Kõrghariduse massistumine ja mcdonaldiseerumine

Ene Grauberg

Kuigi ülikoolid on oma alguse saanud keskajal, võib traditsioonilise ülikooli hiilgeajaks lugeda XIX ja XX sajandit. Eriti kiiresti hakkasid ülikoolid arenema pärast Teist maailmasõda, mil ülikooli ülimat missiooni hakati seostama ühiskonna ja inimkonna teenimisega. XXI sajandi alguseks sai aga selgeks, et just ülikoolid mängivad üleminekul innovatsioonipõhisele majandusele enneolematult suurt osa. Seetõttu ei saa ülikooliharidus olla ainult avalik, vaid see on ka era- ja isiklik huvi. XX sajandi lõpuaastatel kujunenud uus ülikooli- ehk kõrgharidusmudel, mis aitas suuresti kaasa ka kõrghariduse massistumisele, on tihedalt seotud olnud kiirete paradigmaatiliste muutustega ühiskonnas. Üleminek tööstusühiskonnalt infoühiskonda, majanduse globaliseerumine, teadmuspõhise majanduse kujunemine, demokraatia kiire areng jms esitab uued nõudmised. Ka kõrgharidusele. Üleilmastumise tingimustes sõltub rahvusvaheline konkurentsivõime üha enam innovaatiliselt mõtlevatest töötajatest. Oskus kriitiliselt ning kompleksselt mõelda ning kõrge erialane professionaalsus on kaasaja kiiresti muutuva ühiskonna ühed kõige nõutavamad teadmised ja oskused. Selleks aga, et kiirete ühiskondlike muudatustega hakkama saada, on vaja pidevalt õppida, end täiendada ja ümber õppida.

 

Templiülikoolist ettevõtlikuks ülikooliks

Humboldti haridusmudel teaduse ja õpetamise ühtsusest ning õpetamise ja õppimise vabadusest, millele toetub traditsiooniline ülikooliharidus, on eelkõige professori- ja õpetlasekeskne kõrgharidus. Professor on see, kes ütleb, mida, miks ja kuidas õpetada. Traditsioonilise ülikooli kõrgeimaks eesmärgiks on rahvusliku eliidi kasvatamine ja õpetamine. Arvatakse, et eliit teab ja näeb alati teistest kaugemale ja rohkem. Seetõttu on eliidi ülesandeks näidata massidele teed vabadusele, rikkusele ja õnnele. Arvan, et selline professorikeskne ülikoolimudel pole veel täielikult kuhugi kadunud. Vähemalt Euroopast. Ja jumal tänatud, sest paljusus on see, mis elu edasi viib. Euroopa ja eriti Inglismaa kõrgharidussüsteem on olnud näiteks USA oma kõrval alati eliidikesksem. Teatavasti oli Inglismaal veel kuni 1960ndate aastate alguseni kõrghariduses osalejate määr vaid 5% vastavast eagrupist (18–23 aastased). Vaatamata sellele, et mitmes vanas ja väärikas Euroopa ülikoolis võib aeg-ajalt tunda ka praegu veel heas mõttes keskaja hõngu ja „professori-õpetlase vabariigi” nostalgiat, on siiski suurem osa ka nendest vanadest ja traditsioonilistest ülikoolidest kaasa läinud uute ühiskondlike väljakutsetega, mis on tihedalt seotud üleminekuga massikõrgharidusele. Berkeley ülikooli professor Martin Trow juhtis juba 1973. aastal tähelepanu kõrghariduse massistumisele. Tema arvates võib nende riikide kõrghariduse puhul, kus kõrghariduses hõivatud 18–23aastaste noorte hulk jääb 15 ja 50% vahele, rääkida massikõrgharidusest. Seal, kus protsent ületab 50, on tegemist juba universaalse kõrgharidusega ja seal, kus see on väiksem, kui 15%, saab rääkida elitaarkõrgharidusest. See tähendab, et kõrgharidus on kättesaadav vaid suhteliselt väikesele hulgale vastavast eagrupist.

