Lastekirjanduse teabekeskus

 

  Raamatukunstnik Viive Noor,  Eesti Lastekirjanduse Keskuses on avatud kunstigalerii. Mida seal tehakse?

Kunstigalerii on mõeldud illustratsioonikunsti eksponeerimiseks. Ja sugugi mitte ainult lasteraamatute illustratsioonide, vaid illustratsioonikunsti jaoks laiemalt. Kuna galerii on unikaalne selles mõttes, et minu teada on Läänemere maadest vaid Münchenis spetsiaalne illustratsioonigalerii, siis on meie graafik väga pingeline. Praegu on avatud eesti illustraatorite näitus „Sõbrakäega loodud”, kus eksponeeritud tööd kingitakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstikogule. Seal on esindatud mitme põlve kunstnike illustratsioone Silvi Väljalist ja Ede Peebost kuni Kadri Ilveseni. Märtsi keskel avatakse saksa lasteraamatuillustratsioonide näitus, kus on töid mitmetelt üleilmse kuulsusega kunstnikelt nagu näiteks Klaus Ensikat ja Wolf Elbruch, kes mõlemad on pälvinud ainsate sakslastena maailma kõrgeima illustratsioonikunsti auhinna Anderseni preemia. Edasi saab näha loodetavasti traditsiooniks kujunevat Eesti illustraatorite viimase aja tööde kevadnäitust. Sellele järgnevad mitmed personaalnäitused: juunis Sveta Aleksejeva, juulis Vive Tolli, augustis Aleksei Kornilovi, septembris Regina Lukk-Toompere, oktoobris Ülle Meistri, novembris Juss Piho ning detsembris ja jaanuaris Soome illustraatorite talve- ja jõuluteemaline näitus. Tulevikus on plaanis ka mõni eksliibrisenäitus.

 

Kas võib öelda, et meie raamatukunstnikud, eelkõige need, kes on spetsialiseerunud lasteraamatutele, on saanud oma näitusepaiga ning  nende eksponeerimisvajadused on rahuldatud?

Meie raamatukunstnikud on saanud tõepoolest imeilusa näitusesaali vanalinnas. Ja kuigi me kõik selle üle rõõmustame, pole vajadus kaugeltki rahuldatud. Oma unistustes nägin ma kahte illustratsioonigaleriid. Ühes oleks saanud pidevalt üleval hoida Eesti kunstnike loomingut ja teises eksponeerida rahvusvahelisi näitusi. Meil on küll ka väike Trepigalerii, kus loodame tõepoolest näidata kogu aeg Eesti kunstnike töid, aga see galerii on kaunis tilluke. Lisaks on meil olemas hea partner rahvusraamatukogu näol ja seega on võimalik ka vajadusel näitusi kahe maja vahel jagada..

 

Keskusel on ka oma varakamber, kunstikogu. Milliste kunstnike tööd seal on ja mis põhimõtete järgi see hakkab kasvama?

Meie kunstikogu rajamisega on pisitasa algust tehtud juba aastast 2006. Oleme püüdnud sinna osta meie nimekamate illustraatorite parimaid töid. Auhindu saanud pilte või rahvusvahelistel näitustel eksponeeritud töid. Võimalusel sooviksime oma kogusse osta ka väliskunstnike töid, kuid siin osutuvad meie kasinad võimalused muidugi takistuseks. Oleme rõõmsad kunstnike ja nende järeltulijate annetuste üle ja hetkel praeguse näituse pildid jäävadki ju meie kogusse. Ülisuure ja hinnalise kingituse tegi meie majale Edgar Valteri perekond, kes annetas meile üle 2000 illustratsiooni, mida meil on võimalik pisitasa töid pasparteerides tulevikus ka avalikkusele vaatamiseks välja panna.

Veel üks huvitav kollektsioon on meie maja kunstikogusse tekkimas. Nimelt on paljud meie paremad illustraatorid maalinud lastele taburette ja need on osutunud nii huvitavateks ja omapärasteks, et siit ka soov seda kollektsiooni edaspidi täiendada.

