Tarbekunstniku mõtteid asjade hingeelust

Maarja Undusk

 

Kaks nuga-venda, mis on elanud eri

leibkonnas ja intensiivsusega. Maarja Undusk

 

Tarbekunstil on asine kõla. Tarbekunstnik on asjategija ja asjaajaja, kel käed ja mõtted materjali täis. Tarbekunstniku kontseptuaalsus, kui seda on, seisneb milleski muus kui kontseptuaalsete kunstiobjektide väljamõtlemises.

Kui oma materjali kiindunud kunstnik püüab hambad ristis teha kontseptuaalset kunsti, võib tulemus olla eriti halb. Tarbekunstil on oma kehakeel, mille lugemist tuleb õppida. Üks rõõm, mida kehakeele lugemine pakkuda võib, on erialakeskne nauding materjali väljenduslikkusest või heast vormist. Aga seda rõõmu oskab tunda ka vaataja või katsuja, kellele lihtsalt meeldib jälgida aine teekonda ilusaks, vormikaks asjaks.

Tarbekunst pürib oma otsingutes loomupäraselt täiuslikkuse poole. Loodus ei korda end kunagi ja hea tarbekunstiese ei ole kunagi identne ka oma kaksikuga mitte. Tema sõnum kõneleb aja vaimust ja maitsest, teeb punasest puust ette, olemata sealjuures literatuurne, sekkumata poliitilisse või päevakajalisse.

 

 

Tarbekunst, mis kõnetab üksikisikut

 

Tarbekunst ja tarbimisühiskond on pigem vastanduvad kui kattuvad nähtused. Tarbimisühiskond eelistab ja produtseerib kiiresti kuluvaid asju, et neid toodetaks ja ostetaks veel ja veel. Tarbekunstiese tahab olla igavene. Tema materjal on nii-öelda õilis, mis pärsib temaga naljatlemist ja ka tema äraviskamist.

Tarbekunst kipub tarbimisühiskonnale jalgu jääma. Tema valmistamine võtab ebaproportsionaalselt palju aega ja ta kulub liiga aeglaselt. Nii et mingis mõttes on tarbekunst anakronism ja seda ka disaini kõrval, mis pürib hästi produtseeritava ilusa vormi poole.

Tarbekunstiteos pole alati tehtud mitte niivõrd vaatamiseks, kuivõrd temaga koos elamiseks. Ta võib kuuluda inimese ellu, temaga kaasas käia, kogemusi koguda. Koguda ja edasi kanda sõrmejälgi, aineosakesi. Eriti puudutab see näiteks ehet, mille koht on kindlalt inimese läheduses, lausa tema vastas.

Praegusel ajal on kombeks arutleda teose või näituse kõnelemise või kõnetamise üle. Tarbekunstiese, mis on toodud näitusele, asub mingis mõttes tõesti vales kontekstis. Ta on loodud dialoogiks ühe inimesega ja tema algne ülesanne polegi kõnetada tervet auditooriumi või läbivoolavat rahvahulka. Rahvahulga liige peaks antud asjaoluga arvestama, et leida mõne näituseeksponaadiga mingitki kontakti.

Tarbekunstiese kõnetab inimest, oma partnerit. Nende omavaheline suhe võib olla väga lähedane. Näiteks tean, et mõnda mu tehtud telefoniplokki kantakse iga päev rinnataskus, südame koha peal koos kõige sinna märgituga. Rääkimata ehtekunstniku tehtud sõrmuse või kaelakee inimlähedusest. Või meenutagem, kuidas igal hommikul võtame tassil kõrvast kinni ja rüüpame temast. Me niisama hästi kui suudleme tassiserva. Me sätime lilled vaasi. Me silitame voodikatet. Me poetame patja pisara.

Mis on vahet tootel ja tarbekunstiteosel? Rüübata võib edukalt ka vabrikutassist, hästi disainitust eriti. Siis mõtleme ennekõike ilusale tassile. Kui joome tassist, mille on teinud meile teadaolev keraamik ja ta on vorminud selle tassi teadaolevalt just meile, siis mõtleme õige sageli tema, tegija peale. Kuum jook teeb tassi soojaks, äratab ellu. Äratab mõtteid ja mälestusi.

Tarbekunsti ja käsitöö piirid on hägused (silmapiiri teises otsas paistab kunsti ja tarbekunsti hägustuv-kokkusulanduv ühisosa!). Pean puhtakujuliseks käsitööks seda, kui kavand on ette antud ja tegija kopeerib oma teose etteantud kavandi järgi. Näiteks nende järgi, mis käsitöölehtede vahel ilmuvad. Ka toodanguks nimetatav osa tarbekunstist on pigem käsitöö kui kunst. See-eest ainukordne loominguline koostöö materjaliga on igatahes pigem kunst, aga materjali õnnestunud vormimine ja sobitamine kooseluks konkreetse adressaadiga on peaaegu et elukunst.