Üleminekut massikõrgharidusele näitab eelkõige üliõpilaste arvu tohutult kiire kasv viimasel 20–25 aastal. Ja seda kogu maailmas. UNESCO kuulutas üleminekut massikõrgharidusele oma 1998. aasta üleilmsel kongressil. UNESCO andmetel on üliõpilaste arv vastavast eagrupist (18–23aastased) kasvanud 13 miljonilt 1960. aastal 79 miljonini 2000. aastal ning 2020. aastaks prognoositakse üliõpilaste arvu kogu maailmas 125 miljonit. Kõrghariduse massistumise all mõistetaksegi seda, et keskmiselt üle 40% keskkooli lõpetanutest üle maailma jätkab õpinguid kõrgkoolis. Rikastes OECD riikides on kõrgkoolis õppijate arv viimase 25 aasta jooksul näiteks kahekordistunud.

 

 

Kõrgkoolis õppijate määr eagrupis 18–23 aastat (%)

 

  1975  1998

OECD  22  41

Soome  32,2  74,1

Rootsi    30,8  50,3

Norra    25,5  65

USA  55,5  80,9

Inglismaa  19,1  58

Hiina  1,6  6

India  5,2  8

 

Allikas: UNESCO ja Maailmapank

 

Kõrghariduse massistumise protsess on kaasa haaranud ka arengumaad. Ladina-Ameerikas on näiteks üliõpilaste arv kasvanud 270 000-lt üliõpilaselt 1950ndatel 9 miljonini 2004. aastal. Ka Aasia vähem arenenud riikides on üliõpilaste juurdekasv olnud suur. 1990ndatel suutis Hiina oma üliõpilaste arvu kahekordistada. Hiina kõrghariduse massistumisele suunatud programm on muljetavaldav. Selleks on kavandatud terve riiklike vahendite süsteem. Üks osa sellest on seotud ka võimekamate noorte õppima suunamisega lääne ja eriti Ameerika Ühendriikide nimekamatesse ülikoolidesse, kusjuures õppima suunatute kodumaale tagasitoomise pärast nad, erinevalt ameeriklastest, eriti ei muretse. USA paljude nimekate ülikoolide õppetoolid on nimelt suures osas „vallutanud” Aasiast ja eelkõige Hiinast tulnud andekad noored, kuna nemad on töökamad, rohkem õppimisele pühendunud ja seetõttu ka konkurentsivõimelisemad. Sama teed püüab käia ka India. Kuigi arvud näitavad, et Hiinal ja Indial on sellel teel veel väga pikk maa minna.

Lääne ja eriti Euroopa riikidele on Hiina ja India haridusturg kujunenud aga tõeliseks magnetiks seoses rahvaarvu kiire vananemise ja vähenemisega lähiaastatel. Mul oli eelmisel aastal Hiinas viibides võimalik külastada suurriikide haridusmessi, kus teiste seast paistsid oma kohalolekuga eriti silma Jaapan, Venemaa, Inglismaa, Hispaania ja Skandinaavia riigid. Tundus, et suurriigid on mõistnud, mis võib lähitulevikus oodata nende kõrgharidussüsteemi ja selle kaudu ka kogu majandusarengut, kui paljude ülikoolide auditooriumid jäävad tühjaks. Muide, huvitav oli see, et Skandinaavia ülikoolid reklaamisid end sellel messil Euroopa majandusruumina, kuhu olid haaratud ka Balti riigid. Ja seepeale mõtlesin, et kui Hiina poolt vaadatuna võib meid käsitleda ühise majandusruumina, miks siis pole nn Skandinaavia tänaval esindatud ühtegi Balti riikide ülikooli. Hiina noorte eriti suurt huvi ja tunglemist oli näha aga Inglismaa tänaval. Ilmselt oli see seotud sellega, et inglased paistsid silma oma parema organiseerituse poolest bürokraatias. Isegi migratsiooniametnikud olid kohal, kellelt võis kohe saada ka kompetentset infot viisa- ja elamisloataotluste kohta ning täita sealsamas ka vastavad blanketid. Nii et kiire ja kompetentne info ja asjaajamine on kujunenud üheks oluliseks konkurentsieeliseks.

