NRW on tantsiv maa

Tiit Tuumalu

 

Proov Düsseldorfi Tanzhausis.

 

Tantsukunsti kontsentratsioon Nordrhein-Westfalenis avaldab muljet. See on Tanzland sõna otseses mõttes. Peaksid tüdinema Düsseldorfist, kus igasse päeva jagub vähemalt üks tantsuetendus, istud rongi, sõidad 20 minutit ja oled Essenis, seal tegutseb, nagu Düsseldorfiski, eraldi kaasaegse tantsu maja, aga on ka Aalto-ballett. Või valid hoopis Wuppertali, Pina Bauschi tantsuteatri kodulinna – samuti 20 minuti kaugusel. Või Kölni – seal on Amanda Milleri Pretty Ugly Tanz, samuti üks Saksa tantsu olulisi esindajaid. Ja jälle 20 minutit. Vahemaad on siin tõesti väikesed. Pole ka ime, tegu on ühe tihedamini asustatud Euroopa piirkonnaga, tõelise metropoliga.

Oma ballett või tantsuteater on pea igal suuremal linnal, Dortmundist Bielefeldini, Duisburgist Münsterini, Krefeldist Hagenini – kokku üle kümne, juba ooperimaju endid on 13. Lisaks vabatrupid, mida ei jõua kokku lugeda; NRW kaasaegse tantsu festivalile, näiteks, mis toimub mais, on neist kutsutud ligemale 30. Saksamaa tantsuajalugu on tallel Kölni tantsuarhiivis, samas tegutseb ka tantsumuuseum. Spetsiaalne Landesbüro Tanz NRW arendab, nõustab ja tutvustab.

Mine tea, kas me saaksime praegu sellest kõigest kõnelda, kui 1920ndatel poleks legendaarne Kurt Jooss asutanud Essenisse Folkwangi tantsukooli, mis tegutseb tänini (Folkwang Hochschule). Just tema propageeritud tantsudraamast arenes hiljem, 1960ndate teisel poolel, välja klassikaline Tanztheater. Pina Bausch, Susanne Linke, Reinhild Hoffmann, Wanda Golonka – kõik Folkwangiga seotud. Jooss oli see, kes lõi traditsiooni, struktuuri ja esteetika, mis kannab vilju tänini, seda ka tantsu väärtustamise mõttes. Ka suur osa praegustest Folkwangi lõpetajatest tegutseb NRWs edasi, nii olemasolevate struktuuride koosseisus kui sõltumatult, abiks funktsioneeriv tantsumajade süsteem.

Noid tantsumaju on koguni kaks: Düsseldorfis asuv Tanzhaus NRW ja Essenis paiknev PACT Zollverein. Ühelgi liidumaal pole neid rohkem, paljudel üldse mitte. Need on sealsed Kanuti gildi saalid – ainult mastaap on teine. Tanzhaus NRW tegutseb endises depoos, mille renoveerimisse paigutas liidumaa valitsus 1998. aastal kaheksa miljonit eurot. See uhke kompleks hõlmab kokku 4000 ruutmeetrit, kahte lava ja kaheksat stuudiot. Palju ei jää alla ka PACT Zollverein, 1986. aastal suletud söekaevanduse teenindushooneisse rajatud institutsioon, kus on kaks lava ja kolm stuudiot. Tegutsemise põhimõte on sama – need on kohad, kus, kõigepealt, etendatakse, olgu siis kodu- või välismaist tantsu, ja teiseks, kus sünnib tants.

Viimane tähendab seda, et stuudiod kogu tehnikaga antakse nädalaiks või ka kuudeks spetsiaalselt või konkursiga välja valitud residentide käsutusse. Iseäranis sõltumatute tantsukunstnike, ja mitte ainult saksamaiste jaoks, on see tugev motivaator. Just sellisel moel, ka PACT Zollvereinis resideerides, on sündinud näiteks Mart Kangro ja Christina Ciupke lavastus “Longer Than Expected”. Üks keskus täiendab teist, väiksem, Esseni tantsumaja, on elitaarsem. Düsseldorfi oma laiema haardega, neil on õnnestunud ühe katuse alla kokku tuua ka erinevad tantsuliigid, capoeira’st kontseptuaalse kaasaegse tantsuni.

