Tutvusta oma igavust

Karlo Funk

Modernne subjekt kogeb maailma väärtusetuna, sest ainult temast endast tulenevad väärtused ei paku rahuldavat vastust olukorras, kus transtsendentne on meie positivistlikus elukorralduses eitatud. Lars F. H. Svendsen. Igavuse filosoofia. Sarjas „Biblioteca controversiarum”. Tõlkinud Jaan Pärnamäe. TLÜ Kirjastus, 2012. 248 lk. „Igavuse filosoofia” autor Lars F. H. Svendsen avaldab raamatu järelsõnas hämmastust raamatu menu üle. Akadeemilise kõrvalehüppena mõeldud tekstist sai bestseller, mis vajas norralaste igavusejanu rahuldamiseks nelja trükki. Sissejuhatuses meenutab autor ühtlasi, kuidas ta teemani jõudis. Tegutsenud pärast ülikooli lõpetamist mitmed aastad professionaalse filosoofina, tundis ta teatavat tühjust ja eksistentsiaalse küsimise lahtumist. Filosoofiast sai töö, mille korduvatest mustritest algas tema igavus. Selle rahulolematuse väljendusena sündiski see esseistlik tekst. Üsna harva teadvustab filosoofia seda seisundit, mida ta võib tekitada. Mõistuspärasust, objektiivsust ja universaalsust taotlevad vaimuoperatsioonid, mis seatakse kategoriaalsesse vormi, äratavad ette valmistamata lugejas enamasti igavust. Igavuse üks läbivaid kõrvaltoone on ka mittemõistmine. Argielu lähtekohalt on filosoofiline selgus sageli liiga kauge ja abstraktne, et jõuda selleni vahetult ja rakendada mõistmist igapäevaste protsesside osana. Ent kui mingi tekst inimesi liigutab, on see järelikult juba vajalik. „Igavuse filosoofia” suudabki piisavalt ligipääsetavas vormis edasi anda mõtlemise teekonna ja lugeja kaasa võtta. Alustuseks kaardistab autor igavuse inimlike seisundite seas. See on kõigepealt personaalne, ent saanud iseloomulikuks suurele hulgale inimestele, muutunud ka kultuurifenomeniks. Ta ei argumenteeri lähemalt, miks pole tegemist näiteks lihtsalt psühholoogilise seisundiga, millest võib rääkida vabanemise ja ületamise võtmes, nagu näiteks stress. Või täpsemalt, argumendina piisab sellest, et mitmetes tekstides on tegeldud igavusega reflektiivselt, antud sellele ligitõmbav väljendus ja seega igavus kultuuriliselt legitimeeritud. Pessoa näidete kaudu liigub tekst nende tundevarjunditeni, mida igavus äratab, laskmata end lihtsalt määratleda. Käsitledes igavust eelkõige kui modernse ühiskonna nähtust, ei tõusegi igavus esile esmalt mitte kui lihtsalt takistus liikumises, vaid kui tühik, mis ei lase end ületada. Igavus vallandab ringleva liikumise, soovi end tähistada ja end selle kaudu üles leida, mis aga osutub võimatuks. Ka mõtlejal pole nõiaringist filosoofilise väljapääsu leidmiseks kasutada paremaid vahendeid kui ilukirjanduslikud tekstid.

Igavus nr 4

Svendseni lähtekoht on isiklik. Igavus algab mittetegemisest, mitte-teha-tahtmisest, teha-tahtmatusest ja hõlmab meid nii füüsiliselt kui vaimselt. Millelgi ei ole tähendust, kõik tundub triviaalne ja ihade mootor peatub süütuna näiva küsimuse ees: mida ma õigupoolest tahan? Vastusena tulevad esmalt pähe objektid, suhted, elamused, kuid nende saavutamisest ei piisa. Tahtes üha uusi elamusi või objekte, muutuvad need tühjaks. Rahulduste pidev piisamatus peatab soovide ja tahtmiste loomuliku liikumise, sest korduses ei sünni koondavat tähendust. Me saame iha tühjusest teadlikuks.

