Ah et seda tehti juba siis!

Peeter Sauter

Mihhail Artsõbašev, Naine, nagu ta seal seisis. Tõlkinud Ants Paikre, järelsõna kirjutanud Vaapo Vaher. Loomingu Raamatukogu 2012, nr 21–23. 133 lk. Mul on Raua Reinuga üks vana vaidlus. Võimalik küll, et vaielnud olen ainult mina ja oma mõttes, aga millegipärast olen seda sisevaidlust pidanud aastaid. Arutelu lähtub sellest, et kunagi poetas Rein üsnagi mokaotsast, et elus on ju halbu ja raskeid asju palju, aga miks peaks neist veel kirjutama, miks peaks neid võimendama, miks peaks seda valu suurendama. Ma ei tea, mille kohta Rein üldse arvamust avaldas, küllap lihtsalt lobisesime, aga ma võtsin seda odaheitmisena kirjanduse pihta, mis mulle on korda läinud. Mõtlesin järele ja leidsin, et kogu Reinu pere kirjandusteos on teatav turvahoid. Pean silmas nii Eno, Ainot kui Piretit. Mardi ja Mihkli oopustega olen tuttav ainult põgusalt, aga minu meelest on turvamehed nemadki. Ja see turvalisus on ju hea. Eriti lastele. Aga! Aga on see aga, et mulle on tundunud, et mülkas hulpija ei haara kinni, kui talle sirutab käe ingel, küll aga võib ta usaldada päästjana kuradit (kes tuligi ju maa peale inimesi aitama ja päästma). Patuorikas või depressiiv on valmis kuulama omasugust, aga mitte puhast moralisti. Raske, kui hulluarstiks on persoon, kes ise pole hull olnud. Mida teab tema minu hullusest! Seega aetakse kuradit välja kuradiga ja kurbust ravitakse kurva muusika ja kirjandusega. Valu valuga, ängi ängiga. Hurraahüüd ja hosianna on nukrutseja kõrvale torkivad.

Aga nüüd võin ma eksida. Kust ma tean, et Rein pole nukrutsend? (Tegelikult tean just, et on küll ja vägagi.) Ehk siis on nukrutsejad eri sorti. Üht ravib präänik, teist pipar. One man’s meat is another man’s poison.

Aga siin ma räägin mööda oma mõttest või jutujorust, mida ajada tahtsin.

Mihhail Artsõbaševi romaani suur kuldmünt pole niipalju teksti sügav nukrus selle pärast, kuidas inimeste ilusad armuasjad paratamatult ja päästmatult hapuks lähevad (ehkki see on teksti tuum), aga Artsõbaševi kirjatehnika. Tänapäeval palgataks ta ilmselt stsenaristiks. Artsõbaševi tekst on tihe, tegevuslik, vaba autoriheietustest ja pakub üllatavaid pöördeid. (Täpselt nagu Hollywoodis tahetakse – hm, kas Hollywood on nüüd siis mulle hea kirjanduse mõõdupuu?) Paradoksaalselt võivad need pöörded olla tihti sellised, et kui lugedes tekib ootus, et midagi juhtub, siis tekstis ei juhtu võib-olla mitte midagi või siis juhtub hoopis midagi eelnenud sündmustega näiliselt vähe seotut ja triviaalset. Sündmus justkui mängitakse maha, aga see annab võimaluse pinget jätkuvalt üleval hoida. Ja Artsõbašev ei tee seda teadlikult, aga kirjutab sisetunde järgi ja see on hea märk. Sest teadlike vahepuäntidega kaugele ei sõida, see konstruktsioon hakkaks varsti läbi paistma. Artsõbašev näib lähtuvat elust, kus tihti seda sorti skeem käigus ongi.

Tolstoi ja Dostojevski on Artsõbaševi kõrval päris jutupaunikud ja heietajad ja „rida on rubla” mehed. Artsõbašev kirjutab küll looduskirjeldust ka vahetükkideks, aga see mõjub irooniana (ja on liiast).

Artsõbašev kirjutab läinud sajandi algul nii, nagu laiemalt hakati kirjutama pool sajandit hiljem. Ja ehk paremini kui paljud, kes siis kirjandusse tulid.

