Meie tulevik on naabrite tänapäev

Kaarel Tarand

  Soomes nädalavahetusel lõppenud üldvalimised suuri üllatusi ega vapustusi kaasa ei toonud. Vastupidine oleks sellises stabiilses riigis peaaegu võimatu. 200st esindajakohast parlamendis jaotati valimistel ümber ainult 14 ehk 7% (Eesti võrdlusarvud on 23 ja 23%). Jõuvahekorrad muutusid pisut, aga mitte sel määral, et meie naaberriik mingi arvestatava poliitilise kursimuutuse võiks ette võtta. Vähemasti nendele, kes näevad Eestitki president Ilvese määratluse kohaselt üha rohkem “igava ja turvalise Põhjala riigina”, peaks Soome valimistulemus andma üsna tõetruu pildi sellest, mis Eestitki kaugemas tulevikus ees ootab.

Esiteks, erakondade küllalt suur hulk säilib. Soomes osales valimistel 18+1 erakonda ja poliitilist liikumist (+1 on Ahvenamaa erikorra järgi neile alati kindlustatud koht parlamendis, millele ei kandideerita erakonniti). Parlamenti pääses neist 18st 8, kolm suurt ja viis väiksemat (juba 1945. aasta valimistel pääses parlamenti 7 erakonda). Eestis jõudis tänavu riigikokku 6 erakonda 11st, välja jäid ka kõik üksikkandidaadid (2003. aastal pääses riigikokku samuti 6 ning 1999. aastal 7 erakonda-valimisliitu). Eestis on erakondade arvu vähendamine jõuga, s.t erakondi ühinema sundivate ning rahastamist suunavate seaduste abil, enam-vähem lõpule jõudnud. Vähendamiskursil jõuga jätkamine pole enam põhjendatud, uute tulijate vastu aga ei saa ennetavaid abinõusid kasutusele võtta. Pigem sunnib avalik surve seadust pehmendama väiksematele paremate eluvõimaluste andmiseks.

Teiseks, mida aeg edasi, seda kindlamad on valijate eelistused. Praegused jõuvahekorrad Eestis ei ole kindlasti lõplikud, sest kui iga neljas antud hääl seekord liikus, siis sealt on veel pikk maa Soomega kõrvutatava vähem kui 10protsendilise liikuvuseni. 2003. aastal vahetas Eestis eelistust tervelt 29% valijatest, nüüd 23%. Ümberjaotamise pärast peetakse veel kõvasti lahinguid, sest ega hetke jõuvahekord ei rahulda õieti kedagi peale Reformierakonna. Ja küllap nemadki tahaksid veel rohkem hääli saada.

Soome valimistel kinnitati üle pärast nn sotsialistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemist kolme suureks jäänud erakonna (Rahvuslik Koonderakond, Keskerakond ja Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei) positsioon. Nende saagiks on läbi aastate umbes 2/3 häältest ja mandaatidest. Kolmest kaks teevad enamusvalitsuse, kuhu hea tava kohaselt kutsutakse alati ka Rootsi Rahvapartei. Ja ega erilist vahet polegi, kas valitsus saab natuke parem- või vasakpoolsem.

Sellist tüüpi jaotuseni on Eestis samuti veel pikk maa käia. Juba on kõlanud esimesi julgustavaid hääli suunale, mis võiks viia meie seaduste järgi vene vähemust esindava korraliku erakonna moodustamiseni. Eestivenelastele oleks praeguse seisuga juba kasulikum, kui neid esindaksid “omad”, mitte nime poolest eestlaste erakond, kellele venekeelne valija ainult kampaaniate ajal meelde tuleb. Siin on põhiliseks tingimuseks keskendatus Eesti huvidele, nagu Soomeski pole rootslaste parteil mingit pistmist läänenaabri raha ega võimalike imperialistlike himudega. Kui eestivenelaste partei suudaks Moskvast lahutatult elada ja toimetada, oleks tal ehk tulevikku ja oleks teda riigikokku ka vaja. Aga tühjale kohale ei sünni miski ning eestivenelastel oleks esimese sammuna otstarbekas demokraatiat õppida ja harjutada kultuurautonoomia võimalusi kasutades. Tänaseni pole nad suutnud juba 13 aastat kehtivast seadusest tulu lõigata.

Kolmandaks, Soome näitel võime ka loota, et tänavu märtsis oli Eestis valimiste isikukesksuse tipphetk. Häid, see tähendab parlamendikõlbulikke inimesi on ju palju rohkem kui ainult erakondade esimehed. Soomes oli ühe parlamendikoha keskmine hind tänavu 13 837 häält. Selle piiri ületas ainult kuus kandidaati (Eestis vastavalt 5500 ja 13), ülekaalukalt suurima tulemuse saanud koonderakondlane Sauli Niinistö küll mäekõrguselt (60 570 häält), kuid temast järgmine, peaminister Matti Vanhanen sai ainult 24 029 häält. Aga ka Niinistö saak oli vaid 13% suures valimisringkonnas antud häältest. Andrus Ansip sai oma ringkonnas 28,8% kõigist antud häältest ja Edgar Savisaar oma ringkonnas 28,0%.

Ka tippude selja taga on Eesti saadikutele antud mandaat häälte arvu poolest kõvem. Soomes andis hääle 5 korda rohkem inimesi kui Eestis. Rohkem kui 5000 häält kogus Soomes 155 saadikukandidaati ehk pisut üle kolmveerandi parlamendi koosseisust. Eestis võiks võrdluspiir olla 1000 häält, mille ületajaid Eesti valimistel oli tervelt 128 ehk kaugelt rohkem kui riigikogus kohti.

Kunagi sajandi pärast toimuvat keelelist-kultuurilist-riiklikku ühinemist silmas pidades peaks Eesti poliitiline süsteem edaspidi Soome omale vaikselt lähemale nihkuma (kui just pole ambitsiooni Soome oma rohkem meienäoliseks teha). Aga selletagi on toimivat, rahumeelset ja kindlat demokraatiat nauditav kõrvalt vaadata. Raske oleks endale paremat naabrit soovida.