Svendsen toetub igavuse liigitamisel Doehlemannile, kes eristab koguni nelja tüüpi igavust. Põhimõtteliselt piirdub ta siiski jaotusega situatsiooniigavuse ja eksistentsiaalse igavuse vahel. Esimene on kindlast olukorrast tulenev ajutise iseloomuga kogemusnappus. Eksistentsiaalne igavus, kus „hing on tühi ja sisuta ning maailm pöörleb tühikäigul” on aga see, mida Svendsen raamatus peamiselt käsitleb. Essee ise paistab olevat sündinud siiski hoopis igavusest nr 4, loovast igavusest, mida ei iseloomusta niivõrd sisu/tus kui sund teha midagi uut.

Tegelikult Svendsen ei maini vist kordagi, et igavuse keskmes on subjekti võimetus anda tähendust. Näited, mida ta kirjanduses analüüsib, kirjeldavadki subjekti katseid ületada igavus ja põhimõtteliselt taasintegreeruda oma oletatava tuumaga. Ent kuidas siis ikkagi on kaduma läinud subjektiivse tähenduse andmise võime, kas sellele lihtsalt ei ole enam vastet tegelikkuses? Kas igavuse tekkimine märgib puuet tegelikkuses, mis peaks aistinguna alati pakkuma midagi, mida subjekt võiks tahta? Kuidas tegelikkus enam ei vasta subjekti hüüetele?

Vähemalt ühe põhjusena, miks igavus just tänapäeval nii valdavaks on saanud, näeb Svendsen isikliku tähenduse kadumist igapäevases kogemuses, mis on seotud jõudeaja tekkimisega. Varem vaid aadlile või munkadele jõukohane mitte-tegemine on elukorralduse lihtsustumisega saanud valdavaks. Vajaduste täitmise asemel tegeleme me oma ihadega, mille rahuldamisest ilmselt ei piisa eksistentsiaalseks tasakaalutundeks. Kinnitust sellele, et ihale keskendunud elukorraldus on igavusega tihedalt seotud, näeb Svendsen meelelahutuse ja elamusjanu pidevas esilolekus ühiskonnas. Meedia ja ühiskonna kriitika libedal teel ta siiski kaugemale ei lähe.

Individualism ja eimiski

Olemasolemine põhimõtteliselt on igav, jõuab ta nentida, enne kui hakkab huviga kirjandust ja filme analüüsima. Teine kultuuriloolise tausta poolest oluline tegur on individualismi ja romantismi esilekerkimine XIX sajandil. Kõik sündmused said vaadeldavaks esteetilise pilgu tõttu, mis andis maailmale tähenduse. Ent individualistlik meelevald, kus asjadel nii nagu nad on, on vähem kaalu, teeb viimaks võimatuks ka subjektist kõrgema instantsi tunnustamise. Kui meid miski inimesena ei piira, oleme juba avatud piiritule igavusele, sest kogu ümbritsevas toimivad samal viisil juba teised individualistlikud tegutsejad ja kõik on tehtav. Mida teha, kui kõik on võimalik? Üks täpsemaid subjektiivse igavuse tausta selgitusi ongi ehk tsitaat Hegelilt: „Nõnda on subjektivism õnnetu ja vastuoluline: ühest küljest küünitab see tõe järele, objektiivsuse järele, teisalt aga ei suuda ta ennast vabastada oma üksindusest, iseenese põhjustatud enesepiisavusest.” Igavus on üksinda seismise mõistmine, kus ükski väärtuslik enese kaudu põhjustamata kogemus enam võimalik pole.

Svendsen jätab üldiselt tähelepanuta romantilise subjekti vabanemisega paralleelselt kulgevad ühiskondlikud protsessid, mis igavust süvendavad. Enamikule traditsiooniliste religioonide esitatud küsimustele on täppisteaduslik maailmapilt andnud seletuse, vabastades maailma vajadusest looja järele. Tehniline progress on muutnud elukorralduse mugavaks ning õiguslik raamistik korraldab objektiivselt suhteid teistega. Toimiv instrumentaalne ratsionaalsus läbistab elukorralduse kõiki tasandeid, rõhutades paralleelselt isikliku elu piiramatut vabadust. Igavuse taustal pole ainult vabastatud aeg, vaid ka tunne, et paljud protsessid meie ümber on mehaanilise loomuga, korduvad ja ennustatavad. Svendsen küll mainib, et maailm on objektiviseeritud, kuid ei esita selle kujunemist ideeajalooliselt. Usutavasti võiks kirjandusliku igavuse ja lääne progressi ajaloo vahel viimase paari sajandi vältel leida huvitavaid kokkupuutepunkte.

