Leppida ja loota üleloomulikule

Andrei Hvostov

  Ajakiri Economist pealkirjastas oma viimase numbri juhtkirja sedastusega “Euroopa keskea kriis”. Euroopa Liidu poolesajandale sünnipäevale pühendatud numbris vaagitakse mitme nurga alt, kas kriis on tõesti olemas, ja kui on, siis milles see ikkagi täpselt avaldub. Üldlevinud arvamuse või vähemalt peavoolu poliitikute ning Brüsseli funktsionääride järgi – ja seda saame nädalavahetuse pidustuste ajal nende suust kuulda rohkem kui küll – pole maailmas olnud ühtegi teist nii edukat ühendust kui Euroopa Liit (ja ka NATO, mõistagi).

Aktivapool on suurepärane: viiskümmend aastat rahulikku kooseksisteerimist ning heaolu Euroopa kontinendil ja, nota bene!, selle hüve viimine naaberaladele. Economist tuletab juhtkirjas meelde, millise eduga on EL suutnud demokraatiat edendada temast itta jäävatel aladel. Kui kõrvutada seda Ameerika Ühendriikide saavutustega oma “tagaõue” demokraatlikul ümberkorraldamisel, on see silmapaistev saavutus.

Ent ikkagi – kes poleks kuulnud Luksemburgi peaministri Jean-Claude Junckeri ütlust “the EU is not in crisis, it is in deep crisis”, mis läks ringlusse Euroopa Liidu põhiseaduslikule lepingule 2005. aastal kõlanud Hollandi ja Prantsusmaa referendumite surmakella järel.

Veel enne meie ühinemist ELiga, kui Eestis käis hoogtöö maa ja rahva üleskõpitsemiseks (tehti “euroremonti”, nagu T. H. Ilves kunagi väljendus), võis täheldada tendentsi, et ebapopulaarseid otsuseid hakatakse edaspidi ajama Brüsseli kraesse. Rahvuslaste-iseseisvuslaste meelest ägasimegi juba Brüsseli diktaadi all. Milline tähelepanek andis mulle omal ajal põhjust kirjutada, et eestlase identiteedi määravaks iseärasuseks on võõraste isandate olemasolu või siis nende väljamõtlemine: saksa parunid, Moskva kommunistid, Brüsseli bürokraadid on loodud meid vaevama; nende kaela saab ajada kõik meiega juhtunud õnnetused.

Möönan eksitust: praeguse seisuga ei ole Brüsselist kujunenud Eesti rahvuslike hädade patuoinast (võib-olla ei ole veel kujunenud, võib-olla peab ära ootama majanduskitsikuse), kuid see nähtus, rahvusteülese institutsiooni süüstamine rahvuslikes hädades, on väga levinud muudes Euroopa riikides.

ELi komisjoni president José Manuel Barroso ütleb Austria ajalehele Der Standard 19. märtsil antud intervjuus otse, et mõningates ELi liikmesriikides jääb vajaka aumehelikkusest: ühelt poolt ei teadvat tema ühtegi poliitikut, kes soostuks Brüsselile delegeerima pensionide, hariduse või tervishoiusüsteemi kompetentsi, teiselt poolt aga on levinud komme kõiki kohalikke vajakajäämisi nimetatud valdkondades just nimelt Brüsselile süüks panna. (Seepeale meenutab Der Standard nii lugejatele kui Barrosole, et Austria liidukantsler Alfred Gusenbauer tegi hiljuti avalduse, mille kohaselt on Austria ülikoolide arstiteaduskondade spetsiifilistes probleemides süüdi Euroopa komisjon).

Jutud Euroopa Liidu kriisist võivad mõnedes riikides olla rahvusliku tasandi poliitikute ellujäämisstrateegia ning kuna ka ajakirjandus on läinud üha euroskeptilisemaks, siis näib nii, et kriisijutud on praegu lihtsalt moes.

ELi eesistujamaa Saksamaa LV liidukantsler Angela Merkel kutsub liikmesriikide valitsusjuhid sel nädalavahetusel Berliini, et allkirjastada ühine deklaratsioon. Merkeli kava kohaselt peaks see andma tõuke põhiseadusliku lepinguga edasiminekuks; toppama jäänud integratsiooniprotsessi käimalükkamine on teatavasti Saksamaa kui eesistujamaa prioriteet.

