Ikka allapoole vööd – tervitusi Nõukogude Eestist

Heiki Ahonen

 

 

 

Dokumentaalfilm “Tervitusi Nõukogude Eestist!“. Režissöör Urmas Eero Liiv, produtsent Kiur Aarma, 59 min, esilinastus 16. II kinos Sõprus.

 

Eesti dokfilm, vähemalt mõnede produtsentide toodangu näol, on välja rabelenud olematutest tootmiskuludest. Filmide võttekohad on aina rohkem paigutunud väljapoole Eestit ja mitte ainult Euroopasse. Filmides leidub head dünaamikat ja montaaži. Valminud filme promotakse meedias nii, et vähe pole. Kas see võimalus ja võimekus on vaid väheste valitute privileeg, ei oska öelda. Küllap asjaosalised teavad.

Võti, mille raames filmiosalised pannakse erinevatesse ajalistesse taustadesse, ei ole iseenesest vist väga originaalne. Discovery kihab seesugustest, antud juhul on tegemist aga Eesti looga. Ja vahva idee on panna kolm tänapäeva Eestis tuntud, osaliselt ühelaadse taustaga isiksust kommenteerima elu teises reaalsuses, seda juhul kui ikka Nõukogude Eesti oli üldse reaalsus. Sama aega kirjeldav Kaljo Veskimäe kirjutatud raamatu “Nõukogude unelaadne elu” pealkiri tundub mõnevõrra kujukam.

Film ise koosneb neljast komponendist: nõukogudeaegsetest kroonikakaadritest (ja nende lavastusest), peategelaste (Madisson, Kelam, Parek) kommentaaridest, diktoritekstist ja kaasaegsetest kaadritest peategelaste tänasest päevast. Omavahel kombineeritult ja vastandatult peaksid need looma sünergilise uudse teadmise. Aga ei loo.

Filmist ei tule kuidagi välja tõsiasi, et neljakümnendate massirepressioonid ja sellele järgnenud, iga ühiskonna indiviidini viidud pidev järelkontroll tampis ühiskonna seisukorda, kus osati nii mõelda kui ka käituda kahes eraldi võtmes: ametlikus ja isiklikus. Hämmastav, kuidas Orwell oskas tulevikku nägemata seda kahetisust või tetralemmat ette kirjeldada. Orwelli puhul on tegemist totaalse korrastatusega, midagi absoluutset aga inimeste maailmas pole. Nõukogude aja kulgedes segunesid isiklik ja ametlik mõte isikliku kahjuks – viimast oli raske praktiseerida, kui polnud kindlalt teada, kes sinu ümbrusest ja millise organi kasuks töötab.

Täna on paljudel kombeks öelda, et “tegelikult” nad mõtlesid teistmoodi, kui nende toonasest käitumisest võiks järeldada. Olgu see ehk vajalik uue Eesti konsolideerimise vms jaoks, ikkagi illusioon. 1960. aastad tõid Eesti ellu hallide varjundite massi asendamaks teravamate värvide vastandumist. Vastupanek oli nii või teisiti idiootsus, lapsus, vaimuhaigus, mida nii ametlikult kui ka muidu igati kinnitati. Pole häda, ole limukas, seda on vaja, kui meie ei tee, siis keegi ikka teeb ja järsku on siis halvem? Paljudel oli raske sellele argumentatsioonile oma ajas vastu seista. See aeg on loodetavasti möödas või möödumas. Vähem tähtis on küsimus, kuidas me seda aega ise nii või teisiti hindame või iseloomustame. Palju tähtsam peaks olema võimalus seletada seda aega neile, kellel isiklik kogemus puudub.

(Filmi) intervjuudest jääb mulje, nagu oleksid need tehtud ad hoc – näidatakse suvalist kaadrit ja ole hea – ütle midagi! Kelam saab sellega kõige paremini hakkama, sest elukutseline poliitik peab lihtsalt olema võimeline igas olukorras arvestama suriseva kaameraga. Samas oleks võinud kommentaarid palju sisukamad olla, kui eesmärk olnuks asja sisu avamine ja sellega liitunuks ettevalmistus. Nii jääbki mõnest vastusest mällu pigem emotsionaalne kest kui võimalik sisu.

Dokfilmi autor Urmas Eero Liiv on mõnes mõttes nagu ajakirjanik: et saada korralikke vastuseid, peavad küsimused olema ette valmistatud ja vastatavad. Aga just selles ettevalmistuses paistab olevat filmi üks peamisi puudujääke.

Ma ei arva, et “ENSV” tegijad olidki planeerinud intervjuude vahele olupildid Brüsselist, Palestiinast või Kreekast, mis tekitavad vaatajas kuidagi veidra tunde. Kelam tühjas tähtsas saalis kõnelemas; Parek palverännakul, millele keegi tähelepanu ei omista, ja Madisson naise tänitamise saatel sihitult ekslemas kaunil saarel. Mitte kuidagi ei tahaks uskuda, et “Tervitusi…” eesmärgiks oli plaanitud näidata rännakut ei kuhugi. Aga ometi nii see näib. Miks siis nii? Äkki ei tulnud hoopis plaanitu välja ja tehti, mis kokku tuli?

Häda pole siiski selles või teises, vaid ikka põhilises ivas – millest ja milleks on see film, miks see tehti? Dokumentaalfilm peaks lisaks hingeharidusele ehk ikka ka midagi sisulist, faktoloogilist meile teada andma. “ENSVs” puuduvad objektiivset reaalsust korrastav ajaraam ja olustiku reaalsust kajastavad – kui soovite – kas või mõõdikud. Ühes arvustuses juba kirjutati, et vanemad vaatajad tundsid nõukogudeaegseid (üsna absurdi piiril) kroonikakaadreid vaadates (olgu või masendavaid) nostalgiahetki, nooremad aga maurasid naerda ja jalgadega trampida – nii pagana naljakas on see! Aga pole seal midagi naljakat ning lisaks on üks võimalik teemaarendus lähiajaloo puhul jälle (pehmelt öeldes) ära kasutatud.

Muuseas, filmi Moskva 1980. aasta olümpiamängudele pühendatud kroonikakaadrite ajal tuli pähe, et keegi võiks ju sellest ja Eestis sel ajal toimunust dokumentaalfilmi teha. Enamik toonaseid tegijaid on (veel) elus.