Tegelikult on igavusel veel üks võimalus, aga seda Svendsen ei puuduta. See on lääne mõtlemise „puutumatu”, eimiski. Kui filosoofia keskseks küsimuseks peab Heidegger, miks ülepea on olev ega pigem eimiski, siis on see reeglina ka äärmuslikem mõttekas lause, mis sisaldab sõna „eimiski”. Ida mõtlemises on tühjusel avaramad võimalused, sellest saab võrsuda kogu maailm ja see võib jääda eimiskiga pidevasse tingimuslikku vastasmängu. Nihe „asjale” on lääne filosoofia ajaloos sedavõrd kiire ja praktiline, et eimiskit on peetud eimiskiks. Olemine on alati põhjendatud, mateeria alati eksisteerib, tühjus on alati täidetud, ehkki võiks küsida, kas ruumi Suure Paugu eelne olek pole füüsika standardmudeli mõttes pigem lähemal eimiskile. Võiksime siis ka samavõrd mõelda, et igavus on teadvustamata kokkupuude eimiskiga, kujuteldamatu kogemusetusega, mis võiks subjekti põhjalikult raputada.

Elamuste ületamine

Subjekti piiride ületamisel astutakse võitlusse igavuse vastu järjest kaugemale ulatuvate äärmuste abil. Ballardi (ja eelkõige Cronenbergi) „Kokkupõrkel” põhinev analüüs peatükis „Igavuse lood” on moodsa igavuse seisukohalt ilmselt kõige kõnekam, sest siin on seotud jõuliselt doseeritud seksuaalsus, tehniline (enese)hävitamine ja surm. Ballard on intervjuudes esitanud arusaama, et me elame fiktsioonide keskel ja kirjanduse ülesandeks on leida tegelikkus. Selles kohas jõuab Svendsen taas filosoofiliselt kõneka mõttekäiguni: „Milleks on meil tegelikkust vaja? Ma ei oska sellele vastata. Konstateerin vaid, et meil on tegelikkusevajadus” (lk 99). Selle peatükis otsib Svendsen vastust, kuidas eelkõige just Cronenbergi filmi traditsioonilisest realistikust filmikeelest väljapääsu otsiv väljendus vastab tegelikult meie modernsele tegelikkusele.

Meie suhet tegelikkusega vahendab tehnika ja seegi on üks igavuse sümptomitest. Mida isiklikum ja intensiivsem kogemus tundub, seda jõulisemalt ületame tehnitsistlikku ühetaolisust. Seksuaalsus on olnud väga isiklik, intensiivselt kohaloluga laetud kogemusväli ja „Kokkupõrge” kujutab seda tehnilise ja vahendatuna, kus nauding on erootikavaba nagu mootori tööprotsess. Neil mõttekäikudel lähemalt peatumata võib lisada, et Svendsen paistab jõudvat üsna lähedale Baudrillard’i arusaamale imaginaarsest ja tegelikkusega seose kaotanud suhtest maailmaga, ent ei kanna endas prantslase moralistlikku hinnangut oma kaasajale. Ehkki „Kokkupõrge” ei tegele igavusega ega pane vaatajat seda tundma, on Ballardi ja Cronenbergi teoste keskmes see, mida Svendsen nimetab transgressiooni loogikaks. Modernne subjekt kogeb maailma väärtusetuna, sest ainult temast endast tulenevad väärtused ei paku rahuldavat vastust olukorras, kus transtsendentne on meie kultuuritraditsioonis eeldatud, kuid positivistlikus elukorralduses eitatud. Leides end vastamisi tähendusliku tühjusega, püüame seda romantilise subjektivismi vaimus ületada üha tugevamate isiklike kogemuste kaudu. Kogemuse intensiivsus ei paku siiski lahendust transtsendentse puudumisele.

Igavusel on teisigi registreid. „Ameerika psühhos” avaldub ületamine ekstreemse vägivalla, Beckettil eksistentsiaalse huumori kaudu. Warholi taktika avaldub identses kordamises, kus kõige ühetaolisus on täieliku ainulaadsuse kinnituseks. Warhol lähenes ilmselt zen-praktikale: „Kui ma juba istun ja vaatan sedasama asja, [—] siis ei taha ma, et see oleks põhimõtteliselt sama – ma tahan, et see oleks täpselt seesama. Sest mida rohkem sa täpselt sama asja vaatad, seda vähem tähendust sellesse jääb ja seda paremini ja tühjemini sa ennast tunned.”

