Arhitektuurituul: Ehituskultuur

?ar Mark

  Paljudes Euroopa riikides mõtestatakse ümber ehitamise valdkonda. Vajadus korrigeerida aastakümneid vanu tõekspidamisi on tekkinud paljudes riikides üheaegselt. Põhjus, miks rääkida ehituskultuurist, on ikka sama: kuidas lõpptulemus ehk valmisehitised oleksid igas mõttes parema kvaliteediga. Ülemaailmne linnastumine on sundinud ka arhitekte aina rohkem rääkima hoone asemel linnaruumist. Laiem ja eri osapoolte jaoks arusaadavam on ehitatud keskkonna käsitlus. Kõik, mis on loodud inimese poolt, on meie enda mõtlemise tulemus. Isegi Eestis pole sisuliselt alles puutumata loodust ürgmetsa näol, kõikjal on inimene oma korrektuure teinud. Veelgi rohkem on inimene sekkunud tihedalt asustatud riikides.  

Siinkohal olen kasutanud vabas vormis Saksa ehituskultuuri initsiatiivi tekste, mille saksa keelest on eesti keelde seadnud Andres Levald.

 

 

Mis on ehituskultuur?

 

Saksamaal mõistetakse ehituskultuuri all ehitatud keskkonna loomist ning sellega ümberkäimist. Ehituskultuuri ei tohi segi ajada ehituskunsti ehk arhitektuuriga. Teema ei puuduta ainult elukutselisi planeerijaid, vaid kõiki, kes ehitatud keskkonnaga kokku puutuvad. Vastutust ehitatud keskkonna kvaliteedi eest ei kanna mitte ainult spetsialistid, vaid kõik, kes on selle loomisel osalised. Ehituskultuur on üldine ja avalik asi.

Otsused on mõjutatud eelkõige sellest, kuidas hinnatakse inimese kujundatud keskkonda ühiskonnas. Hoiakute ning käitumisviisi muutumine on keeruline ja hajus protsess. Mõistagi on asjaosalistel soov seda protsessi mitmesuguste ettepanekute ja oma tegevusega mõjutada. Eraldi võttes tunduvad need soovid enamasti mõistlikud, kui neid kogumina vaadata, valitseb oht, et need mõjuvad kohalikuna, ühte punkti koondatuna, katkendlikuna ning konkreetset eriala esindavana. Vaatekohtade mitmekesisuse tõttu on aga olulisele keskenduda keeruline.

Seetõttu on ehituskultuuri võimalik edendada eelkõige eduka suhtlemise toel, mille tulemusel vormuvad ja realiseeruvad nii avalikud arvamused, poliitilised tõekspidamised, halduslikud reeglid kui ka kvaliteetsed avalikud arendusprogrammid.

Strateegilised kaalutlused on eri riikides viinud ehituskultuuri sihtasutuse, riikliku suhtluskeskuse asutamiseni. Kuid ka pärast sihtasutuse loomist on tõelise ehituskultuurini pikk tee. Selle ettevalmistamiseks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks on vaja tugevat juhtimist ja vajadusel ikka ja jälle tegevuse eesmärkide meenutamist. Selle juhtimise garandiks on päevapoliitikast sõltumatute mitmete erialadega seotud isiksuste kollektiiv.

“Lõpuks ometi!” ohkavad need, kes näevad tänapäevases ehitusmassis liialt vähe ehituskultuuri. Mitte kunagi varem pole ehitatud nii palju kui eelmisel sajandil, sealjuures ehituskultuurilises mõõtmes nii vähe.

“Uuesti sama teema!” on nende seisukoht, kes on ikka ja alati ehituskultuuri eest seisnud. Ka varem on ju ajatult häid ehitisi loodud ning kultuur väljendub ju pidevas ideaali poole püüdlemises.

Uus teema on teisenenud maailm. Majanduslikud ja ühiskondlikud suhted on muutunud piisavalt palju, et ehituskultuur saaks või vähemalt peaks saama uuesti kaalutud muutunud väärtushinnangute kaudu. Uuesti tuleks määratleda nii ehituskultuuri sisu kui vorm – need peavad end muutuvas kultuuriprotsessis uuesti tõestama.

Eelmise sajandi üheksakümnendate aastate alguses pandi Rio konverentsiga alus säästvale arengule, arvukatele agendaprotsessidele üle maailma.

Ehituskultuuri osas puudub aga eelhäälestus, mis võimaldaks algatada globaalsema aktsiooni. Avalik häälestatus kujuneb aga aegamööda. Mitmete linnaehituslike uuenduste tegelik läbilöök võtab aega umbes 20 aastat, näiteks võib tuua radikaalsete linnauuenduste asendumise säästva suhtumisega.

Kogemus on näidanud, et tõukejõuks ei ole enamasti süsteemisisesed tegijad, vaid asjaosalised väljastpoolt. Sõltumatus ning erialane asjatundmine  pälvivad lõpuks tähelepanu ja hakkavad mõjuma. Initsiatiiv ei tule ülalt ega alt, vaid vabade isiksuste võrgustikust: mõned seest, mõned väljast, mõned alt, mõned ülalt. Initsiatiiv rajab normi, mis on alguses paratamatult teatud vastuolus olemasolevaga. Initsiatiiv deklareerib, kuidas miski peab olema, ütlemata seda, kuidas see tegelikult välja kukub. Initsiatiiv loob trendi, mitte ei jookse selle järel.

Eesti ehituskultuuri tulevik võiks olla juba järgmise kirjutise teema, kus saab loodetavasti juba arvestada koalitsioonileppe tekstiga.