Jaagupipäevast olevipäevani

Ardo Västrik

XIX rahvusvaheline Haapsalu keelpillifestival 25. – 29. VII 1994. aastast alguse saanud juulilõpu keelpillifestival on suvine muusikapidu kaunis kuurortlinnas Haapsalus. Rahvusvaheline Haapsalu keelpillifestival on kasvanud välja festivalist „Viiulimängud”, mille kunstiline juht oli palju aastaid Tõnu Reimann. Aastast 2008 täidab seda ametit Eva Punder ning mööda ei saa minna ka üritust korraldavast Haapsalu Kontserdiühingust. Haapsalu festivaliga on lahutamatult olnud seotud ka keelpillimängijate suvekursus, mis tekkis festivali juurde vaid aasta selle loomisest hiljem (seekord osales ligi 60 õpilast ja pedagoogi üle Eesti, samuti muusikuid Soomest ja Saksamaalt). Kesk- ja vanema astme keelpilliõppuritele mõeldud kursused annavad noortele võimaluse saada erialatunde Eesti tunnustatud keelpillipedagoogidelt ning osaleda kursuse orkestris, loomulikult kuulata ka festivali. Juba mitmel aastal on see ühtlasi täiendusõppe kursuseks muusikakoolide keelpilliõpetajatele. Kui festivalil on aegade jooksul üles astunud enamasti kõik Eesti tähtsamad keelpillisolistid, lisaks väliskülalised, on kursustest osa võtnud omakorda enamik praegu juba elukutselisi keelpillimängijaid. Mingis mõttes on selline kursuse-festivali sümbioos ideaalilähedane. On ju ammu teada tõde, et igas õpetuses loeb väga palju ka eeskuju. Haapsalus järgitakse seda tarkust vägagi, sest paljud esinejad on ka kursuste õppejõud. Erandeid leidub loomulikult nii siin kui sealpool. Kaht ettevõtmist seob tihedalt ka traditsioon lõpetada festival kontserdiga, kus kursuslased toovad publiku ette nädala jooksul õpitud orkestrikava.

Tänavuses kavas seoti keelpillid lauluga – tegelikult kõige kaunima pilliga, mis iial loodud ja kõlanud. Avakontsert toomkirikus kandis pealkirja „Ooperigala” ning nagu galakontserdil kombeks, oli kava koostatud väga tuntud muusikapaladest (Bizet, Puccini, Gershwin jt), mida kuuleb tavaliselt Klassikaraadio saates „Da capo”. Kontserdil esines G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli sümfooniaorkester (kontsertmeister ja solist Maria Goršenina) dirigent Mikk Murdvee juhatusel ning vokalistid Edgar Tereping (bass), Kädy Plaas (sopran) ja Mart Madiste (tenor, Estonia). Ehk ei soosinud kiriku suur kaja just lõpuni kõigi teoste esitust, kuid kava tervik ja viimistlusaste olid suurepärased. Ning kahtlemata on selles „vaevanägemises” oma suur osa dirigendil.

Läänemaalt pärit Kädy Plaas oli peakangelaseks ka öökontserdil Jaani kirikus, kus kanti ette Händeli „9 saksa aariat sopranile, viiulile ja basso continuo’le”. Tegemist oli tõsise pingutusega, sest mängiti ilma aplausita (s.t puhkepausita nii mängijate kui kuulajatele) tublisti üle tunni, liiatigi kippus Händeli muusika pärast juba mitmendat aariat publikule natukene ühetaoline tunduma. Siinkohal päästsidki aariate vahele pikitud soolonumbrid osalevatelt pillidelt (Eva Punder – Telemann, Lembi Mets – Bach, Reinut Tepp – Müthel), mis pakkusid head kõlalist vaheldust. Ei saa mainimata jätta ka kaua aega remondis olnud Jaani kiriku oivalist akustikat. Tekkis isu kuulata seal mõnd soolokontserti.