Kiidulaulu kõrvale räägin lühidalt ära ka armastusromaanikese sisu. Tudeng moosib tüdrukut, aga tüdrukut hirmutab seks ja asjast ei saa asja. Tudeng lööb (tõelisele) armastusele käega ja läheb sinna, kus keppi saab. Tüdruk pendeldab aastaid oma ideaalse armastuse igatsuse ja pindakäivate meeste vahel ja kohaneb tasapisi eluproosaga. Lõpus kohtuvad noorpõlvearmastajad uuesti, on vahekorraski, aga mingit õnne see neile paraku ei too.

Omal ajal peeti romaani pornograafiliseks. Tegelikult on see täpselt vastand: moralistlik valupurse, kuidas ilu, kestev ilu on mehe-naise suhetes võimatu. Miks? Sest me oleme inimesed. Meie ihu ja hing ei ole ühes, vaid lahus. Süda ei tea ja ei tahagi teada ega tunda, mis käsi teeb.

Kurvastas mind see, et lõpus paneb Artsõbašev nõrka (aga küllap teadlikult). Seal lastakse kogu tehniliselt tugevalt üles ehitatud tükk sentimentaalse pisaranõristamisstseeniga vetsust alla. Kangelanna Niina paiskab oma ehk ainsamale pärisarmastusele Luganovitšile näkku selle, kuidas too ongi ta eluporri kiskunud, ja Luganovitš (noh, mis tal ikka peale hakata) on lihtsalt nõutu elu ja armastuse sasipuntra ees. Küllap töötas just see stseenike hästi tolleaegsel raamatuturul ja bulvariromaanist sai bestseller. Minu meelest tahab aga Mihhail Artsõbašev siin küüniliselt ja valulikult viidata, et nii nagu läheb lörri armastus, läheb libedaks ka kogu armastusega tehtud kirjandusponnistus ja on parem, et kui autor virutab porri selle ise, kui et laseb teistel tükkideks hekseldada.

Mis veel nukraks teeb, on tõsiasi (ja ma ei tea, kas see ikkagi on tõsi), et heaks kirjanikuks näib olevat lootust saada siis, kui oled surma lähedalt näinud ja tundnud. (Noor Mihhail Artsõbašev tiriti pärast armuvalus tehtud enesetapukatset surma veerelt tagasi.) Siis on sul valutunne (mulle meenub, et toimetaja Joel Sang vangutas mu käsikirja lugedes kord pead, et justkui on tekstike, aga näe, valu ei ole sees – ja siis tükk aega hiljem nentis halastavalt, et ei ole häda, ikka on valu kah olemas). Valutunne on elutunde teine pool. Ja kui on münt, millel on ainult üks külg vermitud, siis on see enamasti valeraha ja sellega pole midagi peale hakata. Nüüd võiks siia päris pika rea teha kirjanikest, kellel oli surmalõhn ninast läbi käinud. Dostojevski kas või, Tolstoi kah (keda ma Artsõbaševi kõrval jutupaunikuteks nimetasin, aga kes on head jutupaunikud). Tammsaare. Gogol lausa teadis ette, et ta elusalt maha maetakse. No te võite seda rida ilmselt kilomeetrite viisi pikendada. Mida me siis peaksime alustavatele kirjanikele soovitama? Et elage riskantselt, mängige elu ja surmaga? No kuulge, see on ebainimlik. Või siis, et parem ärge kirjutage? Kah totter soovitus. Minul vastust ei ole. Artsõbaševeid treib oma treipingil parajaks ikka vanajumal ja mitte inimene.

Ja – alguse juurde tagasi hüpates ja Raudadele mõeldes: mis lastekirjandusse puutub, siis tuleb tahtmatult meelde, et nii „Pipi Pikksukk” kui „Väikevend ja Karlsson katuselt” räägivad ju üksindusest ja nukrusest. Millest muust. Juba lastekirjanduse suur osa kirjutab lahti valu, olgu kas või „Pál-tänava poisid”. Aga eks ka kirikus istu mõnele lauluke, mis ajab vesistama, teisele jälle hõisked, aga kolmandale tasane ja tore jorutus.