Üks muuseumilugu, nii nagu lugu on

Meelis Liivlaid

Muuseume on Eestis palju. On heal järjel ning kiratsevaid. Kurvalt unustusse vajunud ja vaikselt tiksuvaid ning aktiivselt oma asja ajavaid muuseume. Muuseumitööle lähenemine on erinev. Ideaalis peaks muuseum meile jutustama lugu. Milline see lugu on, sõltub konkreetsest muuseumitöötajast, olgu selleks siis rahulikult silmad avali tukkuv proua kusagil saalinurgas või säravsilmne entusiastist giid või ehk eramuuseumi kõigest kõike teadev omanik, kes tunneb iga eksponaadi tagapõhja ja saamislugu. Kultuuriministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et dokumendi „21. sajandi Eesti muuseumid. Arengu põhisuunad 2006–2015” eesmärk on anda kõigile muuseumidele, museaalse tegevusega haakuvatele teemaparkidele ja külastuskeskustele üldised pikaajalised arengusuunad kolmes olulisemas valdkonnas: muuseum kui ühiskonna väärtuslik osa, muuseum kui kultuuripärandi koguja ja säilitaja ning muuseum kui toimiv organisatsioon. Nimetatud dokumendis on selgitus veidi liiga juriidika hämarustesse ning ametlikku kõneviisi kalduv, seetõttu lähenen kirjutises antud punktile veidi vabamas vormis ehk jutustades lugu. Alustada võib rahast, millest rääkimine kutsub kultuuritegijates endiselt esile vastakaid reaktsioone. Ühest küljest on kultuuris raha alati vähe, teisest küljest justkui ei tohiks kultuuri kontekstis raha üldse mainidagi. Kui mängus on see va krabisev, siis kirtsutab kultuurikandja rolli rõhutamiseks ostetud ebamugavas kuhvtis kultuuritöötaja nina. Rahast rääkimine ei meeldi. Arvatavasti lahkuks „kulturnik” lauast, kui mainida ühes lauses muuseumi ja äritegevust. Äri kuulub meil veel kuhugi kultuurist väljaspoole.

Euroopa Nõukogu kultuuripärandi raamkonventsioonis („European Framework Convention On The Integrated Development Of Cultural Heritage”) rõhutatakse, et kultuuripärandi säilitamine ning majanduslik areng ei ole vastandlikud mõisted ning muuseumi ja äritegevuse seostamine ei tohiks kedagi ärritada. Eesti on lihtsalt liiga väike ja vaene. Nii et tasakaalu säilitamiseks peame teenima oma rikka kultuuriga.

Kuidas raha teenimisega muuseumis lugu on? Selge on see, et enamik muuseume vaid piletitulust ära ei ela. Külastuse tipphooajal teenitud piletirahaga muuseumi aasta ringi üleval ei pea, tee mis sa tahad. Eramuuseumi kogemuse põhjal arvan, et piletimüügist märksa tulusam on annetuskast, mis tubli töö korral täitub justkui imeväel. Pilet peletab inimese teinekord muuseumist eemale. Vabatahtlik annetus mõjub kutsuvalt, kuid on neidki, kes pärast muuseumikoguga tutvumist ja giidilt viimase infokillu välja pressimist pigistavad tengelpungast kuidagi paar senti välja ja lahkuvad naerunäol justkui pärast õnnestunud äritehingut.

Meenete müümine on kahtlemata üks muuseumi tegevuse osa, kuid muuseumi siiski ära ei majanda. Külastajatele pakutavad teemaprogrammid on selles osas märksa tulusam tegevus, kuid eeldab siiski finantse, et palgata inimesi, kes programmi haaravalt läbi suudavad viia. Neid, kes oskavad ja tahavad rääkida lugu.

Muuseumitöötaja stereotüüp on meil ehk välja kujunenud. Kas pole see mitte nurgas istuv ja tukkuv väärikas vanaproua, kes hurjutab, kui külastaja ülemeelikuks läheb? Teame ka teistsuguseid muuseumitöötajaid. Näiteks mõnda eramuuseumi omanikku, kel silm säramas ja jagub entusiasmi teistelegi jagada. Mingil moel peavad nad oma muuseumi üleval.

Muuseumi käigushoidmise üheks võimaluseks on läbipaistev äritegevus, kõlagu see nii halvasti kui tahes. Muuseumikohviku, galerii või muu pisiäri loomine ei võtaks muuseumi väärikuselt tükki küljest, pigem aitaks maitsekas ärilahendus õhkkonnale kaasa. Siin on lugematuid võimalusi, kuidas külastajaid muuseumi meelitada. Kuid kõrvaltegevus ei tohi saada primaarseks, ei tohi varjutada muuseumi ja temas peituvaid lugusid.