 

Konkurents kohustab

Üha ägenev konkurents, mis on seotud üleminekuga teadmuspõhisele ühiskonnale, ja suurriikide võitlus hegemoonia pärast maailmas on elavdanud konkurentsi ka ülikoolides. Ülikoolid võistlevad omavahel paremate üliõpilaste, suuremate uurimisgrantide, välisturu, erasektori investeeringute jms pärast. Kiire majanduskasv mitmes OECD riigis 1990ndate lõpus on toonud uusi ja küllaltki suuri investeeringuid ülikoolidesse ka erasektorist. Erasektor on viimastel aastakümnetel üha enam hakanud siduma oma majanduslikku edu investeeringutega kõrgharidusse. Ei investeerita ainult inimestesse, vaid ka laboratooriumidesse, raamatukogudesse, tehnilisse infrastruktuuri jms. Erasektori aktiivne sekkumine ülikoolihariduse kujundamisse on valvsaks teinud traditsioonilise ülikooli mudeli pooldajad, kes vahel võitlevad lihtsalt oma kaotsiläinud positsiooni pärast ülikoolis. Seetõttu võib tihti kuulda jutte massistuva ülikoolihariduse allakäigust, kvaliteedi langusest jms.

Mis seal salata, vahel on aga need kurtmised seotud ka lihtsalt võitlusega oma koha eest päikese all. Siit ka „vana hea professorikeskse ülikooli ülistamine”, kus üliõpilased olid targemad ja pühendunud õppimisele, kus professorite palgad olid kõrgemad ja töökoormus väiksem, kus professori akadeemiline vabadus oli garanteeritud kõrge elueani ja kus professor ei pidanud sekkuma kõikvõimalikesse oma tööga vahetult mitte seotud küsimuste lahendamisesse. Ülikool oli professorile justkui tempel, mis kaitses teda välismõjude eest ja laskis tal pühenduda oma „igavesele akadeemilisele palvusele”. Professorite akadeemilisest konservatismist aga enam ei piisa. Elu läheb oma rada mööda edasi. Kõrghariduse olemus on paljus muutunud. Üliõpilane sõltub täna hoopis vähem õppejõududest ja nende loengutest. Paljud õppematerjalid on kättesaadavad Interneti teel. Transnatsionaalse kõrghariduse innovatiivseks vormiks on kujunenud Interneti-põhine distantsõpe. J.-F. Lyotard on märkinud, et Humboldti tüüpi ülikoolide ja suurte loenguvoorude aeg sai otsa juba 1960. aastatel.

 

Kuidas tegutseda globaalsel turul  Kuidas on uues olukorras lood kõrghariduse kvaliteediga, millele viimasel ajal nii suurt tähelepanu on pööratud? Mida kvaliteedi all mõista? Keskseks põhimõtteks kaasaegses kvaliteedifilosoofias on saanud kliendikesksus. Klient on kuningas! Klient on see, kes ütleb, milliseid eesmärke peab kõrgharidus teenima, et jõuda teatud pädevuseni. Institutsionaalsel tasandil leiavad need eesmärgid väljundi kõrgkooli missiooni kaudu. Õppeprogrammide tasandil aga eeldatavate õpitulemuste (teadmised, oskused, hoiakud) kaudu. Õpitulemused on tähis üliõpilastele ja tööandjatele. Õpetamise kvaliteet peab tihedalt olema seotud õpetamise ja õppimise tulemuslikkuse ja efektiivsusega. Viimane sõltub aga ainekursuste eesmärkidest ja tulemustest. Viimasel ajal on palju rõhutatud, et selline standardiseeritud ja utilitaarne lähenemine kõrghariduse kvaliteedile on tegelikult tihedalt seotud suurtootmisele rajatud ühiskonna mudeliga, kus püütakse kõike ratsionaliseerida, efektiivselt ette määrata ja kontrollida.

