise arusaama sellest tegevusest (sh filosoofiast, keelest, tõlkimisest) ja selle sihiseaded ning ühtlasi meid endid (s.o eksperimenteerimine iseendaga), võides käänduda teistlaadseks pääsuks või pääsuks hoopis muusse.

 

 

1 Friedrich Nietzsche, Zur Genealogie der Moral. – F. Nietzsche. Kritische Studienausgabe (KSA). dtv / de Gruyter, 1993, kd 5, lk 256.

2 Friedrich Nietzsche, Also sprach Zarathustra. – F. Nietzsche. KSA, kd 4, lk 197. / Vrd F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Tõlkinud J. Palla, redigeerinud ja järelsõna kirjutanud J. Semper. Olion, 1993, lk 101.

3 Ibidem, lk 29 / lk 16.

4 Ibidem, lk 245 / lk 129.

5 Ibidem, lk 100 / lk 50.

6 Friedrich Nietzsche, Jenseits von Gut und Böse. – F. Nietzsche. KSA, kd 5, lk 59.

7 Ibidem, lk 142.

8 Friedrich Nietzsche, Morgenröte. – F. Nietzsche. KSA, kd 3, lk 273-274.

9 Friedrich Nietzsche, Die fröhliche Wissenschaft. – F. Nietzsche. KSA, kd 3, lk 551.

10 Ibidem, lk 551.

11 Vt nt Jüri Eintalu, Nato ja Kanti eetika. – Looming 2003, nr 3, lk 450-451: “Üllatav kokkusattumus, et paralleelselt oli ilmunud minu essee teemal “Filosoofia kui fašism” (Vikerkaar 2002, nr 8-9), milles ma kirjutasin, et Tartu Ülikoolis õpetatakse juba esmakursuslastele, et tõeline teadlane ohverdab teaduse nimel oma elu. Näiteks arst katsetab uut ravimit iseenda peal. Ma ei julgenud sedasama kirjutada filosoofia kohta, sest ma ei teadnud siis veel, kuidas filosoof saaks midagi seesugust teha.”  Jüri Eintalul on siin omal äraspidisel moel võib-olla isegi õnnestunud asja tuuma tabada.  Nii või teisiti väljendub tema katsetuses ehk essees alalhoidlik hirm filosoofia võime ees panna inimene ise omaenda olemist küsitavaks tegema. See viimane aga tarvitseb tõesti robustset meeletervist (vrd grosse Gesundheit teoses “Ecce homo”).

12 David Hume, A Treatise of Human Nature. Clarendon Press, 1978, lk 269.

13 Immanuel Kant, Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena.  Tlk J. Saar, Eesti Raamat, 1982, lk 165.

14 Friedrich Nietzsche, Nachgelassene Fragmente 1880–1882. – F. Nietzsche. KSA, kd 9, lk 14.

15 Friedrich Nietzsche, Zur Genealogie der Moral. – F. Nietzsche. KSA, kd 5, lk 357.

16 Friedrich Nietzsche, Also sprach Zarathustra. – F. Nietzsche, KSA, kd 4, lk 11. / Vrd  F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 5.

17 Jacques Derrida, La pharmacie de Platon – J. Derrida, La dissémination. Éditions du Seuil, 1972, lk 89.

18 Jacques Derrida, What Is a “Relevant” Translation? – Critical Inquiry, 27 (2001), lk 175.