Soomes läbi viidud uuringu põhjal soovivad külastajad rohkem interaktiivsust ning võimalust eksponaate katsuda. Meie muuseumides satuks eksponaati lähemalt uurida soovija enamasti pahandusse. Siingi tuleb leida kompromiss soovide vahel. Kõik külastajad ehk kätt külge panna ei soovigi ja vaatavad silmadega, nagu see meil enamasti kombeks on.

Eestis on interaktiivusega nagu on. Eksponaate on. Meremuuseumis saab sõjandushuviline oma kätt proovida ja kuuldavasti pidi õhutõrjekahuri simulaator üpriski populaarne olema – kõigile midagi. Teisest küljest on mõnes muuseumis liiale mindud. Kui muuseum kubiseb valgusreklaame meenutavatest infotahvlitest, siis vähemalt mind see muuseumisse ei kutsu. Muuseumis peaks eksponeerima siiski reaalseid eksponaate, mitte plakateid või valgusmänge. Nendega edasi antavat lugu ei suuda keegi haarata, ei viitsigi. Saalist saali käies seinalt kirbukirja lugemine pole atraktiivne ega anna elamust.

Muuseumide võimalused uusi eksponaate osta ei ole ühesugused. Enamikul muuseumidest mingit ostujõudu pole. Raha ei jätku. Antikvariaatides koguka rahakotiga muuseumitöötajaid ei kohta. Et antikvariaadid ise muuseumidele midagi annetaks, sellest pole kuulda olnud. Aga kultuuripärandi turg on olemas, ka must turg.

Eramuuseumide omanike suhtumine kultuuripärandi hoidmisse ja väärtustamisse on erinev. Peab tunnustama mõnede entusiastide tegevust segastel aegadel, kui osa kultuuripärandist liikus üle Eesti piiri mujale. Mitmed nüüdsed edukad eramuuseumi peremehed nägid kõvasti vaeva ja kraapisid kokku kõik, millest võim üle käis. Mõned kogud on muljetavaldavad. Aga välismaale liikus siiski lubamatult palju.

Tuleb märkida, et viimastel aastatel on märgata vastupidist trendi: kultuuriväärtusega esemed liiguvad Eestisse tagasi. Antiigiäride omanikud võivad lubada endale ka välisriikide laatade külastamist. Tuttavana tunduvaid esemeid tuuakse tagasi. Muidugi oleks naiivne arvata, nagu ei liiguks kultuuripärand enam Eestist välja. Piisab vaid tutvuda eBays saadaval viikingiaegse kraamiga. Avanev pilt tekitab õõvastust. Viikingiaegsed ehted on müügis sisuliselt võileivahinnaga. Huvitav kombel on päris palju Läti kaupmehi. Seega müüakse justkui lõunanaabri kultuuripärandit, kuid, kes ütleb, et pakutav kaup ei pärine Eestist? Jah, antud probleemi võib pisendada ja öelda, et viikingiaegseid sõlgi, käevõrusid jms on palju. Aga probleem on ju mujal: informatsioon selle kohta, kust see kraam täpselt saadud, on ju kaduma läinud. Millisest kalmest või muinasaegsest elupaigast pakutavad esemed pärinevad, see jääb saladuseks.

Võime eramuuseumide omanikke kiita, et nad ostavad mustal turul liikuva kultuuripärandi oma kogusse ja heal juhul saame esemetele pilgugi heita, kuid tihti ei tea nad isegi täpselt, kus need esemed maapinnale toodud on. Seega ei kuule me nende esemete lugu. Ei saa tutvuda leiukoha teadusliku uuringu tulemustega. Palju huvitavat läheb kaduma. Selle kõik kaotame vaid sentide eest. Kui mullakamara alt väljakougitu liiguks aga mõne mehe köögikappi erakogusse, siis oleks need laiemale ringile kadunud.

Säilitamaks positiivset tooni, peab veidi nähtavamale tooma need kogud, mis ei asu kusagil koduses raudkapis, vaid asuvad näiteks meie põhjaranniku aitades ja kuurides ning mida lubatakse lahkelt vaatama. See on meie muuseumimaastikul veel rääkimata lugu. On täiesti uskumatu, mida need aidad või (peaaegu) muuseumiks kohandatud kuurid endas peidavad. Need võtavad pahviks igaühe, kel kultuuripärandist midagi teavad. Neid muuseumikesi, mille olemasolust laiemal avalikkusel ehk aimugi pole, ja neis leiduvaid kultuuriaardeid ei ole keegi uurinud. Me ei teagi, mis seal täpselt varjul on. Omanikud sageli nimekirju ei koosta, tulmeraamatute pidamisest rääkimata. Ehk ongi see nende aidamuuseumide võlu, see lugu, mida nad sinna juhtunuile jutustavad. Tahan siiski koputada nende väärtuste omanike südametunnistusele ja mõistlikkusele, et nad vähemalt annaksid väärtuslikumast kultuuripärandist spetsialistidele teada ja et need väärtused saaks mingilgi moel arvele võetud, kas või mingil moel digitaalselt jäädvustatud.

