Askeetide lood Simorgi tiiva all

Amar Annus

Farīd ud-Dīn Attār, Lindude keel. Tõlkinud Kalle Kasemaa, toimetanud Siiri Ombler. Ilmamaa, 2012. 352 lk. „Lindude keel” võib tunduda mõistatuslik raamat ja seda see taotluslikult ongi. See keskaegse pärsia religioosse kirjanduse üks tähtteos on kirjutatud umbes aasta 1200 paiku. Erinevalt ratsionaalsest ja õpetuslikust islamist tugineb „Lindude keel” sisu ja vorm pildikeelele, emotsioonidele ja müstilisele kaemusele. Sõna „müstika” ei ole siin sugugi ühetähenduslik, vaid hõlmab üsna erinevaid tehnikaid, nii vaimseid kui füüsilisi, mille eesmärgid võivad tunduda isegi omavahel vastuolus olevat. Aga ka vasturääkivus ja paradoks kuuluvad sufistliku müstiku mõtteviisi juurde, mida saab täielikult mõista ainult seda mentaalsust kasutades või jagades. „Lindude keele” erilisus seisneb ka tema toetumises rahvalikele traditsioonidele. Sel teosel on tugev ühendus kogu muistse Lähis-Ida kirjandusliku ja usulise traditsiooniga. Omapärane on Jumala ettekujutamine hiigelsuure linnuna, mis on üle võetud iidvanast Lähis-Ida rahvapärimusest. Allegooriliselt kirjeldab Attār lindude rännakut oma isanda Simorgi juurde. Kohale jõudnud linnud taipavad, et nemad ise kokku ongi Simorg. Lähis-Idas on juba muistsel ajal kujutatud inimhingi linnusarnastena, ka surnutel surmavallas olid tiivad. Mesopotaamia kirjanduses ja eriti kunstis leiame rikkalikult tiibadega mütoloogilisi tegelasi, kelle täpsemaid ametikohustusi sageli ei teata. See viitab lopsakale suulisele folkloorile lindude või linnusarnaste olendite kohta. Nõnda võib võtta lindude massilist rännet oma isanda juurde allegooriana, kuidas inimhinged püüdlevad Jumala poole: „Tea, et kui Simorg näitab loori tagant oma päikesena säravat palet, tekib maa peale tuhandeid varje. … Ta laotab oma varju maailma üle ja siis sünnib igal hetkel hulk linde. Erinevad linnuliigid maailmas on kõik vaid Simorgi vari. … Kui te seda teate, mõistate täpselt oma sidet Simorgiga” (lk 77).

Lindude kuningas Simorg on samuti värvika ajalooga tegelane. Juba sumerlaste mütoloogias esineb tegelane Anzud, kes on lõvipeaga kotkas, ühtaegu hea ja deemonlik, võimeline nii heaks kui kurjaks. Aeg-ajalt üritab see lind jumalate võimu usurpeerida, nt akkadikeelses „Anzu eeposes” varastab lind jumalate saatuste tahvli ja saab mõneks ajaks väe kogu maailma asjade üle. Sarnaselt kujutatakse „Lindude keeles” Simorgi mõõtmatu ja nähtamatu maailma valitsejana, kelle olemasolu müsteeriumi tuleb mõistusega imetleda. Kuid siiski lisatakse manitsus: „Ent hoidugem ütlemast, et ta on seetõttu Jumal. Kui te teete nii, nagu ma ütlen, ei ole te Jumal, vaid te olete jäädavalt süüvinud Jumalasse” (lk 77). Simorg on seega pelk Jumalasse süüvimise vahend, mitte Tema ise.

Lähis-Ida rahvaste folklooris on Simorg või Simurgh rahvajuttude kangelane, kellel pole mingit erilist müstilist aspekti. Siiski on tal eriline side mõne müütilise inimesega, kellega nad vastastikku üksteist aitavad. Selliseid lugusid, nagu räägiti Lähis-Idas Simorgi või Anzu kohta, tuntakse ka Läänemere rahvaste folklooris. Näiteks teisendlugu sellest, kuidas deemonlik Anzu varastab ära jumalate saatuste tahvli, leidub ka eesti rahvapärimuses, kui vanapagan varastab taevajumalalt piksepilli ja saab selle eest välgunoolega karistada. Nõnda võib olla isegi väga kaudne side Simorgi jumalaks pidamise ja eesti paganausu vahel, kuigi need kaks puu haru asuvad üksteisest päris kaugel.

Tõsiasja tõttu, et Attāri kasutab iidset mütoloogilist materjali, ei ole tema töö kaasaja suhtes sugugi mitte vähem moodne. Linnuparve teekond Simorgi juurde on ainult raamjutustus, mille sisustavad tegelikult õpetlikud jutupõimikud. Need on enamasti lühikesed lood, pajatused erinevat liiki askeetidest või pühameestest ja nende sageli eriskummalistest tegudest või ütlemistest. Need mehed on islami müstikud või väljaspool religioosset hierarhiat tegutsevad veidrikud, keda kutsutakse vahelduvalt dervišiteks, šeikideks, sufideks ja hulludeks. Terminoloogia rikkus selles valdkonnas viitab sellele, et Attāri teos on sisuliselt kollektsioon eri päritoluga allikatest, mille kokkupanemisele peab olema eelnenud põhjalik uurimistöö. Tänu sellele tööle on säilinud midagi, mis muidu oleks kadunud.

Tihtilugu püütakse lahendada sufismi ja islami müstika päritolu küsimusi. Selle ala uurimises on maailma teadusele andnud suure panuse Arthur Võõbus. Tema algupärane eestikeelne doktoritöö on nüüdseks suures osas avaldatud raamatus „Kummargil käsikirjade kohal”, seal on mainitud ka Süüria kristluse olulist mõju sufismi tekkimisele (lk 242, 280-281). Süüria ja Mesopotaamia kultuur on läbi aastatuhandete vaadanud religioossete veidrike peale armastava ja austava pilguga. Need inimesed võisid tänapäevases mõistes mõne psüühilise haiguse all kannatada, olla autismi spektris või siis ka sellised, kes leidsid karjäärivõimaluse askeedina, n-ö religioossed atleedid. Paljud nendest olid ka kirjanduslikult aktiivsed, luues või jätkates lokaalset traditsiooni. Ka nende endi kohta säilis suulises folklooris palju jutustusi või anekdoote, mida nad oma eluajal ütlesid või tegid. Need anekdoodid pidid edasi andma askeetide elulugu, kapseldades selle sisu mõne paradoksliku ütlemise või omapärase teo vormi. Sellistest lugudest, millel oli õpetlik sisu ja sõnum, said tarkuskirjanduse kandjad. „Lindude keel” ongi peamiselt seda tüüpi lugude kollektsioon.

Kuigi „Lindude keel” on kirjutatud värsivormis, on proosatõlge siiski ainuke loetav viis, kuidas tänapäevaselt seda teksti teises keeles edasi anda. Meeldiva üllatusena on selle tõlke teinud Kalle Kasemaa, kes varem pärsia keelest tõlkinud ei ole. „Lindude keele” tõlke ilmumine on ka näide, kuidas viljaka tõlkija pensionile siirdumine võib anda tema loomingulisele tegevusele sootuks uue horisondi.