26 uut maailmapärandi paika

Mart Kalm

24. juunist 7. juulini Peterburis toimunud UNES CO maailmapärandi komitee 36. istungil võeti maailmapärandi nimekirja vastu 26 uut paika. Taotlusi oli muidugi rohkem ja vaidlused tulised. Esimene suur madin oli ümber Petlemma Jeesuse sünni kiriku, mille oli hädaolukorra kategoorias esitanud Palestiina, kes võtab UNES COsse pääsemise õnnest viimast. Muistis ise pole sugugi hädaolukorras, vaid piirkonna vanadele ehitistele tüüpilises seisundis, mistõttu võinuks selle esitada ka tavalisel moel. Katus on parandamata mitte juutide kiusu pärast, nagu esitas seda palestiinlaste lobi (kuigi ega need juudid ka kiusamata jäta), vaid sellepärast, et kirikut haldavad katoliku, kreeka ja armeenia kogudused ei jõua omavahel kokkuleppele. Kirik oli esitatud nii tüpoloogilise kriteeriumi kui suurte ideede ja uskumustega seotud kriteeriumi alusel, millest viimane on muidugi ilmne, esimene aga mitte päris. Oluline on, et juba mõnisada aastat pärast Jeesus Kristuse tegutsemist hakati uskuma, et tema sünnisõim asus just sel kohal ja koht on seotud võimsa traditsiooniga. Usutava sõime kohale ehitati kirik, nii nagu toona ikka. Küllap olid kõik 21 komiteesse kuuluvat liikmesriiki nõus, et paik on maailmapärandisse kuulumist väärt, kuid hädaolukorras sissekandmise eest saadi kokku vaid minimaalselt vajalikud hääled. Samas oli see hea lahendus, sest väljajäämise korral olnuks kristlikule maailmale päris keeruline seletada, miks Jeesuse sünnikoht maailmapärandisse ei kõlba.

Meile ehk lähedasim on Rootsi seitsme Hälsinglandi talu sissearvamine. Need peegeldavad linakasvatuse tulukusel põhinenud talumajanduse tugevnemist aastatel 1800–1870. Suurtalude palkhoonetes on väga rikkalike maalingutega pidusaalid, mida üldiselt iga päev ei kasutatud. Suurtest stiilidest (rokokoo, Gustavi stiil jt) õppinud, kuid võluvalt naivistlikud seinamaalid on sageli usulise sisuga, aga vahel kujutavad ka lihtsalt Stockholmi tänavaid. Ehkki Rootsi on rahvapärase arhitektuuri vabaõhumuuseumi Skanseni sünnimaa, on üllatavalt originaalne, et nüüd, kui tööstusühiskonna linnastumise pinged on ammu vaibunud ja postindustriaalsed rootslased tajuvad maakeskkonda peamiselt tervislike harrastuste kohana, väärtustavad nad vanaaegset talu uuel ringil.

Rootsi taludele lisas värskust fakt, et Euroopas polegi rahvapäraseid maailmapärandi paiku palju, sest siin on pikalt domineerinud vanaaegse kunstiajalooteaduse kõrgkunsti kaanon. Tänavu lükati tagasi Saksamaa taotlus Schwetzingeni lossi ja pargi kohta, mis ei suutnud oma kordumatut eripära tõestada. Loomulikult on oma väärtuse tõestamine totakas mäng, sest pakutud paikade tegelikus vägevuses pole kahtlust, aga iga konventsioon on kehtestanud endale mängureeglid. Kuna barokkpaleed on koos gooti katedraalidega maailmapärandi nimekirjas kõige üleesindatumad valdkonnad, siis ICOMOS i eelhinnang ei suutnud tuvastada, milliseid seniesindamata ainulaadseid väärtusi Schwetzingen nimekirja 26-le barokklossile lisada suudaks.

Vaadates aga kohapeal olnud aktiivset Schwetzingeni linnapead, kes haaras mul kohe nööbist ja asus kiitma eelmisel suvel neil esinenud eesti muusikuid, sai selgeks, et sageli seisavad esitamiste taga kohalikud omavalitsused või äriringkonnad, kes loodavad maailmapärandi kvaliteedimärgi abil oma positsioone konkurentsis tugevdada.

Täiendamisele saadeti tagasi Itaalia taotlus Piemonte veinipiirkondade kohta, mis koosnenuks sellistest nõlvadest nagu Barbera, Barbaresco, Asti Spumante, Barolo jt. Muidugi on need imelised kultuurmaastikud, kuid veinisõbral pole kahtlust, et taotluse taga seisab veinitootjate lobi. Esimesena võeti nimekirja 1999. aastal prantslaste Saint-Émilion, 2001 lisandus portveini tootmispiirkond Alto Douro ja nüüd oli selle seireraport komiteel hambus, kuigi paiga piirile kavandatava hüdroelektrijaama oli kuulus arhitekt Souto de Moura juba maa sisse peitnud. Kirjas on ka ungarlaste Tokaj, prantslased valmistavad ette suurejoonelist Burgundia veinipiirkonna esitamist, itaallased Toscana viinamägede maastikke ja võib-olla peakski kõik vana maailma kuulsad veinipiirkonnad ükskord maailmapärandi nimekirja kuuluma.

Tendentsina kasvavad maailmapärandi paigad, eriti looduse osas, pindalalt vaat et Eestist suuremaks ja neid on väga raske hallata, teistpidi peetakse aga vanamoodsaks klassikalisi monumente, mida hallata on jälle hõlbus. Viimaste supernäitena arvati sisse Iraani Gonbad-e Qābuse´ 1006. aastal ehitatud 53-meetrine valitseja tühi hauatorn, mis kaugelt meenutab meie sõjajärgseid veetorne. Väga konkreetne on ka sakslaste Bayreuthi markkrahvi ooperiteater. Keerulised on aga aina populaarsemaks muutuvad kultuurmaastikud. Näiteks olümpiaeelse arendussurve olukorras kanti kultuurmaastikuna nimekirja Rio de Janeiro Carioca maastikud, mis hõlmavad nii linna kujundavaid keskseid asustamata mägesid kui rannikualasid koos Copacabana jt kuulsate randadega.

Põnev oli Maroko pealinna Rabati sissearvamine. Seal liitub keskaegsele araablaste linnale prantsuse protektoraadi perioodil alates 1912. aastast ehitatud modernistlik linnalaiendus. Sellisele kolonialistlikule art déco’le, kus modernism ja moslemi eksootika teineteisele käe ulatasid, vaadati ju kaua pika pilguga, nüüd aga tundub, et vastastikused eelarvamused on ületatud.

Ilma vaidlusteta arvati sisse nii Põhja-Prantsuse kui Belgia söekaevanduste maastikud. Kuluaarides kirtsutati nina: kas neid kraanasid nüüd liiga palju ei saanud, sest prantslastel oli 109 üksikobjekti 13 piirkonnast. Ise mõtlesin, et miks nad piiriülest saripaika ei kavandanud, sest süsi oli ju sama ja sakslaste poolel on Esseni Zollvereini tööstuskompleks juba niikuinii nimekirjas sees.

Istungit jäi tumestama fakt, et paar päeva pärast Timbutku islami hauamälestiste ohustatud pärandi nimekirja arvamist purustasid Mali põhjaosa vallutanud islamiäärmused need teadlikult. Õpid küll seal maailmapärandikomitees, kui erinev võib maailm olla, aga selline tegevus kipub nagu liiale minema.