Muuseumikogude korrastamiseks loodud infosüsteemid on vajalikud, kuid peaksid olema toimivad ning mõistliku ülesehitusega (loe: lihtsad). Tööaja meeletu kulutamine mõne aeganõudva programmiga maadlemiseks pole ehk kõige mõistlikum lahendus. Kehva IT-lahendust pole kitsastes oludes mõtet juurutada. Praegu kasutuses infosüsteem ja museaalide arvelevõtu süsteem toimib, kuid kindlasti peaks vältima bürokraatia suurendamist. Lisanõudeid lihtsalt nõuete kataloogi koostamise pärast tarvis ei ole, pigem võiks rõhku panna museaaliga kaasas käiva loo säilitamisele ja museaali päritolule ning teaduslikule uurimisele. Ehk on lugu tähtsamgi, kuna lugu võib ajas kaduma minna. Pärimuse kandjaid jääb vähemaks ning igal talletatud lool on omaette väärtus.

Külastaja tahabki lugu kuulda: museaal muutub huvitavamaks ning ehk tekib külastajal sügavam huvi museaali teadusliku poole vastu. Teadustööst vähe pidavad detektoristid leiavad siingi hulga õigustusi, kuid kellegi kirg ajaloo vastu või vihjed arheoloogide või muinsuskaitse ametnike saamatusele ei õigusta kultuuripärandi hävitamist. Eesti on väike ja kohati haldussuutmatu, aga küll jõutakse ajapikku kõigi linnusekohtadeni ja kalmeteni. Kas ei lisanud n-ö Salme laevade leidmine nii palju juurde meie ajaloo tervikpilti? Kas pole siis ülevaateartiklid, teadlaste käsitlused ja konserveeritud esemed, mis on kõigile kättesaadavad, asjaarmastajatele ning detektoristidelegi palju huvitavamad kui pimeduse varjus käpardlikult ja kultuuripärandi rikkumise hinnaga koju tassitud sepanael või poolik sõlg? Lõppude lõpuks kulub ülikoolis arheoloogi diplomini jõudmiseks vaid kolm aastat, ole aga mees ja õpi, kui käed labida ja ajaloo järele sügelevad. Detektoristidele on antud küllalt aega, et end n-ö legaliseerida.

Musta turu ohjeldamiseks saaks riik palju ära teha. Litsentsimine ja huviarheoloogide koolitamine ei aita, kaasamine peaks olema laiem. Asjaarmastajate huvi tuleb suunata kultuuripärandi kaitsmisele kaasamise, mitte vaid formaalse kontrollimisega.

Arvele võetud museaali teaduslik uurimine võib veidi oodata, kuna hoiule võetud museaal ei kao kuhugi ning teadusliku uurimise meetodid täiustuvad ning saavad ajas paremaks. Teadustöötajaid igasse muuseumi ei jätku ja ehk pole vajagi. Just selles vallas võiks toimida muuseumid n-ö võrgustikuna, nagu ametlikes dokumentides kirjas. Siin on tähtis roll koostööl. Eramuuseumisse sattunud kultuuripärandi uurimine jäägu suuremate riigimuuseumide hooleks.

Kas muuseumis peaks toimuma teadustegevus? Sellele küsimusele võib leida mitu vastust, kuid kui lähtuda meie võimalustest, siis ehk loobuks. Igasse muuseumi tänapäeva nõuetele vastavat teadustöötajat panna ei ole: pole inimesi, pole palgaraha. Ajaloo uurimisega tegeletakse Tallinnas ja Tartus. Arheoloogid on meil maailmatasemel ning nähtavasti nende töötulemusedki. Ülikoolid polegi ehk nii vaesed, kui teinekord tundub, eelarve osas teevad muuseumidele silmad ette. Mis oleks halvasti, kui teadustöö jääks suuremas osas ülikoolidele ning muuseum keskenduks veidi enam kultuuripärandi hoidmisele, säilitamisele ning tutvustamisele, pööraks rohkem tähelepanu meie kultuuripärandi loo edasiandmisele? Oleks see siis nii paha lugu?

Eesti majanduses moodustab turism üpris suure osa. Turismi üheks osaks on muuseum. Välisturistide huvi muuseumide vastu kõigub. Võib siiski arvata, et paar muuseumi või muud kultuuriväärtust ikka turisti teele ette jääb. „Mida uut näeb turist Kumus, mida ta varem Euroopas näinud pole?” nagu küsib Käsmu meremuuseumi väsimatu hing Aarne Vaik. Millist lugu talle rääkima peaks, kui ta kuulata tahab? Mis muud, kui meie ajalugu. Erilist lugu. Selline lugu.
 
Autor on tegutsenud Käsmu meremuuseumis õppekäikude juhina.