Küsinud R. V.

 

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm, millist Eesti Lastekirjanduse Keskuse uue hoonega kaasa tulnud muutust peate kõige olulisemaks? Kui palju on muutunud seoses uue majaga keskuse tegevussuunad?

Keskuse peamised tegevussuunad, eesmärgid pole muutunud. Küll aga on uus maja loonud meile hulga uusi võimalusi. Kõigepealt on uus hoone toonud kaasa meie fondide tarvis suuremad, korralikud hoidlad – kogub ju meie keskus eestikeelseid ja Eestis ilmunud lasteraamatuid ning maailma lastekirjanduse klassikat ja auhinnaraamatuid. Iga aastaga ilmub aga eestikeelseid lasteraamatuid järjest rohkem. Lastekirjanduse varakambris saab üht-teist nende fondide vanemast osast ka välja panna – nii saavad külastajad ülevaate meie lastekirjanduse ajaloost.

Ka lasteraamatuillustratsioonile saame nüüd rohkem tähelepanu pöörata, seda nii oma kogusid eksponeerides kui ka teisi näitusi võõrustades.

Kõige olulisemaks pean aga seda, et koos uue majaga on paranenud võimalused igasuguseks ühistegevuseks ja diskussiooniks, seda lastele (lugemis- ja kunstiüritused, kohtumised, esitlused jm), aga ka täiskasvanuile (lastekirjanduse ja -raamatukogunduse üritused, arutlused, ümarlauad jm). Saame korraldada rohkem üritusi ja silmast silma kohtumisi oma ruumides.

 

Teie maja eksponaatide seast võib leida kõigi aegade paremate eesti lasteraamatute edetabeli. Edetabel on väga tasavägine ja nimetusi mahub sinna palju. Kui palju võiks üks laps nimetatud raamatutest läbi lugeda? Kui palju peaks?

Ilmselt peate selle edetabeli all silmas nimekirja „Sajandi sada parimat eesti algupärast lasteraamatut”, mis on koostatud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse küsitluse tulemusel. Küsitlus toimus 1999. aasta detsembris. Eesmärk oli välja selgitada sada XX sajandi olulisemat eesti algupärast lasteraamatut, mis on mõjutanud mitme põlvkonna lapsepõlve. Selleks moodustati kirjandusteadlastest ja -kriitikutest, õppejõududest ja õpetajatest, kirjanikest ja kirjastajatest, bibliograafidest jt niinimetatud tarkade klubi. Need asjatundjad nimetasid 134 kirjaniku ühtekokku 366 raamatut.

Arvan, et pole õige seostada sõna „peab” lugemisega – lugemine olgu ikkagi vaba ja mõnus tegevus. Nii et ühtegi ei pea, aga võimalikult palju võiks, kuna tegemist on tõesti möödunud sajandi parimate teostega. Lisaks nimetatud raamatutele võiks lapse raamaturiiulile sättida ka terve hulga värskeid lasteraamatuid. Paljud neist teostest väärivad kindlasti kohta selle sajandi kõige paremate algupäraste lasteraamatute edetabelis.

 

Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Anne Rande, teabekeskusest on saanud keskus. Nimetus lühenes ja seoses sellega leidis keskus endale ka uue toreda kodu. Kuidas see juhtus, kuidas see väike ime võimalikuks sai?

Tegelikult on see lausa nii suur sõnulseletamatu ime, et seni ei saa hästi uskuda. Igal hommikul uksest sisse astudes sulen hetkeks silmad veendumaks, et see ikka tõsi on.

Mäletan väga hästi viimast 20 aastat, mil asutuses töötan, et taotluskirju ruumiprobleemi lahendamiseks on kirjutatud hästi palju. Leiti isegi lahendusi, kuid ikka läks midagi vussi. Samal ajal oli kogu meie väikese fantastilise töökollektiivi pilk ja mõte suunatud tulevikku teadmisega, et laste lugemiseta ei saa riik olla edukas, sest just lapsed annavad riigile elujõu. Andsime endast maksimumi, et meie tööd lastekirjanduse ja laste lugemise väärtustamisel peetaks ühiskonnas niivõrd oluliseks, et riik tunneks – ilma sellise kultuuriasutuseta oleksime märgatavalt vaesemad. Meie moto „Tee seda, millesse usud, ja usu sellesse, mida teed!” tõigi keskuse lõpuks oma koju – pikk teekond Pika tänava imelisse majja nr 73 on tõeks saanud. Nii et usku ja lootust ei tohi mingil juhul kaotada ja alla ei tohi anda.