Filosoofia igavus

Raamatu ühes raskekaalulisemas peatükis, „Ontoloogia – igavuse hermeneutika” vaadeldakse Heideggeri. Filosoofilise meelelaadiga igavusenautijale on see raamatu kese, isegi kui Svendsen tunnistab, et ei ole Heideggeri ängianalüüsiga kunagi tõelist suhet saavutanud. Igavus on Heideggeril olemise mõistmise situatsiooni iseloomustav, Dasein’i ja olemise vastastikusesse suhtesse kuuluv seisund ja mõtlemise alushäälestus. Kui oleme sunnitud igavust kuulama, tuleb ilmsiks, kuidas asjad olemises on, või vähemalt avaneb võimalus pöörata end sellest mõtlema. Svendsen laskub heideggerlikesse keele- ja mõttekäikudesse üsna osavalt, arvestades tema kerget skepsist nende suhtes.

Igavus tekib tema tõlgenduses üleminekualal inimliku olemise ja olemise kui sellise vahel. Kaasajale on see iseloomulik just seetõttu, et inimestel on kadunud vajadus olemusliku järele ning liigne kergus ei võimalda enam kokku puutuda tõeluse valdkonda puutuva metafüüsilisega. See tühjus aga sunnib mõtlema hakkama, sest mõte eimiskist on talumatu.

Tähelepanuväärsem kui tõlgendus ise on Svendseni raamistav vastuargument Heideggerile. Ta leiab, et sidudes mõisted ja häälestused tihedalt olemisega, kaotab Heidegger silmist tõelise elu. Kas tõesti peaks kogu filosoofia tegelema ainult tegelikkusega? Avaram filosoofiaprojekt peaks Deleuze’i vaimus haarama mõistete loomise inimese kogemusruumi võimalikult ulatuslikuks avamiseks, milles nii tõekäsitlusel kui inimesekesksel mõtlemisel on vaid osa. Kui Svendsen ei tunnista metafüüsilist valdkonda, siis võiks ju kogu igavuse fenomeni taandada kas selle kirjanduslikele avaldustele või psühholoogiale. Teisal argumenteerib ta kriitiliselt kaasaegse instrumentalistliku lähenemise vastu, eeldades justkui eksistentsiaalselt püsivaid tuumväärtusi. Ehkki tekst haarab nauditavate seoste leidmisega tähelepanu, on paiguti filosoofilise läbiva joone leidmine selles pikas essees problemaatiline. „Igavuse filosoofia” on tugevam pigem kultuuri- kui mõttelooliselt.

Svendseni käsitlust igavuse varakeskaegsest eellasest acedia’st on jõudnud kritiseerida Marju Lepajõe artiklis „Tüdimusest ehk akeediast varases munkluses”.* Tuginedes Euagriosele Pontosest, avab ta põhjalikult akeedia tausta ja tähenduse ning heidab Svendsenile respekteerivalt ette liigset üldistamist. Tundub usutav, et Svendsen ei samastagi munga sügavale meditatsioonile järgnenud tüdimust tänapäeva igavusega, vaid näeb selles lihtsalt ideeloolist eellugu. Samavõrd on usutav, et kloostripraktikas aja jooksul akeedia ka tuhmus ja jõudis kloostrisse saadetud aadlivõsude abil üha lähemale kaasaegsele igavusele. Ent ühe võimaluse valgustab Lepajõe kirjutis kaude veel välja. Kõikvõimaliku igavuse seas ei tarvitse olla kaht sarnast ning filosoofia asemel vajab igavus antoloogiat. Vahest selguks viimaks, et oma igavust loovas erinevuses kogedes olemegi tegelikult romantilise individualismi parimad teostajad. Tutvusta oma igavust ja ma ütlen, kes sa oled.

Viimases peatükis leidub juba hulgaliselt igavusevastaseid retsepte. Tekst paistab jõudvat siiski tulemuseni, et nagu paljudel kultuuriliselt olulistel nähtustel, on ka igavusel topelttähendus. Olemuslike asjadeni jõudmiseks on teatud piirini igavlemise oskus hädavajalik, samas kui argikogemuses on igavus taunitav tühjus uute elamuste vahel. Igavus on vallandav ja sulgev fenomen, sundides tegutsema või jättes inimese painavalt üksi vastamisi lõputu ajaga.

* http://kjt.ee/2012/09/tudimusest-ehk-akeediast-varases-munkluses/