Kuutõusu kuningriik lapsepõlve piiril

Teet Teinemaa

Wes Andersoni film on omanäoline linalugu laste siiruse ja süütuse põrkumisest täiskasvanute maailmaga. Mängufilm „Kuutõusu kuningriik” („Moonrise Kingdom”, USA 2012, 94 min), režissöör ja stsenarist Wes Anderson, stsenarist Roman Coppola, operaator Robert D. Yeoman. Osades Jared Gilman, Kara Hayward, Bruce Willis, Edward Norton, Bill Murray, Frances McDormand, Tilda Swinton, Harvey Keitel jt. Linastub Tallinna kobarkinodes, Tartu Ekraanis ja Narva Astris. Ameerika filmitööstuses pole praegu just palju õnnelikke, kellel õnnestub investeeringute tagasiteenimise kõrval järjekindlalt oma asja ajada. Ka Wes Andersoni loomingu vastuvõtt pole kujunenud kriitikata, tihti on režissöörile ette heidetud vormi eelistamist sisule. Andersonil on kohati siiski korda läinud teha oma iseäralikust stiilist minev kaup, mis on lubanud tal töötada väheste loominguliste kompromissidega. Isegi režissööri kesise kassaeduga filmid on kasvatanud kultusfilmide mõõtu toetajaskonna ja seetõttu on Andersoni iga uue linateose esitlus omaette kultuurisündmus. Erandiks ei ole ka tõenäoliselt edukamaiks Andersoni filmiks kujunev „Kuutõusu kuningriik”, mille keskmes putkupannud laste esimene armastus ning selle ümber keerlev jälitamissaaga.

Pildikesi kirjumast maailmast

„Kuutõusu kuningriik” kinnitab Andersoni stiili ja pildilise külje erilaadsust. Kujunduskunstnikud on loonud sügiseselt värviküllase liikuvate piltide maailma, mille ookrises paletis domineerivad beež, kollane ja punane. Selline tonaalsus teeb filmid retrohõnguliseks ja paigutab tegevustiku teise aega. „Kuutõusu kuningriigi” puhul 1965. aasta suve idüllilisse õhustikku väljamõeldud New Penzance’i saarele.

Kõikide Andersoni mängufilmide kaameratöö eest vastutanud Robert D. Yeoman on kasutanud taas omaette märgatavaid panoraamvõtteid, kus pole montaaži abil välditud kaamera liikumist ühelt tegelaselt või objektilt teisele. Katkematule kaameraliikumisele vastandub kohati üsna tihe montaaž, kus ekraanikaader hüpleb pidevalt tegelaste vahel.

Filmi sündmustiku kulgemist väljamõeldud maailmas kinnitavad veelgi selgemalt mitmed relsivõtted, kui kärule asetatud kaameraga sõidetakse ühest võttepaigast teise, varjamata vahepealseid dekoratsioone. Kõige kergemini märgatav visuaalne aspekt Andersoni loomingus on tõenäoliselt tema piinliku täpsusega tasakaalustatud ekraanikaadrid. Iseseisvate kunstiliste kompositsioonidena käsitletavatel kaadritel paiknevad filmitavad läbivalt keskel või võrdselt mõlemale küljele jaotatuna ning kui kord sellele teadvustatult tähelepanu pöörata, siis on võimatu komponeeritust eirata.

Vorm versus sisu?

Sisulise eripärana leiab nii „Kuutõusu kuningriigis” kui teistes Andersoni filmides hulgaliselt veidraid tegelasi, absurdilähedasi olukordi ja woodyallenlikke dialooge. Teemakeskmes on alati lähisuhted: sõprus, armastus, vanemate ja laste läbisaamine.