Kodu saamislugu ise on aga lühike. Kuulume juba üle kolmekümne aasta kultuuriministeeriumi haldusalasse. 1987. aastast peale on kultuuriminister vahetunud pea iga aasta. Tänaseni on neid olnud neliteist. Ega muud polnudki vaja, kui ära oodata kaheteistkümnes minister Urmas Paet, kes sõna otseses mõttes tuli, nägi, mõtles, EHMATAS, VÄÄRTUSTAS ja OTSUSTAS.

Täna on sellest saagast hea ja kerge rääkida. Juba pärast esimest lahtiolekukuud võib öelda, et maja on omaks võetud, nii omaks, et on päevi, kus keskust külastab kuni paarsada väikest ja suurt inimest.

Siinkohal on õige koht veel kord tänada kultuuriministeeriumi, kes on meisse uskunud ja sellise suurepärase teoga keskuse 75. sünnipäeva-aastal hakkama saanud. Ja eriti vahva on, et see uskumatult suur kingitus anti üle Eesti riigi juubeliaastal.

 

Mis on seoses uue majaga keskuse töös kõige rohkem muutunud?

Esmalt õiendan ära paar asja. Kuigi keskus on pealinnas, on meie tegevus suunatud kogu Eestile, viimased kaheksa-üheksa aastat esindame omamaist lastekirjandust ka mujal maailmas.

Minu teada pole vähemalt Euroopas teist analoogilist asutust, kus tegeldaks lastekirjandusega nii mitmekesiselt, nagu seda teeme meie. Juba kümmekond aastat tagasi hakkasime selleks ettevalmistusi tegema. Nii saamegi täna rääkida mitmetest tegevussuundadest:

Arhiivraamatukogu kogub eestikeelseid ning Eestis ilmunud lasteraamatuid ja -perioodikat; maailma lastekirjanduse klassikat ja auhinnatud teoseid originaalkeeles; lastekirjanduse-alaseid teatmeteoseid, monograafiaid, ajakirju ja muid materjale; lasteraamatuillustratsioone.

Erialane infokeskus koostab andmebaase ja vahendab teavet lastekirjanduse uurijatele, tõlkijatele, kirjastajatele, pedagoogidele, üliõpilastele jt asjahuvilistele ning uurib eesti lastekirjandust.

Arendus- ja koolituskeskus korraldab konverentse, seminare, loenguid; viib läbi lugejauuringuid ja -küsitlusi; annab välja lastekirjanduse-alaseid trükiseid.

Suurprojektid: Nukitsa konkurss, Aasta Rosina auhind, Muhvi auhind, lastekirjanduse ümarlaud, ettelugemise päev 20. oktoobril ja näitused ning loomekonkursid.

Lasteraamatukogu teenindab põhikooli õpilasi ja kõiki teisi lastekirjanduse huvilisi.

Lastekirjanduse varakamber ja kunstigalerii (alates 7. I 2008)  tutvustab eesti lasteraamatut läbi aegade. Galeriis saab imetleda eesti ja välismaa lasteraamatuillustratsioone.

Seda tööd tehti aastaid Liivalaia tänaval 300 ruutmeetril, see oli tõepoolest väga-väga komplitseeritud. Nüüd on meil võimalik toimetada 1000 ruutmeetril.

Kuigi ruumide kujundamisel tuli lähtuda muinsuskaitse ning päästeameti rangetest ettekirjutustest, üritasime sellegipoolest sisekujundusest võtta maksimumi, et pakkuda tulijatele unustamatuid muljeid, äratundmisrõõmu ja selliseid emotsioone, mis tekitaksid lugemisisu ka nendes, kes seni pole raamatust eriti midagi pidanud. Sellises majas peaks raamat ja lugemine muutuma nii lastele ja noortele kui suurtele inimestele jälle ahvatlevaks.

