„Just film” on kirev, põrklev ja nunnu

Margit Adorf

15. – 25. XI peetakse noorte- ja lastefilmide festivali. Üks pikemaid eriprogramme PÖFFi raames on laste- ja noortefilmide alafestival „Just film”. Tänavu kuulub sellesse programmi 48 filmi ning nagu igal aastal panen ma ka seekord täiskasvanud vaatajaile südamele: vaadake linateoseid ka „Just filmi” programmi hulgast, see värskendab pilku, avardab maailmavaadet, virgutab ja raputab. Mitte kunagi ei tasu unustada seda rõõmu, kuidas lapsena on maailma avastatud, ning alati tasub meeles pidada maailmavalulist puberteediiga. Ei tasu olla liiga tõsiselt oma täiskasvanu rollis kinni, ka pole vaja arvata, et kõik lastefilmid on pelk rüblikute meelelahutus või et noortefilmid lapsekingadest väljakasvanut enam ei kõneta. Räpikunst kirjandustudengitele jt Sirbi kirjandushuvilistest lugejatele julgen „Just filmi” programmist soovitada räpifilmi „Räpikunst: mitte midagi millestki” („Something From Nothing: The Art of Rap”, Ice T ja Andy Baybutt, 2012). Muidugi annab see rohkem neile, kes teavad räpist varemgi ühte-teist. Ekraanilt käib läbi tõeline staarigalerii, kuid põnev vaatamine on see ka neile, kes hindavad luulet. See on väga sõnaline film, palju intervjuusid, rääkivaid päid, vähem muusikat – tohutu infoküllane film ja kindlasti inspireeriv.

„Räpikunsti” autor Ice T võtab nööbist kinni paljudel oma kolleegidel ja palub neil rääkida, kuidas nad tekste teevad, kuidas nad alustasid, kas neil on vaja tekstide loomiseks end kuidagi vastavasse meeleollu viia, mis on räpp, kuidas see sünnib. Kohe filmi alguses lubab ta, et ei näita filmis blingi ja pinnapealsust, ning ta peab oma sõna. Film on kultuurist tiine, kui nii võib öelda, seda kõlbaks vabalt näidata kirjandustudengitele ülikoolis ühe peatükina luule loost. Väga hariv materjal, intervjuude vahel on värvikirevad stiilipuhtad linnakaadrid, liigliha pole. See on hästi üles ehitatud ja tihke film, soovitan soojalt.

Enesetapust pedagoogidele

Kindlasti tasub vaadata ka „Asendusõpetajat” („Detachment”, Tony Kaye, 2011). Kuigi filmi lühike sisututvustus (getokooli saabub uus õpetaja) võib tunduda triviaalsena, äratada mõtte, et selliseid telefilme on nähtud küll ja küll, on see linateos siiski kõrgem pilotaaž. Lugu algab sellest, et koolis, klassiruumis, teeb ühe klassi õpetaja enesetapu. Ma ei karda selle fakti mainimisega filmi ära rikkuda, kuna see karm tegu leiab tõepoolest aset filmi esimestes kaadrites ja sellest hakkabki sündmustik hargnema. Muidugi saab sellest ekstreemsest teost üks filmi läbivaid jooni, kuidas kolleegid ja õpilased selle kurnava sündmusega hakkama saavad, kuid oma mõõtme lisab sünge minevikuga asendusõpetaja Henry Barthes (Adrien Brody). Võib öelda, et „harilikes” getokooli filmides on uueks õpetajaks mõni noor sinisilmne entusiast või ise karmist elukoolist välja rabelenud vintske ja nõudlik optimist. Asendusõpetaja Henry Barthesel on aga kanda oma taak ja ta ei ole sellest kaugeltki mitte vabanenud. Muidugi takerdutakse ka bürokraatiasse, on alusetuid süüdistusi, kõhklusi, palju destruktiivset käitumist ja kuhjaga probleeme. Kogu filmi varjutab õrn masendusloor, ükski lahendus ei saabu mängleva kergusega. „Asendusõpetaja” on peen psühholoogiline draama, seda võiksid vaadata kõik pedagoogid, ka kõik need, kes hindavad ekraanil peenelt välja mängitud head lugu.

„Just filmi” kavas on mitu head dokumentaalfilmi, mängulisi mocumentary ehk libadokumentaali stiilis lugusid, tõsielul põhinevat, palju muusikaga haakuvat, kamaluga probleeme ja muidugi päris väikeste programmis ka animatsiooni. Kodumaistest filmidest on kinolinal võimalik jälle vaadata „Naksitralle”. Nunnu.

Kokkuvõttes võib öelda, et „Just film” on kirev, põrklev ja nunnu korraga. Ja sellest programmist leiab midagi küll igaüks, rüblikust raugani.