Klas ja ERSO Wagneri maailmas

Heili Vaus-Tamm

 

Annely Peebo

 

“Wagner-fantaasia”: ERSO ja ANNELY PEEBO (metsosopran) ERI KLASI dirigeerimisel

Estonia kontserdisaalis 29. III, kavas Wagneri avamäng ooperile “Rienzi”, “Wesendonki laulud”, “Austusavaldus “Meisterlauljatele””.

 

See kontsert oli kui lohutus selle puhul, et Eestis pole Wagneri oopereid ammu lavastatud ja ega neid vist tule ka. Kava oli üles ehitatud kui kolmevaatuseline ooper: avamäng sissejuhatavaks I vaatuseks, laulud lüüriliseks II vaatuseks ja “Meisterlauljate” kvintessents ulatuslikuks finaaliks. Ka muud ooperi tingimused said täidetud: oli primadonna ja lavaline liikumine, viimane küll vaid ERSO puhkpillirühma püstitõusmise näol “Meisterlauljate” lõpulaulus. Aga ikkagi. Eri Klas tegi justkui nalja, ja ei teinud ka, ent kinkis Eesti publikule tõesti elamusliku Wagneri õhtu.

Pealegi on Wagneri muusika üldse ja “Rienzi” avamäng oma “ärkavate” flöödisoolodega äärmiselt teatraalne. Lausa tahtmatult tuli silme ette pilt Wagneri koduteatrit ümbritsevate Bayreuthi pargi põlispuudega. Kangelase teekond algas. Ja kuna Wagner oli erakordselt maksimalistlik ja põhjalik mees (kirjutas oma ooperitele ise libreto ja ehitas teoste ettekandmiseks ideaalse ooperimaja), on tema muusika ka ääretult sugestiivne.

Wagneri ooperite süžeed rajanevad põhiliselt saksa mütoloogial. Teemaks jumalate, nende järeltulijate ning inimeste suhted, raha, võim, needus. Ja muidugi üksikisiku kangelaslikkus, mis ulatub Nietzsche üliinimese teooriasse. “Rienzis” on küll juttu Itaalia XIV sajandi poliitikust ja rahvajuhist, aga omamoodi üliinimene oli temagi. Ikka on neil lugudel traagiline lõpp, aga Wagner oma täiusetaotluses ei lase ühtegi süžeed läbi ilma armastuse ja pilvitu õnneta. Kõige lühem aeg Wagneri kangelannal õnnelik olla on 12 tundi elu kohta: õhtusest põgenemisest tagaajajate saabumiseni koidikul. Need on see-eest aga niisugused tunnid, millest jätkub tõesti kogu eluks.

Lõpuleviidud täiuslikkus kiirgab Wagneri muusikast pidevalt, olgu siis õnn kas või valus ja unistustes nagu “Wesendonki lauludes”. Aga see on nii õnnis valu, mille eest tänatakse Jumalat. “Rienzi” avamängus oli orkestris kuulda küll piisavat kõlajõudu, aga veel mitte hingejõudu ega sisseelamist.

Metsosopran Annely Peebo osalemine viis aga nii orkestri kui publiku lähemale selle kultuuri tundejõule ja -sügavusele. “Wesendonki laulud” on nagu muu Wagneri looming sündinud hästi sünergiliselt. Kaupmeheproua Mathilde Wesendonk sai armastusest Wagneri vastu sellise inspiratsiooni, et lõi laulusõnad, mis kõlavad nüüd kontserdisaalides sajandeid. Nii et armastajapaari sõnad ja muusika koos. Mida enamat…

Tsükkel algab õrna lapsepõlvemälestusega “Ingel”. Alustuseks ebatänuväärne – imelist aeglust nõudev, kõrge ja habras laul, mis harva ka tsükli alguslauluna maksimaalselt õnnestub. Kuigi juba siin sai kuulda Annely Peebo tiheda vibraatoga säravat häält. Seevastu tormiline “Seisata” oli karakterilt kohe hea. Võlusid solisti kaunis hääldus ja eriti laulu lõpuosa, armuõndsusse süvenemise aeglus. “Kasvuhoones” algas orkestri vaimustava sissejuhatusega. Küll vaid paar takti, aga täiuslik emotsioon ja teostus. Peebo aga lisas selliseid finesse, mis muutsid ettekande tõeliseks õnnestumiseks. Näiteks paisutus ja vaibumine ühe lühikese sõna klagt (kaebab) ajal. Iga selline t-tähega piano’s päädiv sõna omas lõpus, pärast täielikku vaibumist veel tillukest helisevat t-tähte. Ja et see kostis üle orkestri ning saali tagaridadesse, oli meisterlikkus mitte ainult laulja, vaid kõigi esitajate poolt. Kaunid olid ka vioola- ja tšellosoolod, mis võrdväärselt välja toodud. Üldse on sümfooniliste laulude suur eelis see, et hääl mitte ei prevaleeri, vaid sulandub orkestrikõla ning eriti pillisoolode vahele.

Lühike puhanguline “Valu” erilist katarsist ei toonud, kuigi on mõeldud tsükli keskseks kulminatsiooniks. Seda laulu on vormist tingituna jällegi raske maksimaalse õnnestumiseni viia. Konkreetsel juhul oleks võinud aidata kiirem, n-ö ühe hingetõmbega esitus, mis aga võib vähendada apoteoosi ja kõlajõudu. Lõpetav “Unelmad” oli vormiliselt hea ühtse ülesehitusega ning näitas Annely Peebo sügavuti minevat saksa kultuuri tunnetust. Väga väärikas ja võimekas ettekanne.

Pärast vaheaega üllatas ERSO “Meisterlauljate” avataktidest peale avatud musitseerimisega. “Rienzi” tugevatest nootidest oli saanud tugev elamuslikkus. Klas usaldas orkestrit, juhatas rohkem emotsioone kui täpsust ja vaid ühes kohas tuli “loks” sisse. Henk de Vliegeri tehtud seade ja valiku kiituseks peab ütlema, et ooperinumbrid liitusid siin lausa sümfoonilise arendusega teoseks. Ning orkester laulis ja hingas Klasi käe all väga loomulikult. Oli aega, rahu, tundeid. Juba ainuüksi tšellorühma soolo oli nii kaunilt kujundatud, et vaid selle pärast oleks tasunud kontserdile tulla.