Kas ilusa prioriteedi lõpp?

Peeter Müürsepp

Newtoni meetodi õpetamise küsimuses on teadusloolaste jaoks veel lahtisi otsi. Dublini kui 2012. aasta Euroopa teaduslinna ürituste raames toimus 12. – 13. juulil konverents teemal „Newtoni retseptsioon”, mille korraldas ja põhiosas ka finantseeris Edward Worthi nimeline raamatukogu. Kuigi põhitemaatikana oli välja kuulutatud Newtoni retseptsioon XVIII sajandil põhiliselt Iirimaal, äratasid minu teesid Newtoni meetodi õpetamise kohta Tartu ülikoolis XVII sajandi viimasel kümnendil nii suurt huvi, et mind kutsuti esinema. Minu ettekanne, mis käsitles Sven Dimbergi tegevust Academia Gustavo-Carolina matemaatikaprofessorina, osutus igati edukaks. Dimberg nimetab Isaac Newtonit nimepidi oma ainekava kirjelduses 1694/95. õppeaastaks, märkides, et ta jätkab eelnenud akadeemilisel aastal alustatut. Kui Sven Dimberg oma plaani ka ellu viis, milles pole otsest alust kahelda, siis saame väita, et Tartu ülikoolis alustati Newtoni meetodi õpetamist 1693/94. õppeaastal. Sven Dimbergi kirjapandu põhjal võib oletada, et tegelikult alustas ta Newtoni meetodi tutvustamist juba taasavatud ülikooli esimesel, s.t 1690/91. õppeaastal. Paraku ei nimeta Dimberg tolle akadeemilise aasta ainekavas Newtoni nime. Vihjet uudsele meetodile ei saa ilmselt pidada piisavaks tõenduseks, kuigi teadaolevalt ei ole keegi suutnud usutavalt oletada, millisele muule meetodile Dimberg osutada võis. Newtoni oma näib olevat ainus tõsiselt võetav kandidaat. Isaac Newtoni suurteos „Loodusfilosoofia matemaatilised printsiibid” („Principia”) ilmus teatavasti 1687. aastal. Seega kulus Euroopa kõige idapoolsemal ülikoolil, nagu Academia Gustavo-Carolina tol ajal oli, vaid kolm aastat meetodi põhitõdede tutvustamisega alustamiseks. Näiteks Cambridge’is jõuti selleni alles 1699. aastal, Oxfordis veelgi hiljem, kui uus sajand oli juba täies hoos.

Kas Sven Dimberg ja seega ka Tartu ülikool olid esimesed kogu maailmas? Nii oleme siin kandis harjunud arvama. Ingliskeelne maailm seda seisukohta siiski ei jaga. Näiteks väljapaistev teadusloolane ja Newtoni spetsialist Mordechai Feingold California tehnikaülikoolist (Caltech), kes ka Dublini konverentsil osales, on veendunud, et esimene õppejõud, kes oma üliõpilastele Newtoni meetodit tutvustas, oli šotlane David Gregory (šotipäraselt Gregorie) 1688. aastal Edinburghi ülikoolis. Säilinud käsikirjad kinnitavad, et Gregoryl oli tõesti niisugune soov olemas. Mitmed teadusloolased on siiski skeptilised. Väidetavalt ei ole kinnitust, et David Gregory üliõpilased Newtoni meetodist tõepoolest midagi teada said. Samuti ei tea me ju ka seda, mida ja kui palju Sven Dimberg Tartus oma üliõpilastele tol ajal revolutsioonilisest meetodist edasi anda suutis. Dimbergi ainekava annab siiski tunnistust, et tema puhul ei ole tegemist Newtoni „Principia” pimesi järgijaga. Plaanis oli keskenduda esimese raamatu kolmele esimesele osale ja seejärel tegelda kolmandas raamatus esitatud maailmasüsteemiga. „Principia” teist raamatut ei olnud Dimbergil plaanis puudutada. Nagu juba öeldud, on meil hästi teada, mida Dimberg kavatses, kuid realiseerimise tulemuslikkusest paraku jälgi ei ole.

Kas peaksime nüüd võtma seisukoha, et üks ilus prioriteet on Eesti (teatud mõttes ka Rootsi) ja eelkõige Tartu ülikooli jaoks kaduma läinud? Rangelt võttes on vist tõesti nii. Samal ajal on selles huvitavas küsimuses teadusajaloolaste jaoks veel lahtisi otsi. Probleem on eelkõige selles, kas David Gregory tõesti õpetas Newtoni meetodit või ainult teavitas oma üliõpilasi selle olemasolust. Nii või teisiti on Sven Dimbergi tegevus XVII sajandi lõpu Tartu ülikoolis tõsist tähelepanu vääriv rahvusvahelises plaanis. On selge, et teaduse mõttes algas valgustusajastu Tartus juba XVII sajandi lõpus ja sai võimsa jätku enam kui sajand hiljem silmapaistva prantslase Georges Frédéric Parrot’ eestvõttel.