„Kuutõusu kuningriiki” võib pidada küllaltki kirjanduslikuks filmiks: kinolinal on püütud taasluua lapsepõlves loetud seiklusjuttude fantaasiamaailma. Üheaegselt uskumatu ja tõelisena tunduv New Penzance on laste ning täiskasvanute maailma kontrastile tabav võrdpilt. Väikeste peategelaste Suzy (Kara Hayward) ja Sami (Jared Gilman) lakooniline kirjavahetus ning põhjalikult läbi mõeldud põgenemisplaan tillukesel saarel tundub täiskasvanule naljakas, kuid tõstatab küsimuse, kui erinev on tegelikult laste silmis suurte inimeste formaalne asjaajamine.

See, kas Andersoni filmilooming on sisuliselt tühi kott, mis ei taha püsti seista, sõltub ennekõike konkreetsest vaatajast. Osaliselt on õigustatud kriitiline tähelepanu paljude ekstsentriliste tegelaste napile karakteriarendusele, mis jätab nad pigem statisti rolli. Küllap haaravad paljusid vaatajaid just värvikad tegelased filmide keskmes ja nendega teostatud õigus erineda stambist.

Siiski oleks ülekohtune süüdistada Andersoni linateoseid tühjas esteetikas. Tema filmides hakkavad tihti silma Coca-Cola, Budweiser jt tuntud Ameerika kaubamärgid, mis nahaalse tootepaigutuse asemel paistavad omamoodi tarbimiskultuuri kriitikana. Kui „Rushmore’is” (1998) segab abielu lahutav pereisa Herman Blume (Bill Murray) tuntud karastusjooki viskiga ja sokutab purgi teeninduskäru puhaste linade vahele, siis ei ole alust arvata, et suurfirma sooviks sellist reklaami.

Iroonilisi märkusi leiab ka „Kuutõusu kuningriigis”. Juba varasematest filmidest tuttav ilutulestik viitab Andersonil kõikide võimaluste maa heidikute luhtunud unistustele ja tõlgituna Indiaani Maisi nimelist ajalehte lugev skaudimeister paneb mõtlema asustatud mandri vägivaldsele „avastamisele”. Valitseva normi kriitikana mõjub ka suitsetamine, mida leidub tänapäeva Ameerika filmi sobimatul kujul igas Andersoni teoses. Kriitika nurga alt vaadatuna väljendab ka ookrine palett osalt illusioonide Ameerikat, mis eksisteerib ainult inimeste unistustes ja roosiliseks muundunud mälestustes. Macho-kultuuri vaimuka pilkena mõjub „Kuutõusu kuningriigi” pereisa Walt Bishopi (taas Murray) frustratsiooni väljaelamine kirvega puu peal.

Täiskasvanute rolli ja ametialase žargooni taha varjumine vastandub filmis laste siirale tegutsemisele ning sellega viidatakse avatud dialoogi keerukusele. Ja kuigi seekord on peaosas lapsed, võib julgelt väita, et Anderson on alati lapseliku eheduse eest välja astunud. Juba debüütfilmis „Pudelrakett” („Bottle Rocket”, 1996) leiab etteheite kalestunud süsteemile, kui äbarikku kaitsev Mr Henry (James Caan) ütleb riiukukele: „Maailm vajab unistajaid”. Filmis aga kulgeb unistajast peategelase teekond psühhiaatriahaiglast vangimajja.

„Kuutõusu kuningriigis” põgeneb Sam süsteemi esindava skaudilaagri üliinnuka meeskonna ja sotsiaalhoolekande külma ametniku (Tilda Swinton) eest. Õnneks leiab peategelane seekord väljundi oma erakordsusele akvarellmaalides ja nii näeb Anderson loomingut kui ainsat vastumürki lapsepõlve paratamatule kulule.

Mõnusa muusika ja aukartustäratava tähtede paraadi näitlejaskonnaga filmid võluvad kindlasti uusi unistajaid kinno ka tulevikus. Ja linateose kriitilisest sisust olulisemgi on asjaolu, et režissöör Andersoni looming tuletab jätkuvalt vaatajale meelde: film on ennekõike visuaalne meedium.