Samal päeval oli enne toimunud vendade Lasse (viiul) ja Tanel Joametsa (elektriklaver) kontsert kultuurikeskuse galeriis (sobinuks hästi, kui kontserdid oleksid ajaliselt vahetatud), kes improviseerisid tuntud jazzistandardite teemal, sekka mõni bluusilugu. Joametsade koosmäng sai alguse juba ligi 30 aastat tagasi, kuigi viimasel ajal on seda harvemini ette tulnud – Lasse töötab aastast 1997 Soomes, viimati Oulu Sinfonia kontsertmeistrina.

Kuulates-vaadates mängimas mõlemat muusikut, peab tõdema, et sellist musikaalsust ja loomulikkust interpreteerimisel ei ole võimalik ilmselt õppida, see on kaasa antud. Samas on mõlemad ka kõrgetasemelised süvamuusika esitajad, mis seda laadi muusika mängimist ainult rikastab.

Haapsalu festivali kohustuslikuks osaks on olnud kontsert Uuemõisa Valges saalis, mis sobib ideaalselt kammermuusika esitamiseks keelpillidel (eriti oktette saame mujal harva kuulda). Avalugudena kõlanud Ester Mägi „Kahekesi” (1979) ja „Duod rahvatoonis” (1983) Eva Punderi ja Urmas Vulbi esituses on tõelised leiud. Esimene kirjutatud algselt flöödiduona ning viimane algselt flöödi ja viiuli duole 1980ndate alguses, on need kahel viiulil mängituna väga köitvad. Eestis ilmselt väga palju sellele koosseisule kirjutatud ei ole (Mägi teoseid kõlas veel mitmelgi kontserdil, mis, arvestades tema juubeliaastat, oli ilmselt tahtlik, maestra ise oli kohal lõppkontserdil). Tehniliselt särava ettekandega sundisid kuulajaid toolist kinni hoidma viiuldaja-tšellist Sigrid-Kuulmann Martin ja Levi-Danel Mägila Händeli-Halvorseni „Passacaglia’ga” (lugu lihtsalt nõuab sellist interpretatsiooni!). Kontserdi teises pooles tuli aga ettekandele Nielseni järel tuntuima taani helilooja Nils Gade Oktett F-duur op. 17, kus liidriroll oli seekord Mikk Murdveel, kes tõestas end ka tõeliselt suurepärase viiuldajana. Okteti esitus oli väga kaasakiskuv – selliste kontsertide järel on alati tunne, et tahaks veel ja veel.

Festivali lõpetas kaks orkestrikontserti, samuti toomkirikus toimus galakontsert, mis võinuks kanda ka pealkirja „Noored solistid”, sest festivali orkestri ees ning Mikk Murdvee juhendamisel said kas päris esimese või siis esimesi kogemusi Kaisa Padur (viiul, Nõmme MK), Kirke Gross (tšello, VHK MK), Johannes Põlda (viiul, TMKK) ja Siret Lust (kontrabass, Guildhalli muusika- ja draamakool). Solistid esinesid väga keerulistes akustilistes tingimustes väga vapralt. Kohati läheb virtuoosmuusika kuulamine selles akustikas muidugi raskeks, sest isegi lähedalt kuulates kipub palju kaotsi minema. Aga noortele on see kogemus väga väärtuslik.

XVIII rahvusvahelise keelpillimängijate suvekursuse orkester (kontsertmeister Lauriine Kalajas) esines samuti Mikk Murdvee käe all, aga Haapsalu kuursaalis. Selline koosmängimise võimalus on väga tähtis eriti väiksemate muusikakoolide noortele, keda pole nii palju, et suuremas koosseisus musitseerida. Kava (Mozart, Grieg, Bartók, Mägi) oli jõukohane noortele õppimiseks, treenis nii koosmängu, meloodia mängimise oskust kui ka reaktsioonikiirust. Ehk oli selle orkestri puhul tšellosidkontrabasse viiulitega võrreldes liiga palju ja balanss natuke bassi poole kreenis, kuid ei saa ka ennustada, millised pillid osalevad kursustel.

Jääb vaid loota, et juuli viimase nädala Haapsalus veetnud noored keelpillimängijad on nüüd rikkamad, kui sinna tulles, ja et osake sellest rikkusest jäi ka haapsallastele. Festivali kontserdid olid rõõmsad hetked täis muusikat ning mõttelendu.