Berliini deklaratsiooni sisu pole täpselt teada, vähemalt selle teksti kirjutamise hetkel (küllap käib töö sisu kallal viimase minutini), aga eeldatavasti peaks see sisaldama midagi enamat kui lihtsalt rõõmuoodi Euroopale. Saksa ajakirjanduses leidis suurt kajastamist nende kantsleri visiit Poolasse, riiki, kelle traditsiooniline vabadusvõitlus mitmesuguste võõrvõimudega on nüüd laienenud vastasseisuks Brüsseliga – et kindlustada Varssavi allkiri Berliini deklaratsioonile. Et kogu asi on kuidagi seotud põhiseadusega (muuseas, seda sõna välditakse, sest see ei meeldi brittidele, ning ka prantslased ja hollandlased näikse olevat õrnatundelised selle mõiste suhtes), viitab see, et poolakaid mõjutati loobuma kristlike väärtuste kui Euroopat määrava mõõtme klauslist. Kristluse tähendust soovisid poolakad näha sissekirjutatuna põhiseaduslikku leppesse ning ilmselt siis ka Berliini deklaratsiooni.

Aga mida sinna lõpuks ka ei kirjutataks, pidustuste üldises tonaalsuses pole kahtlust: võõrustajad kavatsevad Euroopa Liidu eduloo kenasti “üles haipida”, ülistades möödanikku, ning tulevikust rääkides keskendutakse nendele valdkondadele, kus Euroopa riikide koostööks on eeldused olemas, näiteks keskkonnakaitse või arenguabi Kolmanda Maailma riikidele või siis (loodetavasti) ühine energiapoliitika, ning vältida alasid, kus arvamused lähevad diametraalselt lahku.

Tuleb õppida elama sellega, mis meil on reaalselt olemas (Helmut Schmidt:  “Kui teil on visioonid, siis minge arsti juurde”.). ELi otsustajate ringi ülemistel korrustel näikse kujunevat seisukoht, et ka nn mitmekiiruseline Euroopa jätab piisavalt ruumi ja võimalust ühiseks tegutsemiseks. Eesti välispoliitiline õudusunenägu tuum-Euroopast, kuhu meid sisse ei arvata, on teostumas. Euroopa Liidu kahekümne seitsme liikme hulgast kuulub eurotsooni kolmteist liiget, Schengeni viisasüsteemiga on ühinenud kaksteist riiki, politseiinfo vahetamise nn Prümi lepinguga on ühinenud seitse riiki.

ELi põhiseaduse vastuvõtmise (esialgu kõigile vastuvõetava variandi väljatöötamise) ja üldse kogu edasise integratsiooni eestvõitlejad ei taha leppida hoiakuga “parem varblane peos…”. Futuroloogid ütlevad, et XXI sajandi halastamatus olelusvõitluses USA ja Hiinaga suudab ellu jääda vaid viimase peal trimmi viidud Euroopa.

Aga näib nii, et ka siin on jäädud lootma mingite seni tundmatute jõudude sekkumisele. Mõned analüütikud väidavad, et Ameerika dollari ajad saavad ükskord niikuinii läbi ja siis lõhkeb ka USA majanduslik mull. Hiina RV väljavaadete kohta öeldakse, et saabub vältimatult päev, kui annavad tunda keskkonnakahjustused, mis on Hiina majandusime “kõrvalsaadus”.

Tulles kodumätta peale, meenutan lahkuva haridusministri Mailis Repsi hoiatust, et paari aasta pärast on kaks kolmandikku Eesti õpetajatest jõudnud pensioniikka. Reps rääkis hariduskriisist (Eesti Päevaleht 10. VIII 2006). Peaminister Andrus Ansip reageeris sellele ootuspäraselt, vaidlustades kohe sõna “kriis” kasutamise ning mõne aja pärast kõlas reformierakonna ridadest arvamus, et õpetajate puudust meil tegelikult pole: majanduslanguse saabudes on koolide uste taga pikad järjekorrad inimestest, kes tahavad tagasi riigi leivale.

Kõigevägevama kätes on me saatus, ja mingi force majeure tuleb lõpuks ka Euroopa Liidule appi.