G. Ritzeri arvates on tänapäeva ülikool muutunud justkui kiirtoidurestoraniks ja kõrgharidus ise burgeriks, mis võib küll kiiresti ja efektiivselt viia meid eesmärgini, aga õige pea tekib vajadus uue burgeri järele. Massikõrghariduse kvaliteeti on võrreldud ka Lada autoga, mis on asendamas Rolls Royce’i. Kui esimese tootmise puhul on lähtutud põhimõttest „kiiresti, odavalt ja palju”, siis Rolls Royce oli tõeline insenertehniline meistriteos, imeline ja kallis. Seetõttu oli ta kättesaadav vaid vähestele ja kõige väärikamatele. L. Harvey on rõhutanud, et kliendikeskne ja instrumentaalne lähenemine kõrgharidusele on teinud sellest tavalise masstootmise produkti. Ühesõnaga, kõrgharidusest on saanud tootmisharu. Üleminekul industriaalühiskonnast infoühiskonda on aga ka tootmine ise muutumas. Kulupõhine majandus on asendumas innovatsioonipõhise majandusega. Mida see tähendab kõrgharidusele?

Juhtimisguru P. Drucker on märkinud, et viimase 30-40 aastaga on paljude suurte ülikoolide kampustest saanud reliikviad. Ka paljud Ameerika teadusülikoolid on pankrotistunud, kuna pole suudetud kaasa minna ühiskonna väga kiirete muutustega. Ameerikas on pankrotistunud ülikoolide asemele tekkinud uusi ja kiiresti arenevaid online- ja eraülikoole, mis vastavad tihti paremini kiiresti muutuva ühiskonna vajadustele, kuna on väiksemad ja paindlikumad. Arvatakse, et juba lähiajal võivad praegust kõrgharidussüsteemi arengut hakata oluliselt mõjutama online-ülikoolid. Üleüldise võrgustumise ajastul on ülikoolide suured kampused kaotamas oma endist tähendust. Tõsisesse ohtu on sattunud ka täisajaga õppijad. Õppejõud pole aga Interneti-põhise massikõrghariduse olukorras enam kõiketeadjad, vaid pigem konsultandid-nõuandjad, kes peavad hakkama saama väga suure hulga üliõpilaste nõustamisega Interneti teel. Kuidas kombineerida uut moodi õpetamist uurimistööga? Kuidas uurimistöö tulemusi mõõta? Kas tõesti vaid CC-artiklite alusel, mille ilmumisperiood võib teinekord ulatuda isegi 5-6 aastani? Ja kuidas üldse mõõta kõrghariduse kvaliteeti olukorras, kus suurem osa maailma ülikoolidest on avanud kõrgharidusele juurdepääsu globaalsel turul. Ja olukorras, kus üha rohkem riike on hakanud mõistma kõrghariduse kui kaasaegse teenindusekspordi sektori majanduslikku potentsiaali.

Uue põlvkonna hariduspoliitika kujundajatele saab lähiaastatel tõsiseks probleemiks, kuidas luua selline transnatsionaalne kõrgharidussüsteem, mis suudaks balansseerida väga hea kõrghariduse ja massikõrghariduse vahel. Kuidas kaasata kaasaegne tehnoloogia nii, et edasi kanda igavesi humaanseid ja ka rahvuslikke väärtusi? Selle küsimuse lahendamine on aga paljus seotud kõrghariduse uue süsteemi, selle organisatsiooni ja finantseerimismudeli loomisega. Kas Eesti on selleks valmis?