Praegu pean silmas tarbekunstiteost, mis on loodud konkreetsele adressaadile, aga mitte sellist, mis on tehtud müügiks, vaid kingituseks. Kaldun arvama, et müümise akt neutraliseerib olulise osa esemesse kodeeritud jõust. Ise tehtud eseme kinkimine on salakaval ja kahemõtteline toiming. Tal võib olla umbes samasugune toime kui toidutegemisel, mille kaudu sööja võib sattuda söötja otsese mõju alla. See ei pruugi nii juhtuda, aga söötja soovil on see võimalik. Ainult et tarbekunstieset oma ellu võttes on eseme tarvitaja end sidunud esemevalmistajaga pikemaks ajaks.

Hea kombe kohaselt tehakse kingitusi neile, kes on tegijale sümpaatsed. Oma käega tehtud esemesse ei puhuta negatiivset jõudu, ent jõud, mis esemesse peidetud, võib olla kontsentraat tegija mõtetest ja soovidest. Kätega tegemine on pikk protsess, mis annab tegijale palju aega mõtisklusteks. See on nagu kätega ravimine või nõidumine. Tarbekunstiese võib olla nagu heasoovlik kirjapomm, mis ei plahvata, aga immitseb salapärast mõjujõudu adressaadi üle.

 

 

Eseme väärtus kasvab ajas

 

Esemed koguvad kuludes väärtust. See puudutab eriti arhitektuuri, mille eluiga võib olla väga pikk. Ma mõtlen trepiastmeisse kulunud õnarustele. Mõtlen saja tuhande kordsest puudutusest tekkinud viiele sõrmelohule Pórtico de Gloria sambal, millest kirjutab Tiina Sepp oma Peregrina raamatus.

Tass läheb enamasti enne katki, kui sõrme- ja huulelohud tekkida jõuavad.

Nahk on eriti tundlik materjal puudutuse suhtes, umbes nagu loom või inimenegi. Nii, nagu meil lähevad juuksed piisavast silitamisest siidisemaks või huuled suudlemisest elastsemaks, sobitab nahast ese end meie järele. Aja jooksul tekivad temale kriimud ja täkked. Tema lõhn läheb isegi tugevamaks kui alguses. Tõenäoliselt hakkab ta lõhnama mõnevõrra samamoodi kui tema inimene. Olen mõelnud, et kui nahkset telefoniplokki kloonida, kas siis oleks tulemuseks uus plokk või see loom, kelle nahka köide on pandud?

Huvitav, kuhu kaob kadunud osa esemest? Kuhu on jäänud see osa kivist, mille asemel on nüüd lohk või see osa noast, mida enam lihtsalt pole? Kummaline mõelda, et see osa noast on kuskil ilmapidi laiali ja osa trepiastet on astujate taldade küljes. Imelik, et see eseme ilmamööda rändama läinud osa annab asjale pigem juurde, kui võtab ära. Ja et kusagil on ta ikkagi olemas, kõneldes edasi oma lugu.

Koerasõbrana tekib kiusatus võrrelda näitusetöid näitusekoertega ja tarbetöid töö- ehk tarbekoertega. Esimesed on eriti ilusad ja võidavad auhindu, aga sageli kiputakse ilu nimel iseloomuomadustelt lõivu võtma. Töökoerad  pole nii silutud, aga neil on parem iseloom ja tööomadused. Nad on mõeldud inimest teenima, temaga kõrvuti elama, teda aitama. Tarbekunstitoodang võiks olla see keskmine mass koeri, kellest näituseloomad välja valitakse. Ja krantsid on ehk need parimad kaaslased, kel kõrv viltu või selg nõgus, (olenevalt erialast – kõrv tassil ja selg raamatul), aga keda me armastame niisama, sellistena, nagu nad on.

Esemed kunstinäitusel ei ole enamasti kulunud. Hea toon on tuua näitusele tööd, mis on värskelt, just selle näituse jaoks valmistatud. See oleks kui nende esimene elluastumine, sõjaväekohustus. Hea, kui nad leiavad enestele hiljem omanikud ehk elukaaslased, mitte ei satu tolmnema muuseumifondi riiulitele. Nende õnn, kui nad hakkavad kuluma ja ühtlasi koguma puudutusi, nuusutusi, täkkeid ja mõrasid, sõrmejälgi, energiat, kurbust ja rõõmu.

Kui nad hiljem, kulunuina, peaksid näitusele eksponaadiks sattuma, meenutaksid nad ehmunud lambakarja kunstihoone fuajees ühe kunstihoone aastanäituse avapäeval. Ent lootkem, et Uued esemed ei kannata ega ebale. See oli muidugi nali. Sest ega me korraldagi näitusi esemete hingeelust lähtudes.