Kõik pole siiski kuld, mis hiilgab. Tantsuraha tõmmatakse koomale kõikjal, iseäranis Saksamaal. Ammuks see oli, kui kolm Berliini truppi löödi kokku üheks Staatsballet’iks ja Frankfurt otsustas üle parda heita William Forsythe’i ja tema juhitava balleti. See ei ole jätnud puudutamata ka NRWd. Nimelt kaaluvad kohalikud võimud ümberstruktureerimise vajadusele viidates nn Rheinballet’i loomist, mis kaotaks mitu regionaalset kompaniid: sh loobuks Köln Amanda Milleri Pretty Ugly Tanz-kompaniist ja Bonn Johann Kresniku juhitavast koreograafilisest teatrist. Mitmed eksperdid on juba väljendanud arvamust, et selline samm vaesestaks NRW tantsukultuuri, sest igal kompaniil on kindel iseloom, üks ei sarnane teisega.

Võtame või Saksa tantsuteatri isa Johann Kresniku. Tema tantsuteater või, täpsemalt, koreograafiline teater, nagu ta seda ise nimetab, mis kerkis esile 1970ndatel, ründas raevukalt (Saksa) ühiskonna sotsiaalset ja poliitilist korraldust, seda, kuidas see alandab inimest ja tõukab teda vägivallale. Saksa tantsuteatri metsikuks meheks nimetatut huvitas, kuidas on võimalik, et väljapaistvate heliloojate, kirjanike, mõtlejate riik on alustanud kahte ilmasõda ja takkapihta veel holokausti. Asjata pole üks Saksa tantsuteatri olulisemaid uurijaid Jochen Schmidt osutanud üldistavalt, et pea kõiki Kresniku kangelasi iseloomustab see, et nad on 1) ise tapnud, 2) ise tapetud või 3) ise endalt elu võtnud.

Kui Kresniku raevukus on viimasel ajal siiski raugenud, siis teine Saksa tantsuteatri juhtfiguur ja NRW tantsu vapiloom Pina Bausch püsib jätkuvasti parnassil, sellele vaatamata, et ka tema Wuppertali trupp pole pääsenud optimeerimise juttudest. Nagu 30 aastat tagasi loob ta ka praegu lavastusi sama skeemi järgi: teda ei huvita niivõrd see, kuidas inimesed liiguvad, vaid mis nad liikuma paneb.

Jätkuvasti esitab Bausch oma tantsijatele alustuseks sadade kaupa küsimusi, paludes neil meenutada pealtnäha ka kõige tähtsusetumaid pisiasju minevikust või olevikust – selle kõige põhjal pannakse või, õigemini, monteeritakse, kokku lavastus, juba kollaažina. Siiski, Bauschi viimane lavastuste tsükkel (sh “Nefes”, mida oli võimalik näha 2005. aastal ka Helsingis), mis püüab tabada elu maailma suurlinnades, viitab hoopis helgemale meeleolule, aga ka selgelt tantsulisemale lähenemisele kui kunagised dramaatilised “hitid”, mis käsitlesid kommunikatsiooni võimatust, alistamist ja alistumist, keskendudes mehe ja naise suhtele. Bauschi tahaks kunagi näha ka Eestis, veel pole hilja. Seniks – ehk puudutab Bauschi oma siinses loengetenduses Raimund Hoghe, kes on tegutsenud aastaid Wuppertalis dramaturgina.

Tegelikult on NRW tantsuline identiteet viimase 15 aasta jooksul muutunud, seda nii imagoloogiliselt kui identiteediliselt. Mida see tähendab? Kunagi oli Bonn Lääne-Saksamaa pealinn, veidi unine riigi süda. Kui Berliini müür langes, võttis pealinna tiitli, ka sisuliselt, tagasi Berliin. NRW osutus ootamatult ääremaaks, provintsiks. Lahendus leiti avatuses, rahvusvahelistumises. See peegeldub ka tantsus ja tantsupoliitikas. Vanade tööstushoonete kohendamisest tantsumajadeks oli juba juttu – nii on Düsseldorfi ja Esseni keskuse loominguline potentsiaal toonud sellesse piirkonda hulgaliselt välismaiseid koreograafe ja tantsijaid. Tasub vaadata kas või neid nimesid, kes on esindatud siinsel NRW festivalil. In-Jung Jun, Naoko Tanaka, Morgan Nardi, Hamburgi Beat Le Mot, Von Krahli teater, Sven Kuntu… Kõrvale jäi hoopis Berliin – muide, kus pole siiani Esseni või Düsseldorfiga võrreldavat tantsumaja. Nii et õppigem see nimi ära – Nordrhein-Westfalen!