Nii et põhimõtteliselt on muutunud kõik, kuna saame rääkida majast, kus raamatu ja lugemise väärtus ilmneb hoopis uuel tasandil. Nüüd on meil korralikud säilitushoidlad nii raamatute kui kunsti tarbeks. Meil on imeilus raamatukogu. Meie maja on kui kunstigalerii, kus saame eksponeerida nii eesti kui maailma lasteraamatukunsti. Meil on eesti esimene lasteraamatumuuseum. Meil on täiesti uskumatu taevaalune paradiis – pööningusaal, mille ainulaadsust on raske sõnadesse panna. Kuid oma silm on kuningas, nii et ootame külla!

 

Kuidas sõnastaksite keskuse põhilised eesmärgid?

Kõik me soovime, et meie lapsed elaksid turvalises maailmas ja oleksid õnnelikud. Õnnelik, hea ja edukas ei saa olla raamatuid lugemata. Lastekultuuri üks olulisi komponente on lastekirjandus, mille kaudu laps õpib tunnetama maailma, kujunevad tema väärtushinnangud, vormub kultuuripilt, kujuneb identiteet, rahvusliku kuuluvuse tunnetus. Seetõttu on lastekirjanduse osatähtsust rahvuskultuuris raske üle hinnata.

Meie soov on anda eeskätt lastele ja noortele võimalus kuuluda nende hulka, kes sisse astudes peaksid tundma uhkust ja rõõmu, et just nende jaoks on see maja nii ilusaks, põnevaks, nauditavaks ja ainulaadseks tehtud. Maja, mis peaks lisama igale sisenejale väärikust. Maja, mis peaks tekitama igas tulijas tahtmise muutuda paremaks. Maja, mis peaks ka kõige tuimemas ja ükskõiksemas inimeses äratama ilusaid emotsioone ja unistusi.  Ühesõnaga, tegijad on endast andnud parima, et Eesti Lastekirjanduse Keskuse uuest kodust kujuneks tõeline lapsepõlve paradiis. Meie maja fassaadile võiks olla suurte tähtedega maalitud: „Tere tulemast maailma!”, sest on ju sõna see, mis annab edasi kõik selle, mida maailm endas sisaldab. Selle tähtsa tööga tegelebki asutus iga päev.

 

Milline ruum või tuba teile uues majas kõige rohkem meeldib?

Lugenud maja ajalugu, pelgasin hirmsasti, kuidas siin hakkab olema. Täna ütlen, et majas on imeliselt hea aura ning siin hõljub eriline fluidum, mis lausa mähib endasse ja kasvatab tiivad selga. Kogu maja on nagu üks eriliselt armas, ainulaadne, soe ja põnev tervikruum. See on sõna otseses mõttes aja mahavõtmise ja nautimise paik, nii nagu hea lasteraamatki. Nii kodu- kui välismaalased, kes meid külastanud, ei jõua ära imestada, kuidas on üldse võimalik, et selline lastekultuurikeskus ühes pisikeses riigis teoks on saanud.

 

Kuidas hindate eesti lastekirjanduse praegust olukorda? Kas ilmub palju häid raamatuid? Kuidas on lood nende lugemisega?

Heaks hindan, sest eesti lastekirjandust ilmub muljetavaldavalt palju, isegi liiga. On nii väga häid kui ka vähem häid raamatuid. Valiku teeb loomulikult lugeja. Keskuse ülesanne on aidata väikesel inimesel leida kätte lugemise teeots, mis ei pruugi alati olla sirge ja lai, selleni võib jõuda ka esmapilgul üsna veidraid ja kummalisi radu pidi. Tähtis on, et sinna jõutakse, ja mida varem, seda parem, sest vaevalt keegi alles täiskasvanuna oma esimese raamatu avab.

 

Küsinud J. K.